Paar kuud tagasi leidsin ühe blogija kodukalt viite, kus ta on kirja pannud oma suuremad soovid ja plaanid ja kutsub seda nimega “living list”. Tegin endale ka, siis on endal ja teistelgi hea vaadata, mis SUUREJOONELISED plaanid mul oma tagasihoidlikus elus on. Lisaks tavapärastele “käia Indias ashramis, ujuda delfiinidega jne jne” unistustele panin kirja ka “kohtuda Elizabeth Gilbertiga”. Kujutasin ette, et kui kord jälle USAsse lähen, astun läbi ka New Jerseyst, kus ta koos teistega firmat Two Buttons peab ja kindlasti, nii täitsa juhuslikult on ka tema just sel päeval seal. Sest noh, üks asjalik ja ülihõivatud kirjanik satub ju just sel päeval seal olema, eks?
Siis kirjutas ta raamatu “Big Magic” ja ühel hetkel lugesin tema Facebooki lehelt, et lisaks USAle ja Kanadale on ta tuuri tegemas ka Euroopas, Inglismaa, Iirimaal, Saksamaal, Hollandis… Mida, mis? Elizabeth Gilbert tuleb HOLLANDI??????? Nii hakkasin kogu aeg tema kodukal käima, et vaadata, millal ometi ta Euroopa tuuri ajakava paigas on. Ja kui see lõpuks juhtus, siis selleks hetkeks olid Amsterdami ürituse piletid juba välja müüdud. Müstika… Nii kaalusin siis kahte varianti, kas minna 26.nov Dublinisse (sest 27-29.nov oli nagunii plaan Belfasti minna ja see oleks kenasti sobinud minu plaanidega… mitte küll mu abikaasa ideega sünnipäevareisist, aga noh, mida tema ka teab?) või siis Saksamaale. Belfasti sõit jäi aga kallite piletite tõttu ära, seega jäigi alles vaid Saksamaa. Kõige lähemal oli Göttingen (vaid 4 tundi rongiga 2 ümberistumisega, see on ju peaaegu et mittemidagi :)) ja pilet oli ka kenasti soodne. Mõeldud-tehtud ja nii ma siis oma asjad ära bookisin. Ja 2.detsember 2015 teele asusin.
Hugendubeli raamatupood ise väga suur ei tundunud (kogu aeg oli tunne, et olen vales Göttingenis, sest nii suvalises linnas, ühes väikeses poekeses on nii suure ja tähtsa inimese raamatuesitlus? Ei saa olla tõsi!), käisin kõik korrused läbi ja kolmandal korrusel oligi siis pisut ruumi ja toolid ootamas. Pidasin aru, kas tund aega varem esimesse ritta istuma jääda on väga imelik… ja mõtlesin, et käin siis veidi poodides veel ringi. Sest ilmselgelt Göttingeni inimesed ei teagi, et linnas selline suur staar on. Muidu oleks järjekord juba uksest väljas olnud. Käisin siis veidi poodides, tulin poole tunni pärast tagasi ja mis ma näen: ESIMESED read juba ära võetud! Kurat! Istusin siis teise ritta, äärde, õnnetu, et nüüd ei saagi parimat vaadet.
Tegelikult polnud mu istekohal suurt viga midagi ja kui siis peale väikest hilinemist Liz Gilbert saabus, siis oli kõik hästi! Mõned mõtted siis õhtust:
-esmalt, palju oli ikkagi raamatu kohta. Kes veel lugenud ei ole, siis ruttu ostma (eesti keeles vist ilmunud ei ole veel). Ja raamatust leiab palju ideid, mida ta on oma intervjuudes või muudes vestlustes kasutanud, mis kõik kenasti internetis saadaval.
-Raamatu alguses on üsna ruttu juttu hirmust, mis meid takistab lahedaid asju tegemast ja oma elu huvitavalt elamast. Hirm on Lizi sõnul su turvamees, kelle IQ on 60. Ehk siis see turva oskab sulle vaid iga kord öelda, kui midagi uut teha plaanid: “stopp, ära tee, ohtlik!” Ja kõik, midagu muud, kui sind kaitsta, ta teha ei oska. Aga Liz soovitab oma hirmuga kahekõne pidada ja küsida, “mis on alternatiiv?” Et kui ma seda ei tee, mida siis selle asemel? Ja kuna IQ60 ei ole just kõige imetlusväärsem, ei oska hirm sulle midagi paremat vastu pakkuda. Ma ise leidsin, et sama on ju ka inimestega. Küll kuuleme, kuidas me ei peaks paljusid asju tegema, aga kui päriselt ka küsiks, et mis siis alternatiiv on? Kas tuleks ka mõni asjalik vastus? Kahtlen, sügavalt kahtlen. Vastus “mitte midagi, jätka nii, nagu enne” ei sobi kreatiivsetele hingedele aga mitte üks põrm!
