Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Kõige tähtsam küsimus ehk keda kutsuda pulma?
Keda kutsuda? See on peamine küsimus. Kas ja kui palju sõpru, millised pereliikmed? Kui ühte sugulast kutsuda, siis peaks ju teist ka? Äkki üks solvub, kui teda ei kutsuta? Kui palju välismaalt kutsuda? Kas nad tuleks? Kuhu nad ööbima panna? Jne, jne.
Kuigi meil on plaanis väike ja tagasihoidlik pulm, siis kutsutute nimekirjas on rohkem minu külalisi, kui Hollandlase omasid. Õnneks on Hollandlasel lähedasi sugulasi vähe ja parimaid sõpru ka eriti pole, nii ei lähe ka külaliste nimekiri väga pikaks. Sest omajagu pikk on see juba niigi. Põhjus: minul on häid sõpru ikka omajagu, keda kutsuda tahaks. Aga arvestama peab siiski rahaliste oludega ning kõik tuleb ju kuidagi ka kuhugi ära majutada. Nii on hetkel nimekiri lukus. Kirjas kokku 17 külalist, mõned küll küsimärgiga.
Veel olen aru saanud, et pulmade korraldamine on hea viis testida suhteid. Ja siin mõtlen ma suhteid sõprade, tuttavate ja pereliikmetega. Sest niipea, kui kihluse uudis kõigile teatavaks sai, hakkas tulema teateid neilt, kes end minu pulma soovisid möllida. Või on tänapäeval pulmi nii harva, et kõik tahaks sellest osa võtta? Maksu, mis maksab? Nagu staatuse asi, et „näed, MIND kutsuti! Ma olen eriline!“
Tegelikult pean tunnistama, et olen ise pisut ka sama teinud. Eelmisel kevadel abiellus üks siinne sõbranna ja et tal oli kavas selline lihtne ja ladna pulm, siis sai endki veidi külaliseks pakutud. Noh, et tema poolt kah nagu külalisi oleks, muidu vaid peigmehe sõbrad ja sugulased. Aga et see pakkumine pruudi poolt ka vastu võeti (saime Hollandlasega siiski vaid pärast pidusse, mitte registreerimisele minna), siis arvan, et tegu pole nii suure eksimuse või pealetükkivusega. Pealegi, suhtlesime ju pidevalt ja olin kaasatud isegi ettevõtmisse „lähme ja otsime pruudile kleidi“.
Mis mind aga praegu üllatab, on asjaolu, et inimesed, kellest pole ammu midagi kuulnud, arvavad samamoodi, et nemadki peaks minu pulmas kohal olema. Näiteks sain Facebookis sõnumi ühelt sugulaselt, kellega suhtleme umbes kord aastas stiilis „häid jõule“ ja „head uut aastat“. Kirjas oli ilma pikema sissejuhatuseta, et „Kuidas elu Hollandis? Kunas siis pulma saab?“. Nagu päriselt? Kas tõesti keegi, keda ma pole aastaid näinud, arvab, et sellise küsimuse peale tuleb ka ametlik kutse?
Veel antakse samamoodi Facebookis kenasti teada, kes kindlasti tulemas oleks. Väga tore, aga äkki ootaks enne kutse ära, siis alles anna teada, kas oled tulemas. Ja kui kutset ei saabu, siis ilmselt pole sa oodatud. Või läks kutse saatmise ajal kaotsi J
Head meelt tegi aga kohe see, et need, keda ma kindlasti oma pulma kutsuda tahtsin, need soovisid vaid õnne. Ei mingit „kas mina ikka ka sseekord kutsutud olen?“ tüütamist. Ja kui neile loodetavat kuupäeva teatasin, siis oldi rõõmsad. Lihtsalt rõõmsad ja tänulikud.
Mu hea sõbranna abiellus eelmisel suvel ja pikalt sain kaasa elada tema pulmade planeerimise draamadele. Vaikselt lootsin minagi, et ehk ikka ühel päeval kutse postkasti potsatab. Aga seda ei juhtunud. Ja kordagi pole ma küsinud, et miks siis ikkagi mind ei kutsutud. Ise oletasin, et ta mehel on suur iirlastele kohane perekond ja et nemad planeerisid pulmi ikka tõepoolest poolteist aastat, siis ilmselt oli tegu kalli üritusega ning iga euro oli arvel.
Nüüd räägime me tihti minu pulmadest. Ja sõbranna kurdab, kuidas üks meie ühine sõber (ja minule endine kolleeg) pidavat teda kogu aeg ahistama küsimusega: miks siis ikkagi teda ei kutsutud? Sõps oli vastanud, et kuna neil ei olnud ametlikku vastuvõttu peale pulmatseremooniat, siis ei olnud ükski kolleeg kutsutud. Nii sain minagi lõpuks siis vastuse, miks kauaoodatud kutse saamata jäi. No heakene küll, igaühe enda otsus, keda pulma kutsutakse. Pulm ei ole mingi sünnipäevaläbu, tegu ikka isiklikuma ja privaatsema sündmusega.
Nüüd aga selgub, et see „ei mingeid kolleege“ pole meie ühisele sõbrale piisav vastus. Ja nii pidi ta endiselt aegajalt seda teemat üles võtma. No üheks põhjuseks praegu on minu pulmad. Nimelt on tüüp isegi mu sõbrannale teatanud, et „ma loodan, et Meelike vähemalt kutsub mind, sina ju EI KUTSUNUD!“. See ühine sõber oli kunagi, vaid minu peas eksisteerinud nimekirjas küll üks nendest, keda kindlasti oma pulma oleksin tahtnud. Aga mitte nüüd. Sest ma pole temast üle aasta mitte sõnagi kuulnud. Viimati pidime eelmise aasta jaanuaris kohtuma, kui ma üle pika aja taas Belfastis käisin ja ta kokkulepitud veinijoomisele ei ilmunud. Lisaks ei suvatsenud ta mulle sellest isegi teada anda ega hiljem vabandada, et plaanid muutusid vmt. Ja ometigi, pulmakutset ootab. No jääbki ootama. Ma ei kujuta ette, millist draamat ta siis korraldama hakkab, kui teada saab, et hoopiski seesama sõbranna, kes mind enda pulma ei kutsunud, on siiski minu abielu sõlmimisele oodatud.
Lõpetuseks ütlekski, et ärge pakkuge end ise pulmakülaliseks! Pruutpaaril on niigi muresid jalaga segada, selline ahistamine on äärmiselt tüütu ja ebameeldiv. Oodake ikka kutse ära. Ja kui kutset ei tule, siis pole see ka veel maailma lõpp.
