Päev nr 2.
Päev oli ülimeeldiv nagu ikka juba aastaid
ja mitte mõtetult pikk.
(Justament “36”, seda saan endale varsti laulda 🙂 )
Või noh, tavaline päev ja mõtlesin, et õhtul kirjutan kohe sama suure hurraaga, nagu eile. Mõtteid oli, motti oli, kõike oli. Ja siiski, õhtu lõpp ei olnud just kõige meeldivam. Ja kuigi mõtteid jagus mitmeks-mitmeks tunniks, olid need siiski pigem hulluks ja nutma ajavad. Päeva skoor: 0 sõna. Ainus lohutus: HOMME on uus võimalus. HOMME on parem päev.
Päev nr 3. HOMME ei olnudki parem päev. Päeva skoor: endiselt 0 sõna
Küll aga selgus töötuks olemise hea külg nr 2 (nr 1 on “suvel saab randa minna iga kell, kui aga ilma ja soovi on”): kui ikka tuju on selline, et mitte miski ei aita, kui vaid pudel veini (või poolteist), siis tuleb kodused veinivarud kaasa võtta ja sõbranna juurde vändata. Kasvõi kell 13.00 päeval