-loovusest ja selle pärssimisest. Kirjanik Brené Brown, kes on ühtlasi Lizi hea sõber, uurib sellist teemat, nagu haavatavus. Ja uuringutest selgub, et 90% või oli see lausa 95% inimestest ei tee midagi loovat, sest nad on lapsepõlves sel teemal nö kõrvetada saanud. Et kes ei laula, sest õpetaja ütles, ta ei pea viisi. Kes ei joonista, sest õpetaja mõnitas teda klassi ees ja kõik lapsed naersid väidetavalt kohutavat joonistust. Lizil on isegi tuttav, kes just õpetab joonistamist-maalimist nendele inimestele, kes pole pliiatsit käes hoidnud lapsepõlvetraumast saati. Ja et esimene joonistus, mis tehakse, on selline, nagu oleks jälle 10 aastane. Loovus on selles osas täiesti kinni olnud. Kui ise mõelda, siis on neid avalikke mõnitusi vist tõesti kõigil. Ma õnneks olen ise sellest kuidagi üle saanud, sest oma eesti keele õpetaja arvates ei osanud mina ka üldse kirjutada ja aegajalt luges ikka ette minu kirjutatut: ikka nii, et kõik nägid, kelle töö see oli!!!! Aitähh dude!!!!!!
-aega läks lausa 1,5 tundi, aga palju kordas ikka raamatus juba kirja pandut (pluss aeg kulus ju ka saksa-inglise-saksa keelde tõlkimisele). Ei olegi muud, kui et raamatupoodi, kel seda veel ei ole 🙂
Kui kõlas “ja meil on nüüd aeg paariks küs…”, oli minul juba käsi püsti! Ma isegi ei häbene seda, kui innukas ma olin! Ma olin seda küsimust mõelnud ja sõna-sõna haaval paika pannud juba 2 kuud tagasi, terve rongisõidu aja veel viimistlesin, lisasin veel paar lauset, et lahe ja naljakas oleks. Ja kui siis minu hetk oli (õhtujuht küll viipas minu poole, aga vaatas kuidagi mööda, seega ma juba kartsin, et keegi teine minu selja taga jõudis ette ja siis ta seletas midagi ja ma pidin tunnistama, et ma saksa keelest tegelikult suurt aru ei saa), siis selleks ajaks oli mul vererõhk laes, nägu ja kõrvad õhetamas ja kogeledes, kohutava grammatikaga puterdades (hmm, miks oma peas ma kõlan nii hea aktsendi ja ÜLILADUSA inglise keelega?) sain siis oma küsimuse esitatud. Ehk siis “oma raamatus kirjutas ta juhusest, kus oli valida, kas teha üks lugu lühemaks ja saada avaldatud esimest korda üldse või oodata paremaid aegu ja jääda oma loo pikkuse osas kindlaks. Et kas ta teeks/on teinud sama raamatute puhul? Sest mul endal on sarnane olukord, kus üks võimalik kirjastus on huvitatud mu ühest lasteraamatu käsikirjast, kui ma peategelase ära muudan”. Elizabeth Gilberti vastus oli, et “nii ja naa. Ta muutis oma loo tookord, sai avaldatud ja peale seda sai alguse ka tema kirjanikukarjäär. Nüüdseks on tal väga hea suhe ja usaldus oma kirjastaja-toimetajaga ning usaldab nende arvamust. Ka on ta muutnud isegi tervet raamatut, kuna seda soovitati. Küll aga asi oleneb sisetundest. Konkreetset “jah või ei” vastust ta mulle ei andnud (seda ei saagi nii 100% öelda), aga pigem soovitas ta algajal kirjanikul siiski uskuda ja usaldada kirjastusi, kui nad soovitavad muudatusi-parandusi teha.”
