Hehh, ja ongi aasta möödas. 25.08.2015 sain siis jälle (khm, nojah, aga ega see olegi saladus, et mul teine abielu käsil on) paberpulma tähistada.
Nagu oleks kiirelt see aasta läinud, aga samas ei ole ka. Väga selgelt on veel meeles kõik see stress ja jamad, mis sellele päevale eelnesid kui ka pulmapäeva saatsid. Et alles ma kirusin oma ämma, kes oma pikka nina igale poole toppis ja järsku “aidata” soovis (kes, muide, ei soovinudki meile õnne aastapäeva puhul, küsisin ekstra kohe mehelt) ja sajatasin hilinemisprobleemidega inimesi pildistamise ajal (sellest hoolimata tulid ilusad pildid välja).
Erilist suurt tähistamist plaanis ei olnud kahjuks, ikka rahaliselt. Sest aasta tagasi mõtlesin, et nii lahe oleks kuhugi reisima minna ja kuna mina olen nagunii see organiseerija pool selles abielus, siis orgunniks mingi laheda tripi ja mehele ütleks alles lennujaamas, kuhu läheme. Idee tuli sellest, kui oma pulma tunnistajale rääkisin, et Bosnia ja Herzegoviinasse pulmareisile läheme ja tema küsis, et kas Marco ka teab, kuhu me läheme? Siit tekkiski mõte, et nii lahe oleks ju, et teeks üllatuse ja lennujaamas alles väravas siis loeb, kuhu lennuk teel on. Mina nagunii broneerin-maksan-kinnitan-pakin kohvrid, temal pole muud, kui vaid kaasa tulla. Aga kuna näha oli, et raha vist ei jagu selleks (no mu isiklik Camino reis oli olulisem ilmselgelt sel aastal 🙂 ), siis jäi see plaan sinnapaika.
Teine idee oli paar päeva kuskil fäänsis hotellis siis olla. Aga ka sinna oleks tiba rohkem raha läinud ja kuna abikaasa töötab nüüd täiskohaga oma firmas, siis on suvel (ehk siis sportautode kuum hooaeg) paar päeva järjest töölt äraolek parajalt keeruline. Mulle jäi silma üks lahe koht, põhuhotell Hayema Heerd, aga seal on hind inimese kohta ja vähemalt 2 ööd peab ööbima. Et mis siis, kui mu suht pirtsakalt abikaasale ei meeldigi seal põhuhotellis, aga peab ikka 2 ööd olema ja hind on selline, et napilt jääb alla meie korteri kuu üürile. Äkki mõni teine kord siis, proovida tahaks küll. Mulle meeldivad sellised väikese kiiksuga asjad.
Kolmas variant oli siis lihtsalt mõni Zwolle hotell, et üks öögi lahedas kohas olla. Ja ega ju oma kodulinna hotellidesse muidu satugi. Valituks sai Campanile Zwolle hotell, kus siis 49 euri eest (sisaldas ka hommikusööki) oma aastapäeva kahekesti tähistasime. Hind oli üks asi muidugi, lisaks käisime eelmisel aastal Leeuwardenis sama keti hotellis ja mulle seal väga meeldis. Leeuwardeni hotell oli veel veidi motelli moodi, sissepääs oli igal toal eraldi õuest. Hommikusöök oli normaalne. Ja üks vääääga olulisi põhjuseid- neis hotellides on tee-kohvi keetmise võimalus toas ja ALATI VANN.
Toad on väga lihtsalt, aga midagi kurta ka ei ole. Prügikasti küll toas ei olnud, oli vaid vannitoas. Ja vannitoas ei olnud WC-harja. Aga alles järgmisel hommikul märkasin, et double voodis oli ka lai tekk. Tavaliselt on ju 2 kitsukest tekki, nii et selle eest sai hotel küll kohe suure plusspunkti.
Algselt oli plaan meil minna ühte odavasse pizzarestorani- 6 eurot pizza ja mitte üldsegi halvad :). Aga siis abikaasa arvas, et lähme sööme parem hotelli restoranis, et fäänsim ja puha. No ok, hea küll. Vaatasin kella 19ni oma “Vaprad ja ilusad” ära ja siis avastasime, et enamik poed on ju kinni, aga mina tahtsin omale vannikuuli osta, et vanniskäik ikka täie rauaga kasutatud saaks. Aga nüüd olime hiljaks jäänud- kõik mu abikaasa pärast. Ma ju ütlesin, et lähme varem, mul kõht tühi nagunii. Ise veel kirusin end ka veidi, et oleks võind eelmine päev oma vannikraami ära osta, siis oleks kindel olnud. Aga ei, kõik minu planeeritud päev läks vussi…
Käisime siis supermarketis, et Bellinit osta (see oli meil pulmapäeval shampuse asemel), ei olnud ka suures supermarketis vannikraami, täitsa imelik kohe. Ja loomulikult jätsime vihmavarju ka tuppa, kuigi oli teada, et nii 19 ajal hakkab sadama. Lontsisime siis vihmas, minul tuju ära, hotelli tagasi ja seal siis restorani. Kohe öeldi, et aega läheb, sest nendel on kiire. Pooled lauad olid rahvast täis, üks kokk oli köögis ja 2 inimest siis raaaaaaahulikult teenindasid. Ootasime ilmatu kaua, enne kui menüü toodi. Ja siis veel söögi ootamine. Mina võtsin päeva pakkumise: seenesupp, krevetid ja grillitud juurviljad riisiga ja jäätise-vahukoore magustoit, abikaasa võttis supi ja XL suuruses shnitsli friikatega.
Supp oli okei.
Krevetid juurviljade ja riisiga oli natuke liiga vürtsikas minu põhjamaise maitsemeele jaoks.
Jäts oli ok. Saime 2 magustoitu ja pärast vaatasime, et arvel ei olnudki seda teist lisatud. Noh, väike kingitus selle meeletu ootamise peale. Mingi 21.30 saime siis söödud alles.
Hommikusöök oli tavaline, algul vaatasin, et saiavalik on eriti kesine, aga pärast toodi ka croissante ka juurde ja need olid nii soojad ja pehmed, et mmmmmmmmmmmm…. Mul oli kõht kella 15ni täis. Ma alati booking.com kaudu broneerin hotellid (abikaasa veel küsis, et miks ma oma nime peale bookingu teen, et miks mitte nt Schneidersi nimele, a see ju süsteemi kaudu, ma ei saa niisama lambi nime panna ja mina ju ei ole proua Schneiders nime poolest 🙂 ), siis sealt saadetakse pärast ka link, et hinda ja arvusta. Algul mõtlesin küll, et selline keskmine hinnang tuleb, aga need soojad croissandid ja topeltlai tekk muutsid mu arvamust palju paremaks 🙂
