Eile oli mul 2 momenti, kus tõsiselt tänulik olin.
Esiteks oli asja hambaarsti juurde ja ma tõsimeeli nõudsin tuimestust ka nö surnud hamba parandamiseks, sest minul on alati tunne, et ma ikka kannatan puurimise ajal ja mida vähem valu/ebamugavust, seda parem. Ja siis mõtlesin lapsepõlve aega, kus oma kodukoha hambaarsti juures käia tuli. Ootasin alati tunde ukse taga (aeg oli tavaliselt kell 9.00 ja ma pidin alati ootama, kohutav ajakasutus), siis kannatasin nii, et silmist voolas pisaraid (no selle aja puurid, andke kannatust…) ja siis öeldi, et “nüüd 2 tundi ei tohi süüa-juua”. Aga nüüd, lähen julgelt arsti juurde, esimese asjana juhin tähelepanu, et tahan tuimestust igale poole, kus aga puurimist tuleb ja korras. Olen tänulik tänapäeva meditsiini eest!
Teiseks olen tänulik Vene poe eest. Sest mul tuli ükspäev meeletu kondenspiima isu ja ei leidnud seda kohalikust poest. Aga Vene poes oli!!!! Milline õnn! Kass kiitis ka heaks, abikaasa proovis vaikselt lusikaotsaga ja ütles, et “maitseb imelikult”. No ise teab, söögu siis oma vahukoort edasi.