-oma raamatus kirjutas ta ka sellest, kuidas ta ei poolda või soosi “piinatud geeniuse” elustiili. On neid, kellele see sobib ja kes teisiti ei saa või ei oska, aga tema pigem eelistaks rõõmsamat ja tervislikumat ellusuhtumist.
-üks küsimus oli, et mis on see “magical thinking” ehk siis “maagiline mõtlemine”? Liz usub nii maagiat kui ka teadust. Et kindlasti usub ta kliima soojenemisse!!! Aga samas ka neisse maagilistesse hetkedesse, et õiged inimesed kohtuvad just õigel hetkel, sest nende vanemad on kohtunud õigel hetkel, et see kõik saaks hiljem just toimuda jne jne. Et nii on elu rõõmsam ja ladusam ja palju lahedam.
-Mida sa oled valmis tegema, et saavutada oma unistuste elu (olla kirjanik, olla kunsnik, olla laulja jne jne)? Sest asju, mida me teha ei taha, on väga lihtne mitte teha. Aga lisaks nendele pead sa ka loobuma asjadest, MIDA SA TAHAD TEHA! Tahad olla kirjanik? Siis nädalavahetusel peole ei lähe, vaid kirjutad! Su lemmikseriaal on Sopranod? Harju juba mõttega, et sa ei saa iial teada, millega sari lõppes ja sele asemele kirjutad-kirjutad-kirjutad! Mis su lemmikajakiri on? Cosmo? Tühista see tellimus ja selle asemel loe raamatuid. Vat nii! Loobuda tuleb hopis ka asjadest, mida teha meeldib, sest noh, aega nad ju võtavad. Ma hakkasin ise ka mõtlema, et millest ise loobuks reisimise ja kirjanikuks olemise nimel? Facebookist? Teleka vaatamisest (vaatan nagunii suht vähe)? Sõpradega kokku saamisest? Abielust? Elu nii tühi, et pole nagu eriti millestki loobuda 🙂
-Väikese (ahh, mis ma valetan, SUURE, ülisuure lausa) pettumuse said kõik kohalviibijad (ja ka kõik eelmiste ürituste osavõtjad), sest Liz oli võtnud endale ülesandeks püsida terve ja reibas terve selle kolme kuu jooksul, mis ta on oma raamatutuuri teinud. Ja selle nimel ei saanud keegi autograme ega selfisid temaga teha. Nii ka meie. Ehk siis üks väike õppetund, kuidas öelda EI! Kuigi jah, Göttingen oli tema viimane linn, kus raamatutuur toimus, oleks ju võinud…. 🙂 Aga minu jaoks oli see kõik siiski kõike väärt (ka 88 euri rongipiletit + 8 euri ürituse piletit (mida keegi ei kontrollinud) + 22 euri hosteli eest). Sest:
-ma sain kohtuda oma lemmikkirjanikuga
-ma sain temaga rääkida ja talle (esimesena!!!!) küsimuse esitada
Kui üritus läbi oli, läks Liz jälle minu kõrvalt mööda, patsutas õlale ja:
Liz: Tänan veelkord!
Mina: Ja tänud sulle. Muide, armas soeng!
Liz: Sul samuti!!!!
Mis saab veel parem olla? See, et pärast üritust kohtusin kahe tüdrukuga Berliinist (neist üks ka küsis ühe neljast küsimusest), arutasime asju (ikka loovus-raamat-kui überlahe on Liz) ja kui koos hiljem ühte India söögikohta sisse astusime, siis arvake ära, KES SEAL OLI? Loomulikult üks ja ainus Elizabeth Gilbert, ootamas oma take away toitu. Saime veel paar lauset vahetatud, naerdud ja nalja visatud. Sel päeval ma kohtasin Elizabeth Gilbertit KAKS KORDA!!!!!!!!!!!!
******************************
Oma raamatus kirjutab ta juba esimestel lehtedel, et tema oma iidoli ja nimekaimu Jack Gilbertiga ei kohtunud. Et ongi hea, sest tihti iidolid päriselus ei ole sellised, nagu ootaks. Minul on õnneks täiesti vastupidi: Liz on päriselus TÄPSELT SAMA LAHE ja siiras ja soe, kui ta on oma kirjutistes ja videotes!!!!! Kui suureks kasvan, tahan olla täpselt nagu tema!!!!! 🙂
Kes on sinu iidol? Kas temaga on võimalik kuidagi kohtuda? Kas sa teeksid seda?
