Ajajuhtimise veebist taas üks asjalik lugu, kuidas unustamisega paremini toime tulla. Lugege ise 🙂
Notre Dame’i ülikooli professor Gabriel Radvansky uuris fenomeni, kus me ruumi sisenedes ei suuda meenutada, miks me siia tulime. Selgub, et unustamise põhjuseks on ukseava läbimine. Nimelt salvestame me informatsiooni mingis keskkonnas ja selle meenutamine on lihtsam sealsamas keskkonnas. Pärast ukseava läbimist oleme aga teises toas ja kõik seal meid ümbritsev ei soodusta info taastamist mälus. Kui me aga ei suuda meenutada mõne sekundi vanuseid kavatsusi, siis kuidas hoida meeles kõiki neid tänapäeval meie sekkumist vajavaid kohustusi, kommunikatsiooni, tegemata ülesandeid, infokillukesi ja asjade asukohti? Ongi väga raske ja siinkohal oleks mõistlik unustamisega võitlemiseks rakendada mõnesid lihtsamaid võtteid.
Esimene ja suurepärane vahend on kontrollnimekirjade koostamine. Näiteks sagedasti reisides võib ikka juhtuda, et mõnel korral ununeb üks või teine ese kohvrisse pakkimata. Koosta endale lühike nimekiri asjadest, mis peaksid alati kaasas olema ja konsulteeri nimistuga, kui vaja kiiruga (nagu tavaliselt) ja muude segavate mõtete toel tagada, et hambahari oleks ikka kohvris olemas. Samasuguseid kontrollnimekirju saame teha endale kõikide regulaarsete tegevuste tarbeks – on see siis ravimite manustamine, lapsel koduste tööde tegemine, peoks valmistumine või iga-aastane kolleegide sünnipäevade register.
Teine laialt kasutamist leidev võte on endale meeldetuletuste jätmine. Vanasti oli kombeks teha rätikusse sõlm, et oluline ülesanne ära ei ununeks. Ilmselt on sellest kasu siis, kui meelespeetavaid asju pole palju. Nüüd aga tabame ennast pigem mõttelt, et ma pidin midagi meeles pidama, aga mis see oli – enam ei mäleta! Sestap tuleks endale kõikvõimalikesse kohtadesse meeldetuletusi jätta. Kalendrikasutajal on selleks kindlasti kalender – kirjuta üles nii suured kui väiksemad kohustused! Kuid milleks piirduda ainult kalendriga? Riputa sagedasti käidavatesse kohtadesse post-it märkmepabereid, ümbritse arvutiekraan ja desktop oluliste teavitustega, usalda meelespidamist vajav infokild sõbrale või kolleegile talletamiseks – võimalusi on lõputult. Muidugi ei maksa tekitada liigset infomüra või muidu õpime seda automaatselt eirama ja olulised asjad lähevad ikka meelest.
Tekita endale rutiin hoida vajalikud esemed alati ühes ja samas kohas. Sageli me ei mäleta kuhu me millegi panime, kuid siis aitab rutiini olemasolu otsimist alustada kõige tõenäolisemast kohast. Võtmed, rahakott, teleripult (mis võtab pidevalt „jalad alla“), kindad, müts – kõikidel asjadel on oma koht. Kui sa neid kasutad, siis aseta hiljem samasse kohta tagasi. Kuid sama käib ka digitaalse maailma kohta – tea, kuhu salvestad alati uudised, millises kataloogis on millised e-kirjad või failid, keda pead rutiinselt infoga kursis hoidma ja isegi kui sageli vajutama poolelioleva dokumendi „salvesta“ nuppu, et tehtud töö tehnilise vea tõttu kogemata ära ei kaoks. Rutiin ja asjade õige koht aitavad unustamisega võidelda ja oluliselt aega kokku hoida.
Samas on unustamine paratamatus – me peame sellega võitlema, kuid samuti tuleb olla valmis aeg-ajalt lahingu kaotamiseks. Siis on hea, kui on tagala, kust uuesti alustada. Nimelt peaks kopeerima mõned olulisemad esemed ja info ning hoidma igaks juhuks kohtades, kust neid kriisi olukorras kätte saab. Pole välistatud võimalus, et lähed kodust välja ja unustad isesulguvaga lukuga ukse võtme tuppa. Kuidas nüüd koju pääseda? Hea oleks, kui tagavaravõti on sõbralike naabrite käes, õues mustsõstrapõõsa all maasse kaevatud, samas linnas sugulaste juures või mujal ligipääsetavas kohas. Autovõtmetest ma ei räägigi – need kipuvad ikka kuhugi ununema või vahetusse minema (on juhtunud!) ja siis on hea, kui on kellele helistada ja öisel ajal tagavaravõtit oodata. Prillikandjatel võiks olla alati käepärast mõni vana prillipaar. Tagavaraha autos või majas, kui rahakott kuhugi „jalutama“ läheb. Kümned paroolid ja PIN koodid, mida ei tohi vedelema jätta, aga kuskil võiksid nad hädaolukorras kasutamiseks kättesaadavad olla. Tänapäeval veelgi olulisem – sõltume pea kõiges oma mobiiltelefonidest – hoia kodus mõni vana telefon, mille saad koheselt kasutusele võtta, kui praeguse digitaalse abimehega õnnetus juhtub. Mõtle läbi, millised on sulle igapäevaselt olulised esemed, tegevused ja info, mille kaotamisel jääd oma tegemistega jänni ning proovi neid „kivi alla“ mustadeks päevadeks tallele panna. Kokkuvõtteks – ettevalmistus on, nagu paljude muudegi asjadega, unustamise vastu parim ravim.
