**Jätku**
Pühapäev, 13.märts. Viimane päev, aga õnneks oli Eesti Koolis ja see asus ju kenasti hosteli lähedal, sai pisut kauem magada. Sest uni oli hea, kohe vägagi- väljas möll käis, aga mina magasin, nagu vanem mees. Hommikul otsisime veel mõnd teist kohvikut, aga lõpuks pidime ikka selle hosteli vastas olevasse minema, teised ei olnud veel kella 9 ajal avatud. No kesse ikka pühapäeva hommikul kell 9 kohvikusse läheb, eks?
Oli jälle põnev päev, paar loengut erinevatest õppemetoodikatest ja laste psühholoogiast läksid kiirelt. Vahepeal kiire võiku ja kohv ja veel loengut ja kell 14 oligi asi läbi. Minul oli lennuk alles 19.45, seega oli aega veel linnapeal tuterdada. Läksin siis koos teiste Eesti daamidega, käisime paaris poes ja saatsin nad kenasti rongijaama. Ma ei teagi, miks ma ise varasema lennuga ei läinud, ju oli hilisem odavam või nii. Ja hea on, et hilisem lend oli. Nimelt läksin ma siis vaikselt omateed, plaan oli ühest raamatupoest läbi minna (et ikka näha, äkki saab Daniel Tammeti raamatu KOHE ära osta) ja siis pidin veel lagritsakomme ostma ja midagi ma mõtlesin, et panen ehk oma käekoti seljakotti, et mugavam, aga…. aga mida seljas ei olnud, oli seljakott!!!! Ma olin oma käekoti rihmast kogu aeg nii hoolega kinni hoidnud, et ei märganudki, et olin seljakoti sootuks maha unustanud!!!! Õnneks küll sinna Eesti Kooli. Kimasin siis kiirelt ühte kohvikusse, küsisin telefoni laenuks (sest l-o-o-m-u-l-i-k-u-l-t mu mobiilil oli krediit otsas) ja õnneks oli kaustas kenasti korraldaja mobiilid olemas. Helistasin, teatati, et tõepoolest üks hall seljakott on ühe laua all ja ma siis hakkasin tagasi minema, nii 2o minti õnneks vaid. Sain oma koti kätte, ja tagasi linna poole. No iseenesest poleks ka midagi juhtunud, mu pass-rahakott-bussipiletid ja muud asjad olid kenasti käekotis olemas, kui lend oleks ikka kohe olnud, oleks saanud pakikesega saata. Aga ikkagi. Ma pole elus reisides NII LOLL olnud, et unustan oma seljakoti maha. Aga noh, väike seiklus käib ikka asja juurde.
Raamatupoodi ma seega ei jõudnud. Käisin hoopis ühes karamelli poes, leidsin sealt (väikestes supermarketites, nagu COOP ja 7Eleven ei olnud) siis need vajalikud soolased (võeh) lagritsakommid ja siis, mis ma näen: Marianne kommid!!!! Minu lapsepõlve teravad väljamaa asjade elamused! Ma vist olin 14, kui neid komme esimest korda sain, kodustatud soomlased tõid. No kohe kott komme läks loosi. Siis vaatan, ohoo, GEISHA kommid!!!! No tõeline kommiparadiis mulle!!!! Ühest poest ostsin omale ja kolleegile veel ühed joogialused, ikka sellised huumorivõtmes, ja kogu mu shopping.
