2 nädalat tagasi olin just oma kohvikukirjutamisel ja saatsin sõbrannaga paar sõnumit. Temal raske, et vaja õhtul ühele pulmapeople või sellele eelnevale dinnerile minna või midagi sellist. Inimesed talle seal üritusel eriti ei meeldinud, sõps oli väsinud tööst ja üldse ei tahtnud minna.
Ja mina vastasin talle, et “tead, ma oleks rahul kui ma MINGILE peole kutsutud oleks”… Sest, noh, ega siin seltskondlikku elu eriti ei ole, tuttavaid on vähe, hollandlased eriti oma sünnipäevigi suurelt ei pea, muudest pidustustest rääkimata.
Ja pulmas olen ma terve oma 35 eluaasta jooksul käinud kõigest 7 korda… Neist 2 olid mu enda pulmad, seega sisuliselt külalisena lausa 5 jääb järgi. Ja seda on ütlemata vähe.
Samal õhtul, ütleb mees, et “kuule, arva, kes abielluvad?”
Selgus, et ühed meie pulmakülalised, aastaid-aastaid koosolnud paarike on siis lõpuks niikaugele jõudnud. Ja meespool olevat siis öelnud, et nemad kedagi ei kutsu, aga kes tulevad (ja oma sõidud ja asjad kinni maksavad), need on oodatud. Sest pulmad toimuvad sügisel Portugalis. No miks mitte? Ikka tahaks minna, läheks ka- pool aastat aega planeerida, Portugal ju odav riik, otselennud lähevad igale poole, ägens ju! Kas ja mis sellest plaanist lõpuks saab, pole hetkel veel kindel. Sest minule jäi mulje, et naispool soovibki sellist üliväikest ja perekeskset pulma ja niimoodi ise kohale tulijaid võib ju lõpuks terve hulk olla (minu loogika kohaselt… samas hollandlased vist ikka ei raatsi nii üldse kulutada, seega ei teagi). Siis pole aga väikese ja intiimse pulmaplaan aga enam see, mis algul loodeti…. Nii et elame -näeme, kas siis oleme ka pulma o-o-d-a-t-u-d, sest läheks ju küll- tore põhjus reisimiseks (mis siis, et mul saab Portugal kohe ka “kirja”,aga põhjus uus kleit osta ja üldse, pulmad on ju lahedad. Aga ainult siis, kui sinna oodatud oleme).
Üleeile, käisin oma grupimeditatsioonil. Minu õpetaja oli just Indiast tulnud, Facebooki vahendusel avastasin, et seal ka kihlunud ja siis see tuligi- tema on tõepoolest kihlatud, pulmad on sel suvel 20.juulil ja me kõik (3 inimest oli siis ka kohal meditatsioonil) OLEME KUTSUTUD!!!! Mina olen lausa abikaasaga kutsutud!!!! Asukoht siis Chennai linnas, kus on ashram, pulmad toimuvad seal jne jne jne. Ja mina, absoluutselt rahavaba, olen nüüd nii obsessed sellest mõttest, et MINA TAHAN INDIASSE PULMA MINNA!!!! Vaatasin isegi lennupileteid, 700 euro kanti on :(. Ja kuigi Marco algul ütles küll, et kui saaks, siis India pulma tahaks ju küll näha, aga noh, siis sai aru, et kahepeale läheks see reis 1400 euri + majutus+viisa (50 euri vist)+taskuraha maksma. Ja see oleks praegu ikka üsna keeruline. Isegi kui ma maast 2000 euri leiaks, siis mu mees hakkaks ikka põtkima. Sest enne on vaja üür maksta jne jne- noh, need tüüpilised praktilise inimese mõtted. Minu mõtted on ikka hoopis teises suunas 🙂
Aga mina ikkagi tahan minna :)…. Ja suht sel ajal on meile isegi Eestist külalisi oodata, seega jube keeruline. Ja mul on uut passi vaja, sest muidu see enam juulis üle poole aasta ei kehti. Ja viisat on vaja. Ja raha.
Aga ashramis saaks odavalt peatuda, seal on majutus ja söök annetuste alusel. Ja INDIASSE TAHAKS MINNA noh! Pulma! Sest see oleks ilmselt kõige kreisim pulm, kuhu ma üldse satun.
Raske, raske otsus. Ma arvan, et lasen asjadel kenasti omasoodu areneda, teen kõik võimaliku, et raha kokku saada ja kirjutan end ribadeks ja haaran igast juhusest ja õlekõrrest ja müüd kõik müüdava enda ümbert ja siis mais, kui Caminolt tagasi olen, vaatan uuesti, mis seis on. Sest, noh, TAHAKS ju :). INDIASSE. PULMA.
