Olen suures, suures mustas augus… juba pikemat aega… ja ämm paneb segast…. ja kodus tehakse remonti… seega olen kodutu 2 nädalat ja magan, kus juhtub ehk siis kord ämma juures, kus ma üldse oodatud ei ole ja kord ühes näidiskorteris, kus idees on kõik vajalik olemas (nt köök ja TV ja töötav vannituba), aga tegelikkuses näitab TV vaid 3 kohalikku kanalit, millest üks on üldsegi lastele, köögis pole külmkappi ega praeahju, diivan on nii väike, et seal saab vaid 2 inimest istuda, seega magan mati peal põrandal ja Wifit ei ole, mis tähendab, et mu kesine social life on veelgi kesisem ja igasugune töötegemine venib.
Aga siiski on ka rõõmsamaid hetki. Näiteks sain teada, et mu hea sõbranna, kes tõsise haigusega maadleb, tunneb end hästi ja ravi edeneb…. ja leidsin rattaga sõites poriloigust kümneka… ja ämma juurde viidud kassid maksavad ilmselgelt minu eest kätte, sest üks kassidest ajas öösel lillepoti ämma magamistoas suure kolinaga alla ja teine on hetkeks 4 tuppa 5st diivanile-voodile-tugitoolile lasknud. Ja ausõna, see uudis pani mind naerma. Südamest 🙂
