Jeebus, täitsa unustasin ära, et mul ju ülejäänud seiklused veel kirja panemata. Kiirelt ja lühidalt siis peamised asjad:
Reede, 28.november oli siis linnas ringi käimiseks ja turistikaks. Mina tahtsin kangesti ikka väikest merineitsit näha ja hipilinna Christianiasse oleks ka tahtnud minna. Sinna mu abikaasa keeldus tulemast, sest tema ei salli hipisid ja neid vabahingi-kanepisuitsetajaid on siin Hollandiski ju küll, mis neid siis veel teises riigis vaatama minna. Nii jäi esialgu jutt, et ma lähen siis üksi kiirelt ja abikaasa siis ootab kuskil ja joob kakaod või midagi.
Kuna me hommikusööki hotellis ei võtnud (üsna kallis oli ja ma olin ise ju banaani ja muud nänni kaasa ostnud, see oli siis meie söök mitu päeva), siis otsustasime, et vähemalt magame normaalselt, ei hakka kohe hommikul vara turisti mängima. Nii saimegi alles nii kella 14 paiku hotellist välja. Rongijaam oli kohe samas paar minutit kõndida, rongi piletid saime ka kenasti masinast ostetud. 10 euri kahepeale!!! Ja rongis selgus, et 2 peatust oligi vaid kesklinna minna, 10 minutit. Mulle jäi igasuguseid kaarte ja rongiplaane vaadates küll mulje, et ikka mitu peatust ja kuskil tuleb veel ümber istuda jne jne.
Hakkasime siis kesklinnas kõndima, suunaks väike merineitsi ja Amalienborg. Viimane siis on kuningliku pere talvine peatuspaik. Kõndisime vaid seal hoovis, külm oli ja mina tänasin õnne, et oma paksu talvejope selga panin. Mina lähemale merineitsile, seda külmemaks läks, see oli lihtsalt k-o-h-u-t-a-v, kui külm oli… Kiiruga pilt tehtud ja minema. Selleks ajaks oli väljas juba üsna pimedaks läinud, kell oli mingi 16 paiku, seega jätsin hipilinna külastamise kunagi hilisemaks (kui uuesti lähen ja kui soojem on) ja hakkasime kesklinna tagasi kõndima. Abikaasa veel kinnitas, et JÄRGMINE kord enab põhja poole sünnipäeva tripi ajal ei lähe, sest ikka nii kohutavalt külm oli (+2C näitas, aga no see tuul) ja kuna meie sünna ajaks on rahvas kenasti jõulumeeleollu saadud, siis kõik poed ja tänavad ja rongid on niivõrd rahvast täis, et tema enam pole nõus niimoodi sünnat tähistama. No vaatame, mis siis järgmine aasta teeb.
Läksime siis BurgerKingi, võtsime ühe eine ja mina ka kohvi, et sooja saada (kohv oli kohutav ja sooja ei saanud), läks pea 20 euri maksma kogu see värk. Siis ostsime ühest poekesest 6 crossainti ja 2 sõõrikut, et õhtul veel abikaasa sünnipäeva tähistada (kuna tema sünnipäev möödus 12h autoroolis, siis ilmselgelt oli tal vaja ühte TERVET päeva, mida siis sünnipäevana kasutada). Maksma läks see 10 euri!!!!! KÜMME euri paari saiakese eest! Jah, sellised hinnad on Taanis. Kuna raha läks nii, et ei jõudnud lugedagi, siis otsusasime, et õhtusel rongil piletit ei osta. Teeme näo, et meie arvates oli tegu PÄEVApiletiga ja vajadusel teeme ka näo, et me inglise keelt ei räägi. Õnneks kontrolle ei olnud selle 10 minutise rongisõidu jooksul ja kõik laabus. Lisaks saime kumbki ühtedelt tüdrukutelt Sheba kassitoidu nännikotid, nii on oma kiisudele ka “välismaa” asju tuua :).