Siis bussiga lenujaama, seal veel ühe uue tuttavaga koos mindud (Taani kooli õpetaja) ja nii ma lennujaamas olin. Kui tulles tundus, et kas see Arlanda on kohe eriti pisike lennujaam, siis see tulenes sellest, et niipea, kui lennukist välja sai, sai kohe sisuliselt õue ja seal oli ka buss. Nüüd selgus, et ikka kohe 5 terminali on, ja ma tulin varem bussist maha (sest ikka oli aega) ja kõndisin siis läbi mitme terminali. No on jah suur. Lend hilines 15 minti, nägin veel teisi tuttavaid, Berliini rahvas ja väidetavalt olevat Daniel Tammet kah oma abikaasaga Pariisi lennule läinud. Oi ma kirusin, et teda ei näinud. Ja siis oligi minek. Lennukis seletati pikalt ja laialt, miks ikka hiljaks jäädi ja kus ja mis. Õnneks oli eelnevalt tüli teinud vastutuul nüüd hoopis seljataga ja saime praktiliselt õigeks ajaks Amsterdami tagasi. Sealt jäle kiirel sammul rongile ja kell 23.45 olin jälle Zwolles. Teel kirjutasin veel 5 lehte igast huvitavaid mõtteid üles. No mulle on ikka selliseid motivatsioonibooste vaja, et jälle A: kirjutama ja B:lugema hakkaks.
Esmaspäev, 14.märts. Emakeelepäeva etteütluse magasin maha, sest noh, ikka paras väss oli. Mees läks hommikul tööle, oli kenasti eile pizzat tellinud, nii oli mul lõunasöök olemas. Kiirelt veel jälle boardinpass välja printida ja siis uuesti tantsuõpetajale külla. Kuna ta elab nii 5 minti rongijaamast, läksin siis otse oma asjadega. Ja ratta võtit kah ei olnud, nii oligi targem kohe ühe minekuga minna. Külas sain veel süüa-juua ja oligi minek, jälle rongile, jälle lennujaama. Mu kõrvad olid alles lendamisest tingitud lukust lahti läinud, kui juba uus lend ootas. Isegi üks tunnel, kus rong läbi sõitis, oli mu kõrvadele ikka väga-väga valus. Mul on jah see jama, et lennates lähevad kõrvad lukku ja siis ma seal võimlen ja nätsutan ja üritan seda vaevust leevendada.
Lend läks kenasti, bussi ootasin pea tund aega, sest millegipärast hilines, aga kuna mul oli bussipilet kenasti netist ostetud, siis sain esimeste seas bussile. Veel alla kahe tunni sõitu ja nii 22 ajal olin siis Belfastis tagasi. Natuke oli niru tunne tulla, sest hommikul sain SMSi ühelt majakaaslasest, et esmaspäeva öösel olid 2 meest üritanud köögi akna kaudu meie majja tungida. Õnneks üks tüdruk kuulis, pani toas tule põlema ja tüübid jooksid minema. Politsei küll tuli, aga noh, erilist lootust seal jalajälgede tuvastamisega ei maksa loota. Küll on hea, et üks tüdruk kuulis müra: mina oma tuppa 3ndal korrusel ei kuuleks midagi ja isegi kui kuuleks, ma eeldaks, et õuest tuleb. Seal käib ju kogu aeg üks möll.
2 päeva tööl ja jälle 2 vaba päeva ootamas. Esimene tööpäev läks isegi kergemini, kui teine. Peavaluta ikka lõbusam, kui peavaluga. Aga sai hakkama. Ja hapusid komme sõime ka. Selgus, et kui 1-2 haput kommi ära süüa, siis lööb minul näo õhetama. Hea teada. Mitte, et see mu kommisöömist pidurdanud oleks 🙂
Ühtlasi kuulsin, et need amatöörid-sissemurdjad olevat isegi politsei poolt kinni võetud, jalajälg klappis ühe omaga ja nad olla politsei eest ära jooksnud. Aga kuna sõrmejälgi ei leitud, siis veetsid nad vaid ühe öö arestis ja kogu lugu. Asi seegi. Üllatav, et nad üldse tabatigi. Ja uudistest lugesin, et see vanglaametnik, kes autopommiga viga sai, paraku suri ikka vigastustesse. Jamad siin jätkuvad, neist kirjutan homme
Vahepeal leitud raha: 10 euro senti Dublini lennujaamas ja 18 penni, kokku 8,76£ ja 1,11€
**pildid tulevad ka, ausõna**
