Mäletate, kirjutasin hiljuti, et äkki on online poed minule uus ja parem valik? Nüüd veendun selles üha rohkem ja rohkem. Lugu järgmine:
Käisin mina neljapäeval poes. Plaan oli abikaasale mingi kampsun jõuluks osta, sest viimasel ajal olen üsna mitu riideeset temalt omale saanud. Noh, talle väikesed lihtsalt. Ja sain ka ühe üsna kalli kampsuni omale, sest ilmselgelt pole 40C ja tsentrifuug ühele villasele kampsunile just parim valik (aga meil lähevad kõik asjad ühte, kui pesupesemine käsil). Ja ühel hetkel oli kampsun kohe nii väikeseks kokku tõmmanud, et sain selle omale.
Väljas on minu jaoks juba jube külm, seega on minu igapäevaseks riietuseks paks talvejope, müts, paksud kindad ja soe sall. Kesklinna väntan rattaga nii 10 minutit. Seega sooja poodi jõudes on nahk märg ja pean seal alati suurema osa oma riietest jälle ära koorima. Tüütu.
Nii mõtlesin, et ostan siis mehele midagi ilusat asemele, jõulukingiks. Mõõdulint kenasti kaasas, käisin poes ringi. Siis jõudsin kuidagi teksapüksteni ja mis ma näen, ALLAHINDLUST. 25 euriga hunnik lahedaid teksaseid. Suurust ma muidugi ei teadnud ja mu telefonil krediiti pole, nii ei saanud koju ka helistada. Väntasin siis kiirelt koju, vahetasin märjad riided kuivade vastu ja hakkasin õhinal mehele rääkima, et tahan talle teksad osta ja tulgu ta minuga koos poodi, sest ma ei tea ju suurust ja üldsegi meeldiks mulle osta riideid nii, et ta neid prooviks. Tema maitse on ju teadagi, selline vimkaga.
Veel nägin hästi ilusaid sinepitooni pükse ja hakkasin siis õhinal neistki rääkima.
Mina: Kas sa sinepikollaseid pükse tahad? Hästi ilusad, mulle nii meeldib see värv!
Tema: Milline see sinepikollane siis on?
Mina: Noh, selline, nagu titesitt, aga heledam
Tema: Värv nagu titesitt? Jumala eest, ma kohe kindlasti ei taha selliseid pükse! Ja üldsegi, sellise väljendiga sa ei müü kohe kellelegi sinepivärvi riideid 🙂
Noh, saime vähemalt ta praeguste teksade suuruse üle vaadatud, nr 32. Väntasin poodi tagasi. Kordus ka “müts ja kindad ja sall kotti, jope hõlmad nii lahti, kui saab”
Vaatasin, et 32 suurus oli kuidagi väga kitsad. Igaks juhuks võtsin 34, sest enne mõõtsin ka ülikonnapükste laiust (nr 52, vaatasin kodus üle) ja need nagu klappisid. Ja jälle koju, riietevahetus ja jäin oma abikaasat koju ootama, et ta pükse prooviks.
Poolenisti silmad kinni (no kingitus ju) said siis teksad jalga proovitud. Selgus siis, et 34 on ikka liiga suur, pikkus 32 oli hea, aga stretchteksad olid vööst liiga laiad. “No näed, nii juhtub, kui sa kaasa ei tule- mõõtude järgi tundusid õige suurus, aga jalas on ju ikka teine teema”, tänitasin mina.
Järgmisel päeval siis uuesti poodi (korduv osa rattaga väntamine suure tormiga + palav pood). Nüüd selgus, et nr 32 pükse enam ei olegi, allahindlus ju, kõik suurused olid väljas, mis olemas. Õnneks oli nr 33 olemas, mis siis tibake väiksem tundus ja õnneks kodus uuesti proovides ka parajam oli. Muidu oleks mu mees pidanud hakkama püksrihma kandma :). Nii et püksid said siis ostetud, kingitus olemas, aga no milline jamamine? Ja kas on raske siis hetkeks poodi kaasa tulla?
****************************************
Veel ostlemisest. Sain ühest poest üsna kortsus viieka tagasi ja järgmises poes see enam raha kontrollimise masinast läbi ei läinud. Piiksutasid ühtpidi ja teistpidi, lõpuks ikkagi said vist aru, et täitsa õige raha on, aga mina ootasin kassas pikalt, mitu minutit, et valerahasüüdistusest pääseda. Nagu keegi hakkaks tegelt ka võltsviiekaid tegema :).
Täna võtsin ATMist 20 eurise ja poes sama lugu, masinad ei tunnistanud seda. Õnneks müüja lihtsalt vaatas vastu valgust ja veendus, et jällegi, täitsa õige 20 eurine oli. Mul on mingi sularaha needus peal, ma ütlen 🙂
