… käib elu tööl. Kell 8.00-10.15 on töö aeg, siis 15 minti pausi. Siis kuni 12.30ni tööaeg, siis 30 minti lõunapausiks. Siis kuni 15.00ni tööaeg, siis jälle 15 minti pausi ja kuni 17ni tööaeg, kogu kupatuse jooksul võib veel 10 minti võtta pausi, et vetsus käia. Ja mina kasutan iga sekundi oma pausidest ära.
Muidu pole viga.
Ainult, et nii tund-kaks enne lõunapausi koriseb kõht nii, mis müriseb.
Ja lõunaks on võikud, mis ma siis imekiirelt ära söön.
Peaks ikka hakkama süüa tegema, siis saaks asjalikumat kraami kaasa võtta.
No a ei ole vaimu peal.
Ja aega ka pole- eile tulin 21 ajal kinost (“The Big Short”), sõin viimase ampsu türgi kanaroast ja siis ühe mango. Kõlbas kah.
Eile nägime töö juures ühte erilise kukeharjaga töötajat. Pikad-pikad juuksed kenasti harja aetud. Endal ülikond veel seljas.
Rääkisin oma sõbra Jose Fernandoga temast. Nando arvas, et tüüp püüab oma lühikest kasvu sellega kompenseerida.
Pakkusin, et Nando võiks kah seda teha.
Nando on lühike ja kiilakas 🙂
Eile sadas vihma ja üks tüüp üritas ühe tänavavahe vihmavarjuga hakkama saada. Järgmisel tänavavahel trampis juba jalgupidi vihmavarju otsas ja viskas vihaselt minema. Ju oli esimene päev Belfastis. Peaks ju teadma, vihmavarjuga pole siinsetes tuulekoridorides midagi peale hakata. Lähevad ainult katki.
Minu toa laes on tapeet.
Ja uksel on snepperlukk. Kandsin kogu aeg võtit kaasas, kui toast välja läksin. Ja mõtlesin, et krt, võti peab kaelas olema ka siis, kui öösel vetsu lähed. Ise veel imestasin, et kuidas teised oma toa võtmed väljapoole ette jätavad, et turvalisus, turvalisus, eelkõige turvalisus.
Siis käis – heukreeka- ja sain aru, et selle kuramuse snepperi pärast nii ongi- seest saab ju ukse alati lahti teha, aga väljast ilma võtmeta ei saa. Geniaalne. Ja mina ei tulnud ise selle peale
Astusin omale kõrvarõnga jalga. Väga valus. Mõte iseendale: kui sa järgmine kord leiad vaid ühe kõrvaka, siis ära arva, et teine maha jäi või kadunud on. Teine on ilmselt kuskil vaiba sees su paljast jalga ootamas.
Tööl küsis kolleeg abi ja ma pakkusin, et mina olen küll eelviimane, kellelt küsida. Noh, saime ju noomida, et enesekindlust tööl ei ole. Ma siis võtsin kohe suure sõõmu enesekindlust ja pakkusin, et kõige lollim ma tööl ei ole, olen eelviimane 🙂 Kolleeg sai aga aru, et tema on viimane. Aga ei ole ju nii
Kirjutasin töö ajast ühe haiku ka:
Ma istun tööl, kuid
olla siin ei taha, sest
magaks ju pigem.
Eile sai peale südaööd magama mindud ja mingi 7 näkast unetundi pole mulle üldse piisav.
Ootan nädalavahetust, kus siis hommikul põõnata saaks.
Pole palju jäänud.