Õhtul hotellis selgus, et meie toa kõrval on peretuba, sest mingid eri tüütud ja lärmakad tatikad jooksid teisel pool seina. Ka hommikul olid nad ülivara üleval, kella 7 ajal oli trampimist kuulda. Õnneks olid nad varsti läinud ja meie põõnasime edasi. Oli minu 35.sünnipäev, 29.november. Abikaasa oli algul kell 6.50 äratuse pannud (minu sünniaeg), aga kuna ta nägi, et ma olin nii väss, siis õnneks ta mind kell 6.50 õnnitlema ei asunud. Armas mõte iseenesest 🙂
Läksime siis umbes samal ajal, kui eile jälle linna. Vähemalt oli ka sinist taevast ja päikest näha, nii et päev tundus kohe palju rõõmsam. Igaks juhuks ostsime jälle ühe otsa rongipileti, isegi rong oli seekord tühjem (Black Friday oli ju möödas). Pidime kell 17 kokku saama mu Taani sõpradega, seega otsustasime vahepealset aega ühe paadisõiduga sisustada. Leidsime kenasti kõige soodsama hinnaga turistilaeva (6 euri täiskasvanu, aga pärast konto väljavõtet vaadates oli isegi vähem), mis siis tunnikese parimaid kohti näitas. Paat oli kenasti küttega, aga külm oli siiski- rahvas pidi ju väljas pilte tegema ja nii olid uksed kogu aeg lahti. Lisaks oli meeletu hulk tatikaid jälle paadis ja nende kisa oli palju valjem, kui kõlaritest kostuv jutt. Veel olid meie ees üks hiina tibi ja prantslasest kutt, kes muudkui aga tibiga miilustas. Väkk… Sõit kestis tiba kauem, kui tund aega, aga meile see sobis- vahepeal selgus, et mu sõbrad vaatasid bussigraafikut valesti ja pididi umbes 17.30 aegu söögikohta jõudma. Üllatuslikult olime me täpselt 10 minutit enne viimase paadisõidu väljumist kohale jõudnud, sest noh, varsti läks juba pimedaks ja suurt enam näha ei olnud.
Hakkasime siis jälle teisele poole tagasi kõndima. Kui päeval oli peamine ostutänav nii rahvast umbes, et vahepeal tuli lausa seista, siis kella 17 ajaks oli olukord veidi parem. Söögikoht Cafe22 oli kesklinnast pisut eeemal, seega rahvast ja tunglemist vähem. Ja hinnaklassilt kah mõistlik, isegi meiesugustele rottidele. Jõudsime pisut varem, võtsime laua ja jäime oma sõpru ootama.
Õnneks jõudsid nad täpselt õigeks ajaks, nagu arvasid (suvel pulmade ajal jäi tunne, et kas nemad või äkki kõik taanlased on hilinemisega kimpus). Tellisime toidu ja jagasime kingitusi- 3 päeva jooksul oli neljast inimesest kolmel sünnipäev :). Ehk siis mu sõbra pruudil oli päev hiljem, pühapäeval. Selleks puhuks oli üllatushommikusöök planeeritud, aga meie pidime tegema näo, et me ei tea midagi ja et HOMME sõidame koju, bye bye.
Söök oli hea, ma olin jälle kahevahel, kas tellida burger või koorene pasta. Jäin ikka esimese valiku juurde ja lõpuks olin hädas, et oma burger ära süüa, kõht sai ootamatult täis :). Peter ja Kirstine tegid meile siis väikese üllatuse veel ka, nimelt pakkusid et kook ja kohv on nende poolt. Nii armas neist. Võibolla hakkas neil meist ka pisut kahju, kui oma sõidust ja sillaseiklusest rääkisime. Mina igatahes võtsin rabarberikoogi hapukoorega (?) (sest noh, oli vaja kooki, kuhu küünla sai panna) ja mõtlesin, et olen juba nii vana, et tasub olla seiklusteel avatud ning valisin Iiri kohvi (elus esimest ja ilmselt viimast korda… kõik muidugi naersid, et hoolimata 18 kuud Dublinis ja 11 kuud Belfastis elamisest pole ma Iiri kohvi joonud). Abikaasa võttis pannkoogid ja Lumumba (mälu järgi magus shokolaadijook rummiga).
Söögikoha ja toitudega jäime väga rahule, kes kunagi Kopenhaageni minemas ja mõistliku hinnaga ilusas ja hubases kohas süüa soovib, siis kindlasti tasub minna. Lõpuks selgus, et meie kõrvallauas oli ka üks naine Eestist. Algul ma ei pööranud tähelepanu ühele inglise keelt kõnelevale paarikesele, aga kui juhuslikult kuulsin “meil Eestis”, siis jäin pisut kuulama. Mõtlesin isegi tere ütleda, aga siis vaatasin, et see naine oli vist kohtingul ja mis ma ikka teise õhtut häirin. Aga lahe, kuidas isegi nii võib kaasmaalasi kohata.
