Teisipäeval, asusin siis ise samamoodi bussijaama. Vihma sadas. Mul oli bussini aega veel 10 min, ometi oli eelmine just ees, aga jõudis just nina eest ära minna. Kohe tuli järgmine, siis bussijuht käis kohvi toomas, 10 min pärast tuli tagasi, min ja 1 mees olimegi vaid bussis ja lennujaama. Ma ei saa aru, miks see bussigraafik alati nii mööda on? Kas ma vaatan valet või misvärk? No mis ma teisele poole teed vahin, kui paaritud numbrid ühel pool on?Lennujaamas oli kenasti eurode ATM ka olemas, seega võtsin vajaliku koguse sulas kohe välja. Üks asi jälle tehtud.
3 h lendu ja Faros. Vihma sadas. Sooja vihma. Lennujaamas tehakse ehitusi, selle kohta saadeti mitu kirjagi, et varuda kannatust ja aega. Mina pidin äärepealt taxo võtma, sest bussipeatuse leidmine oli nii keeruline. Siiski-siiski, leidsin üles ja ootasin veidi ja bussiga linna. Kodulehe sõnul pilet 1,90 euri, tegelt 2,22. Bussijuht pidi minu 20kaga hakkama saama.
Varsti rongijaamas (seda olin kaardilt vaadanud, et hotell ei asu kaugel), umbkaudu asusin ühes suunas liikuma ja jõudsingi õige tänavani. Aga mida üles ei leidnud, oli hotell. Kõndisin vihmas edasi-tagasi, no arumaisaa, nr 19 on üks maja, siis paar maja ilma numbrita ja siis on 27. Aga kus nr 21 on? Küsisin 2 korda teed, lõpuks selgus, et nr 21 oli teisel pool tänavat!!!! No kus mina pidin selle peale tulema??? Tuba uhke ja kena, küsiti, et kas on OK, kui rõduga tuba on? Et kas ON? Rõdu oli suurem kui tuba+vannituba kokku!!!!! Ja vannitoas oli vann!!!! Ja maksis 3 ööd 81 euri, ilma hommikusöögita.
Vahepeal oli vihm lakanud, päike tuli välja ja ma läksin linnapeale uudistama. Vannivahtu ja juuksevärvi oli plaan osta, aga kumbagi ühes supermarketis ei olnud. Sain ka kahe paadituuri voldikud, eks hiljem siis mõtlen, kumma jutt parem oli. Ostsin siis hoopis jätsi ja kõndisin edasi. Järsku mingi lühike jupats käratab, “Mis? Sööd jäätist? Ise sihuke sportlane!”
No seda ei juhtu just tihti, et keegi minu 30kg ülekaalu LIHASTEKS peab!!!! 🙂 Või on mingi uus külgelöömise lause see? Teab keegi?
Küsijaks oli ühe resto sisseviskaja Carlos, kohalik jupats, vana, kui päss (hiljem selgus, et 46 kõigest) pruun, kui kurat ja pikkust nii 165cm. Aga minu põhjamaised näojooned tundis ära (no ega pole raske arvata ka, kohalikud ju kõik pruunid ja lühikesed ja tumedapäised), sest tal on pruute Tallinnast ja Riiast ja igalt poolt olnud, vahepeal mitu tükki korraga. Küsis siis, et mis mu õhtusöögiplaan on ja pakkus, et kas ma kohaliku juures õhtustada tahan? Noh, et ikka päris ehtsat Portugali elu ja melu tunda. No kas tahtsin? IKKA. Ütlesin jah ja siis selgus, et ta mõtles ENDA kodu kuskil karupersses. No kuna olin juba jah öelnud, siis ei hakanud taganema ka. Ja mis see lühike jupats mulle ikka teha saab?
Noh, tahab veel keegi minuga koos reisida? Ahh? Ausõna, ma päriselt päriselt lähen ka 5 minti tagasi kohatud pässide juurde nede koju õhtusöögile 🙂 Täiega spontaanne, ma räägin.
Igatahes.
Suund siis bussijaama, teel veel väike õlu, tüüp küsis alles siis, et ega ma ometi abielus ole. Vastust kuuldes ehmatas kangeks, aga tegi vaprat nägu edasi. Siis sõitsime pool tundi bussiga kuhugi, mäe taha, ma ei tea ise ka kuhu. Natuke julgust andis see, et teel kohtasime ühte tuurimüüjat ja ma hüüdsin talle, et kui ma homme välja ei ilmu, siis otsige mu rüvetatud ja tükeldatud laipa selle tüübi juurest. Vahepeal hakkasin isegi kahetsema, et mis ma selle lolliga kaasa läksin: tüüp küsis liiga isiklikke küsimusi (suvalisel hetkel bussis “kas-sul-lapsi-on-miks-ei-ole-kas-sa-üldse-saad-lapsi-mis-sa-teed-et-ära-hoida-kas-üldse-teed-midagi-kas-sa-kunagi-rase-üldse-oled-olnud?) ja kommenteeris mu valikuid ja isiklikku elu ja selliseid asju ma ei kannata. Mitte kellegi poolt, eriti mitte mingi lühikese jobu poolt, kes mind vaid tund aega teadis. Aga noh, kõht korises ja tasuta BBQ ootas. Kana, mmmmm
No jõudsime siis kuhugi kohale, käisime supermarketis, aga see oli ikka asjalik, sain isegi juuksevärvi ja vannivahu ostetud. Asi seegi. Ja peale mitut tundi ja sadat klaasi (no ok, 5) rohelist veini sai siis lõpuks süüa kah. Kui söödud, ütlesin, et telligu oma sõber taksojuht ja ma lähen nüüd minema. Pakuti küll 3 korda, et võin tema juures ööbida, ära sa märgi! Milline ahvatlev pakkumine, eks? Noh, lootmised on veel tasuta ja kõigile lubatud.
Igatahes sain siis lõpuks taxoga hotelli- maksis 24 euri, seega see küla oli ikka päris kaugel. Aga ma panin siis selle õhtusöögi, veini ja omapärase kogemuse arvele, seega ei saa kurta. Ning otsustasin, et selle tüübi sissevisatavasse restosse ma küll ei lähe. Ma ei tea peale ta eesnime mitte midagi, ei vahetanud kontakte ega teinud selfit. Mulle sellest kammajaast aitas.
Aga söök oli hea. Ja proovisin ka anshoovisit elus esimest korda. Ma arvasin kogu aeg, et see on mingi köögivili. No mis kala nimi on anshoovis, kala nimi on kilu või heeringas. Ja rohelist veini. Seega toidukogemuse üle nuriseda ei saa. Ja see oli peamine 🙂 Ja ellu jäin ka, ei tükeldatudki ära ega söödetud järgmisele kergeusklikule tibile sisse.
