Käisin nädalavahetusel ühel sünnipäeval ja jutustasin ühe Hungarist pärit sõbrannaga. Teemaks pulmad. Tema nimelt on oma kallimaga juba 7 aastat koos olnud ja leiab, et nüüd oleks kuidagi imelik abielluda. Sest elatakse nagunii, nagu abielupaar ja midagi muud erilist pulmad juurde ei annaks. Küll aga oli tal hiljuti tekkinud mõte, et kui peaks oma elust valima parima hetke, et mis see küll siis oleks? Ikka selline, kus kõik pere ja parimad sõbrad koos on. Ja üldiselt selline on ka pulmapäev, kus parimad tegelased elust koos ühes asukohas on. Et juba selle idee pärast tasuks abielluda 🙂
Ja küsis ka minult, mis minul see üks ja eriline hetk oleks. Kas ka pulmapäev?
Kindlasti mitte. Ei minu teine pulmapäev (sest olin ikka väga paks ja stressis ja vaevu nautisin oma tähtsat päeva, lisaks ei olnud seal mulle kõik olulised inimesed, sest paljud ei saanud tulla) ja kindlasti mitte minu esimene pulmapäev. Ei minu reis Pekingisse või Maasai Mara rahvusparki. Ei minu kohtumine oma bussijuhiga. Ei minu ülikooli lõpetamine. Ei esimese oma auto saamine. Ei juhilubade tegemine. Ei esimese (ega teise ega kolmanda ega neljanda) tattoo tegemine. Ei tõelise pizza söömine Itaalias. Ei esimene tõeline reis üksinda USAsse.
Nagu näha, ilusaid-olulisi hetki on ikka olnud, aga tegelikult valiks ma 2 kõige eredamat momenti. Esimene oleks 3.mai 2015, kui ma kõndisin oma viimast päeva Caminol. Olin teel Finisterresse, lähedal mühises sinine ookean, ilm läks iga hetkega paremaks ja ma olin tõeliselt õnnelik ning käisin nägu naerul terve tee. Teine hetk, mille valiksin, oli 2.detsember 2015, kui ma kohtasin Elizabeth Gilbertit. Sest noh, niivõrd äge õhtu oli!
Mis oleks sinu see üks ja ainus hetk elus, kuhu tagasi läheks?