Lõpuks tuli siis jälle rongijaama minna ja jätsime siis oma sõpradega headaega. Rongis jälle piletit ei ostnud 🙂
Pühapäev, 30.november, aeg tagasi sõita. Kell 10 oli umbes poole tunni kaugusel Skibby külas siis üllatushommikusöök, kuhu siis end asutasime. Enne oli aga vaja bensiini võtta. Olin oma sõbralt enne uurinud, et kus kõige mõistlikum seda teha on ja tema soovitas UnoX iseteenindusjaama, et kõige odavam. Abikaasa hakkas tankima ja ma andsin oma kaardi, et ei viitsi välja külmetama tulla (mis oli viga). Tema seal ukerdas midagi ja siis ütles, et mu kaart ei toimi. Noh, kui ei toimi, siis ei toimi, kuigi senimaani oli see kenasti Taanis hakkama saanud. Siis sai abikaasa aru, et ta unustas peale pinkoodi tankuri numbrit valida ja ju siis sellest see tankuri hämming tuligi. Tema kaardiga sai kenasti hakkama. Sõitsime siis Skibbysse, ikka mobiili abil, sest navi ajas ikka jura.
Kohapeal oli üllatus väga meeldiv, sest Kirstine ei osanud ju meid enam oodata. Mul oli kõht nii tühi, et lausa sööstsin toidulaua juurde :). Pärast saime veel mustikaga pannkooke ja apelsine kaasa (mis oli suurepärane mõte). Sain siis veel oma sõbra Peteri emaga tuttavaks, kes meid pulmade puhul õnnitles ja elust-olust rääkis. Kurtsime jälle, kui kallis ikka Taani on ja see kuramuse sild… olime vaadanud ka laevasõidu pileteid, aga see oleks samamoodi mingi 67 euri maksnud vähemalt, odavamad hinnad kehtisid vaid siis, kui piletid vähemalt 2 nädalat varem ära broneerida.
Oli küll üsna lühike istumine, sest noh, 10 tundi autosõitu ju ootas ees, aga ikkagi tore. Sai head sööki proovida ja natuke jutustada. Ka Kirstine 6 aastane tütar tänas kenasti (ilma sundimata) oma kingituse eest. Vahvad inimesed, jaanuaris kolivad paar tänavavahet edasi suurde majja ja aprilli lõpus siis on uut ilmakodanikku oodata.
Hakkasime siis 12 ajal sõitma. Kõik läks kenasti, kuni sillani. Sest sillal selgus, et mu kaart ENDISELT ei toimi ja abikaasa kaardid samamoodi. Proovisime ühtpidi, siis teistpidi, lõpuks tuli üks töötaja meile appi. Küsis, et ega meil 30 euri sularaha ole. Mul oli 25, sellest ei piisanud ja tüüp meid minema ka ei lasknud. Meie taga oli pikk järjekord autodega selleks ajaks…. lõpuks siis abikaasa sai ikka oma mingilt kontolt raha mingil kaardile kanda (vahepeal ei saanud ta internetti ka, sillal oli nagu täielik leviauk) ja saime ikka minema. Vaatasin siis tema telefonist oma kontot, et mis jama see on- seal oleks pidanud olema 100 euri vähemalt, mis oli just silla ja tagasisõidu bensu jaoks mõeldud. Aga üllatuseks selgus, et kaart oli peaaegu tühi. Sest selle bensujaama äpardusega olid nad minu arvelt 81 euri broneerinud! Lihtsalt niisama, sest meil oli tankimisega probleeme ja igaks juhuks tehakse siis Taanis niimoodi. Helistasin siis oma sõbrale, et kas ta teab kedagi, kel sama asi juhtunud on või mida teha, et ma oma raha ikka tagasi saan. Sest tagasi polnud meil ju enam mõtet sõita, õnneks kõigi mitme konto ja sularahasid kokku liites oli õnneks piisavalt, et lõpuks koju saada.
Minul oli tuju muidugi täiesti rikutud, sest nüüd oli mul vaid 11 euri arvel ja 27 euri sularaha. Ja seda ei saanud enne kasutada, kui vähemalt Saksamaal. Peteri kaasapakitud pannkoogid päästsid meid niipalju, et üks söögipeatus jäi tegemata ja lõpuks kui Saksamaal olime, tankisime siis minu 27 euro eest ja lõpuks käisime McDonaldsis, et siis 11 euri eest niipalju süüa osta, kui saab. Seal olid ka need meie lemmikud õunakoogi ampsud (no minu lemmik on kirsitasku, nii me siis kraapisime viimased sendid kokku, et 2 euri eest 2 snäkki osta). Ja õhtul nii kella 20 ajal olime kodus. Ehk siis pisut üle 8 tunni võib ka Taanist koju sõita. Ehk siis niimoodi:
