Käisin jälle Goudas. Eesti Koolis. Ma nimelt aegajalt käin seal meisterdamist lastele õpetamas ja ikka on hea, kui saab kodust ka välja. Ma ju esindan sellist koduperenaist, kes kogu aeg kodus istub ja väljaskäimisest unistab. Goudas saab siis natuke teistega juttu ajada ja vahel on ka täiskasvanutele midagi. Nii oli ka seekord.
Nimelt oli Eestist kohale tulnud Edward Kesse, Lilleküla Gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja ja seletas siis meile, suurtele, kui ka lastele keelekasutust ja uusi reegleid. Mina sain selles keelereeglite tunnis vaid õige natuke olla- minu meisterdamine oli kõige pisematele paraku samal ajal. Ja mis ma selle viimase 10 minutiga kuulsin?
Selgub, et ma kirjutan kõik oma e-mailid ikka täiesti valesti, kõik need komad ja asjad, mis mina kasutan, on kõik vale-vale-vale.
Minu maailmas algab e-mail stiilis:
Tere Kati,
mis teed?
Parimate soovidega,
mina
Tegelikult tuleb aga kirjutada:
Tere, Kati!
Mis teed?
Parimate soovidega
mina
Vot sulle sähh!!!!
Ja reedel on e-etteütlus, ma ei tea, kas julgengi proovida. Minu keelereeglid on ikka need, mis keskkoolis õpitud said ja nüüd tundub, et peaks keeleuuendusi ja keelereegleid pidevalt netist üle kontrollima. Teised nagunii vaatavad, et on ikka loll, ei oska kirjutada. Ja mina vaatan neid, kes Facebookis “kaa” kirjutavad, et hallo rahvas, millest mõtleme? Seda sai juba algklassides õpitud.
Edasi läksin Utrechti, sest ilm oli ilus ja Eesti naised said ühes Belgia õlle-kohvikus kokku. Mõtlesin siis ka korra minna, uusi tuttavaid pole kunagi liiga palju ja mõnus istumine oli. Olivieri õlle-kohvik on siis tuntud oma Belgia eriliste õllesortide poolest (mina näiteks proovisin veiniõlut, omapärase, aga täitsa hea maitsega) ja lisaks elab seal KASS! Ma täitsa unustasin selle ära, aga õnneks just meie läheduses see miisu põõnas, rahumeeli, tundide kaupa.
Küll aga tegutsevad ka seal vargad, kuigi seni on see koht kuulu järgi üsna turvaline koht. Ühel Eesti daamil läks käekott mingil hetkel kaduma kogu kraamiga- vaid telefon jäi lauale. Ei märganud meie, ei märganud kõrvalistujad. Siit siis meeldetuletus: ärge jätke oma käekott kunagi valveta, ärge riputage seda kunagi tooli seljatoe peale ja kindlasti mitte ärge hoidke PIN-koode kirjutatuna rahakotis. Kui muidu meelde ei jää, salvestage omal mobiili kui suvaline telefoni number. Sellel daamil õnneks väga palju raha ühelt kontolt võtta ei olnud, aga siiski- dokumendid, pangakaardid, rongi chipkaart, VÕTMED… kõik läinud. Jamamist kui palju.
Mina ise olen pikanäpumeeste osas väga õnnelik olnud- käisin AASTAID oma seljakotiga nii, et rahakott oli ühes välises taskus. Noh, et hea käega katsuda, kas on alles… praegu mõtlen, et jeebus-kraabus, kui loll ma ikka olin. Aga vedas. Ei juhtunud Prahas ja Budapestis ja Berliinis mitte midagi. Ei mingit probleemi. Ainsana on minult ära varastatud fliisist dressikas, mille siis tantsupõrandale minnes tooli peale jätsin. Ja seda veel Pekingis- ju siis keegi väga pikk ja suur hiinalne leidis, et just temal on vaja kohalikult turult ostetud PUNAST fliisi. Sain seda kanda vaid ühe õhtu, niuts. Ema jäi rahakotist ilma Pariisis- metroopeatusest Eiffeli tornini kõndides, nii 10 minuti jooksul. Rahakott, kus ehk 10 euro jagu münte oli, oli seljakotis, SEES, ja pärast enam ei olnud. Minul oli selleks ajaks juba kaelakott kasutusel, seega ülejäänud raha ja dokumendid olid kenasti peidus.
Nii, et olge alati valvel ja ettevaatlikud ja hoidke omal kotti süles. Ja võtmed-raha lukuga taskus!!!!!
