Ardo Reinsalu kirjutab Ajajuhtimise veebis enesekontrollist. Hea lugemine, jagan seda ka siin. Eriti meeldib mulle see “tee üks kükk hommikul, järgmine nädal juba kaks, küll siis ülejäänu ka tuleb”
***************************************
Täna pean trenni jõudma! Ma ei või endale lubada kahte jäätist! Ma pean vastama saadud kirjale kohe praegu! Ma ei tohi selle iroonilise küsimuse peale vihastada! Need ja paljud muud igapäevased olukorrad nõuavad meilt tugevat enesekontrolli. Tegelikult on suur osa ajajuhtimisest enesekontrolli rakendamine – sundida ennast planeerima, kohustustest kinni pidama, iseendale antud lubadusi hoidma. Võib jääda mulje, et enesekontroll on pidev võitlus enda sisemise kuradikesega, kes tahab kohustustele käega lüüa. Kuid enesekontroll on midagi palju enamat ja kindlasti mitte lihtsalt enesepiitsutamine.
Psychological Bulletinis avaldatud suurepärases artiklis võrreldakse enesekontrolli muskliga. Nimelt väsib muskel pideval koormamisel ja vajab vahepeal puhkust. Samas kui musklit üldse ei kasuta, siis ta atrofeerub. Regulaarsel treenimisel muutub muskel tugevamaks ja suudab tulla toime suuremate koormustega. Täpselt sama lugu on ka enesekontrolliga.
Austraalia teadlased Megan Oaten ja Ken Cheng viisid läbi mitmeid eksperimente, kus osalejad pidid teatud perioodi jooksul sundima ennast kas käima trennis või jälgima oma rahalist eelarvet või midagi õppima. Seejärel pidid katsealused sooritama kognitiivselt raskeid ülesandeid, millele oli eelnenud teadlastelt palve teatud mõtted alla suruda. Ehk siis – kontrolliti osalejate enesekontrolli võimet. Ja mis selgus?
Esiteks selgus, et enesekontroll kulutab kõvasti meie vaimset ressurssi. Seetõttu on peale tugevat enesedistsipliini pingutust hoopis raskem vastu seista järgnevatele ahvatlustele. Näiteks… kui mul on päeval olnud vajadus ennast rangelt jälgida ja vaos hoida, siis õhtuks on enesekontrolli muskel väsinud ja ma suurema tõenäosusega annan järele kiusatustele, ei suuda öelda „ei“, raskem on fokusseerida. See ilmselt selgitab pingelise tööpäeva lõpus endale lubatud jäätiseportsjone või ärritumist olmeprobleemidele. Samuti näiteks dieeti pidades rakendame pidevat enesekontrolli, mis tähendab, et teistes olukordades on meie võime endale kindlaks jääda tugevalt pärsitud. Mida siit kõrva taha panna? Mõistlik oleks mitte ahvatleda ennast järjest mitme distsipliini nõudva ülesande täitmisele. Nagu musklitega, tuleb ka enesekontrolli taastamiseks vahepeal puhata.
Teine huvitav uuringutulemus oli seotud enesekontrolli arenguga. Eksperiment demonstreeris veenvalt, et iga nädalaga läks osalejate enesekontroll tugevamaks! Katsealustel oli ühe kergem distsipliini säilitada ja ilmselt ei pidanudki nad selleks enam märkimisväärselt pingutama. Kuidas seda aga päriselus rakendada? Me kõik teame vastust populaarsele küsimusele „kuidas süüa elevanti?”. Vastus on: „Üks suutäis korraga.” Täpselt samuti tuleb arendada oma enesekontrolli musklit. Võtame näiteks hommikuvõimlemise, milleks on ennast raske sundida. Aga alusta ainult ühest kükist! Üks kükk ei ole ju raske ega võta eriti aega?! Järgmisel nädalal tee hommikuti kaks kükki, seejärel neli ja siis seitse ja nii edasi. Täiesti endalegi ootamatult suudad mõne aja pärast sooritada hommikuvõimlemist, milleks sa täna ei arvanud ennast võimeline olevat.
Kolmas märkimisväärne katse tulemus olid kõrvalmõjud. Kuid mitte negatiivsed, vaid positiivsed kõrvalmõjud! Regulaarselt trennis käima hakanud või regulaarselt eelarvet järginud osalejatel paranesid enesekontrollinäitajad ka teistes valdkondades – suitsetatud sigarettide arv kahanes, alkoholi ja rämpstoidu tarbimine vähenes, nad kaotasid harvem enesevalitsust, vaatasid vähem televiisorit jmt. Seega mõjutab ühes valdkonnas enesekontrolli arendamine ka teiste valdkondade tulemust! Hea võrdlus on koolilapsed – need, kes käivad lisaks õppetööle trennides või huviringides, saavad sageli ka õppetööga paremini hakkama.Kes teeb, see jõuab!
Öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu. Samuti on suur osa ajajuhtimisalastest nõuannetest seotud söömisega ja enesekontrollgi pole mingi erand. Aju vajab pidevalt energiat ja „põletab“ eriti palju glükoosi enesekontrolli rakendades. Kui meie veresuhkru tase on madal, siis anname kergemini järgi impulsiivsetele otsustele. Muide, samas olukorras tarbime sageli ka veresuhkrut kiiresti tõstvaid sööke ja jooke (rämpstoit, magus), millele järgneb üsna ruttu „madalseis“ ja tulemus on halvem kui enne söömist. Selle asemel joo rohkelt vett, söö täisteratooteid, liha ja juurvilja – tõsta veresuhkrut rahulikus tempos. Kiired lahendused ei tööta kunagi hästi – ei süües, sportides ega enesekontrolli rakendades.
