Kirjutan vahelduseks ka midagi “pehmemat”. Tegu ju siiski minu blogiga, nii et kui juttu minust, siis sobib kenasti ka siia 🙂
Nimelt sain ma üle pika aja jälle pisut reisida. Vahepealne reisimisvaba aeg on olnud minu jaoks nii pikk, et kole kohe. Ja kuigi uut riiki seekord ei lisandunud (üleüldse sel aastal pole ühtki uut riiki saanud oma nimekirja lisatud), siis vähemalt oli sihtkohaks üks mu lemmikpaiku. Berliin.
Olen seal varasemalt 3 korda olnud. Vist 2007 aastal 4 päeva, siis 2009 2,5 nädalat ja 2011 ka nädalake. Kohti, kus käia tahaks, on endiselt veel ootamas, nii et mina võin sinna linna korduvalt ja korduvalt tagasi minna. Alati on tore.
Seekord oli esimene kord Berliinis talvel olla ning esimene kord mu elukaaslasele. Tema on ka üksjagu palju reisinud, aga kõik endised “ida” riigid on temale uued, vaid Eesti on siis neist kõhedatest ja kohutavatest “ida” riikidest nähtud.
Lootused olid suured selle reisi kohta, pealegi on meil see loodetavasti väikeseks traditsiooniks- novembri lõpul kuskil teises riigis käia, sest mõlemal on meil sel ajal sünnipäev. Mina olen nüüd alates 2008st aastast iga kord oma sünnipäeva ajal uues riigis olnud (2008 veel Eestis, 2009 Londonis, 2010 Dublinis, 2011 Belfastis, 2012 Luxemburgis ja 2013 Berliinis). Kuigi jah, tundub, et järgmisel korral võiks kuhugi soojemasse kohta minna 🙂
Lootused olid suured, aga päev varem hakkas tunduma, et üksjagu viperusi hakkab juhtuma. Ja nii oligi. Esmalt ei saanud ma päev varem oma kauaoodatud postipakki Eestist kätte. Nimelt olin endale üle pika aja pisut midagi ilusat lubanud ja paar pluusikest ostnud, muidu kogu aeg tunne, et käin vaid samade riietega- ja kui pilte vaadata, siis nii ongi. Nii oli mu parim sõps hunniku just minule ja mu riietusega sobivaid ehteid valmistanud ja need pidid kenasti enne reisile minekut saabuma. No idees oleksidki saabunud. Ma ootasin kuni kella 15.30ni vapralt kodus, sest üldiselt meile posti nii hilja enam ei tooda. Väljas hakkas juba pimenema, mul oli vaja korra linna minna (ja et mu rattal on tagatuli kas ära kadunud või ära võetud ja pimedal ajal politsei ikka kontrollib neid), siis eeldasin kurvalt, et seekord pakki õigel ajal kätte ei saa ja läksin linnapeale. Pool tundi hiljem tagasi tulles avastasin postkastist teatise, et postimees oli ikkagi käinud, kedagi polnud kodus (isegi naabreid ei olnd, kellele üle anda) ja nii sain ma teatise kohaselt omale uue kojukande aja määrata. Või ise postkontori järgi minna. Aga järgmisel päeval pidime me hommikul sõitu alustama ja nii vara ei saanud isegi uut kojukannet tellida ega pakile järgi minna, millegipärast oli see järgmisel päeval postkontorist saadaval alles kella 16.00-st. Nii jäidki mu ilusad ja sobivad ehted ootele, ja see tegi mind väga kurvaks 🙁
Kolmapäev, 27 november, minu elukaaslase sünnipäev, asusime siis kell 11.45 lõpuks teele. Oleks küll varem soovinud sõiduga alustada, aga meile on omane selline öine eluviis ja ei saanud kohe kuidagi varem maast lahti. Sõita oli kokku 560km. Hotell ise Berliinis sees ei olnud, oli mingi 20-30km eemal, aga õnneks viis üks peamine kiirteid (Hannoveri ja Magdeburgi kaudu) otse sinna, meil siit oli selle kiirteeni mingi pool tunnikest ja edasi oli vaid otsesõit.
Kuigi Saksamaa on tunduvalt odavam, kui Holland, tabas mind esimene üllatus, kui ühes bensukas kiire peatus sai tehtud- WC maksis seal 70 senti!!!!!!! Õnneks on Saksamaa bensiinijaamades tasulised WC-d sellise tõkkepuuga, mille alt ma läbi mahtusin ja seda ma ka julmalt tegin. Mis mõttes, 70 senti!!!!!! Järgmises kohas oli 50, ka seal tegin sama triki. Seekord tankisime ka, sest umbes ühe paagitäiega viis meie Yaris meid kohale. Pealegi on Saksamaal bensiin mingi 15-20 senti odavam, olenevalt kohast. Et olime umbes tunni aja kaugusel hotellist, hakkasime ka mobiili navisse asukohta kirja panema, et teaks kus ja kuhu minna. See paar minutit, mis ma seda tegin, autol laetuli põlemas, oli aga auto akule liig. Aku otsustas, et nähh, ma olen nüüd tühi, tehke ise, mis tahate. “Krokodille” kaasas ei olnud, loomulikult, elukaaslane oli küll mõelnud, et äkki peaks ikka kaasa võtma, aga mõtteks see jäi…. Auto lükkamisest kasu polnud, paar korda tegime ja siis oli elukaaslane nii väss, et vaevu suutis hingata, muust rääkimata. Nii saatis ta mu abi küsima- mina, kes ma vaevu enam saksa keelt räägin. Aga minna tuli. Bensuka ees küsisin ühelt viisakalt härrasmehelt, et ega tal neid krokodille autos ole. Ei olnud, aga soovitas bensukast küsida. Küsisin sealt, otsiti, üks lühike paks kapuutsiga mees oli nõus abistama oma autoga ja saimegi korda. Mul oli küll pisut imelik minna küsima midagi, millest ma midagi ei tea, eriti kuna mu elukaaslane on saksa passiga ja tema saksa keel on ikka tunduvalt parem, kui minu oma. Aga kuna ta seal hinge vaakus, siis tuli minul minna. Vähemalt saime auto jälle käima.
Lõpuks jõudsime hotellini ka. Hotelli infolauas vaadati mu broneeringut (ühe kohaliku poe kampaania, 2 ööd koos hommikusöögiga 99 euri), anti paber tagasi ja küsiti raha. naljakal moel oli summa isegi väiksem, kui 99 euri, aga seda, et mul juba makstud, see tibi aru ei saanud. Püüdsime siis mitme keele peale kokku seletada, et kampaania ja makstud ja puha, siis ta küll aru ei saanud, aga ütles, et ok, minge siis. Veel olin ma Golden Tulip hotelliketi kliendikaardi tellinud, jälle paberil välja prinditud ja pidin kaardi saama esimest kohast, kus ööbin. Selle kohta jälle midagi ei teadnud, lõpuks tibile ikka meenus, et kuskil sahtlis on kaardid, ja kätte ma selle saingi. Kuidas sinna oma majutuse punktid saan, seda ta muidugi ei teadnud, ütles, et küsigu ma homme hommikul. Siis kui teda tööl enam polnud 🙂
Tuba oli selle hinnaklassi kohta normaalne, lootsin küll, et äkki on vann ka, aga ei…. Nii vahetasime riideid ja läksime hotelli “restorani” sööma. Söögikohaks oli hommikusöögi ala, kus siis väike menüü kaart laual oli. Oma suureks rõõmuks avastasime, et hinnad on selles “restoranis” madalad ja põhimõtteliselt 29 euro eest saime mõlemad suure taldrikutäie friikaid shnitsliga pluss kausike hapukapsast, suure klaasi veini, cola, 2 magustoitu ja klaasi Radleri. Magustoit oli 4 eurot, sisaldas jäätist ja marjakooki. Shnitsel vist 7 euri 🙂
Järgmine päev siis hommikusöök nii 9 paiku, see oli ühele tublile hotelline omane, ning siis seadsime end valmis, et nii 15 mintsa jalavaeva kaugusele rongi peale minna, et siis Berliini uudistada. Aega oli meil maa ja ilm, aga kui liikuma hakkasime, siis oligi kenasti 15 minti aega ja kiirkõnnist hoolimata nägime vaid, kuidas rong tuli. Ja läks. Ja järgmist tuli tervelt 63 rõõmsat minutit oodata!!! Ainus hea asi oli see, et ei sadanud (nii nagu ilmaennustus lubas), nii et istusime vaid tund aega külma tuule käes, päike paistmas taustaks. Rongijaam ise oli nii väike ja hädine, et ei olnud seal suurt kuskil olla ega isegi piletiautomaati, kust siis piletit osta saaks. Mina seni arvasin, et IGAL pool on neil ikka automaadid üleval, saksa täpsus ikkagi… Lõpuks siis rong tuli ja meie saime külma tuule käest sooja vagunisse. Istusime siis maha ja piletikontrolör väga ei pahandanud, et miks me teda kohe otsima ei läinud, et järgmine kord enam nii ei tohi teha, muidu saame trahvi. Saime oma piletid kätte ja noh, mis ta lollidest turistidest ikka kiusab. Päevapilet ABC tsoonis oli 7.20 (üks ots oleks 3.20 olnud), seega sai hiljem linnas juba niisama bussi-metrooga sõidetud. Sest seda läks vaja- nimelt mu saapad leidsid, et igasugune üle 100m kõnd on neile liiast ja kuramused hakkasin jalgu nii hõõruma, et ma sain terve päeva ringi longata… Aga noh, linna ikka nägi, käisime mu lemmikbaaris “Billy Wilder´s”, seal sain oma lemmiku kokteili Berliner Weissi, edasi pisut kõndimist, et näidata oma elukaaslasele, kus ja mis ma kunagi teinud ja käinud olen, kesklinnas jõuluturgu uudistamas, pisut poodides (sain oma juuksevärvi varusid täiendatud, väike vahe ikka on, kui Hollandis maksab minule sobiv juuksvärv 14 euri, siis Berliinis 2.90), KFC-s (sest siin Zwolles seda pole), Alexanderplatsil ja Unter den Lindelin kõnnitud ja kuna oli juba pimenemas ning minu liipamine läks järjest hullemaks, siis otsustasime tagasi hotelli minna ja seal odavalt süüa. Seekord siis sai karrivorst ära proovitud, magustoit oli küll sama, aga ikkagi hea.
Ja järgmine päev, minu sünnipäeval, siis tagasisõit, siis oli ilm kehvem ja lubatud vihm saabus. Järgmine kord ikka pikemalt ja soojemal ajal, elukaaslane ka nõustus. Nojah, tema pidi ju sõitma kah kogu selle maa :).
