Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmareis, 3.osa
Kas hotellis olles tasub alati luksust ja mugavust oodata või tasub ka pisut vähem glamuurseteks asjadeks valmis olla? Mina üldiselt eriti hotellides-hostelites vinguja ei ole, sest noh… kohad on erinevad ja minu jaoks elementaarsed asjad polegi nii iseenesest mõistetavad teistes riikides. Ja eks lapsepõlv NSVLiidu ajal avardas mõtlemist elu suhtes ka pisut. Iga asja pärast ei tasu virisema hakata, reisimisel eriti, pigem võtta kummalisi hetki, kui naljakaid kogemusi, mida hiljem meenutada. Aga mu hollandlasest abikaasa pole kõige suhtes nii tolerantne ning pidevalt olin mures, et ega midagi temale väga vastumeelset juhtu. Sest seda virisemist oli ikka üksjagu.
Näiteks ühel hommikul avastasime, et vett ei ole. No kui ei ole, siis ei ole, mis seal ikka teha, küll see vesi mingi aeg ka tuleb. Mina olen ju üldse kasvanud sellises kohas, kus veekatkestusi pidevalt ette tuli ja ilma hoiatamata loomulikult. Hommikusöögi ajal selgus, et väljas tehakse teetöid ja ju siis selle käigus ka vesi ära võeti või hoopiski veetrass läbi lõigati. Kuum teevesi oli vähemalt laual termosega olemas ning hiljem tuli ka üks hotellitöötaja saksa keeles vabandama. Õnneks Hollandlane erilist numbrit hommikul ei teinud ja kui olime oma pika ning hilise hommikusöögi lõpetanud, oli ka vesi jälle tagasi. Pealegi, vähemalt meie ees vabandati.
Tee-ehitused jätkusid terve meie Tuzlas viibimise aja vältel, seega lärm algas hommikul juba kell 8.00. Jah, ma tean, et enamik inimesi ärkavad palju varemgi üles, aga meie püüame ikka igat vaba päeva kasutada maksimaalselt. Ehk siis magada niikaua, kui vähegi võimalik. Ka voodi oli selles toas (ja ilmselt teistes tubades samamoodi) üsna kitsuke kahele inimesele ning tekk oli veelgi kitsam. Aga polnud hullu, kapis oli lisatekk olemas. Üldse sai kõik puuduvad asjad alati hotellist küsida, kui aga vaja oli. Näiteks tulime ühel õhtul pizzade ja siidritega hotelli tagasi, meid nähes jooksis hotelli omanik kohe toolide katteid ning joogiklaase tooma.
Eelviimasel päeval Tuzlas läksime pisut kõndima, et vaadata, kaugel bussijaam on. Nimelt oli plaan minna paariks päevaks Sarajevosse ja just bussiga, ikka hinna tõttu. Lonely Planeti kohaselt pidi hind 21KM (10,50 eurot) maksma ning see oli rahalist seisu arvestades hea hind. Ajakulu oli küll pisut probleemiks, sest 125km läbimine võtab liinibussil tervelt 3 tundi ja 15 minutit aega, põhjuseks kitsad ja käänulised teed mägises riigis. Nii ütlesin esialgu Hollandlasele, et umbes 3 tundi läheb buss Sarajevosse, aga vähemalt on pilet odav.
Teel bussijaama oli ka üks ostukeskus, kus siis söömas käisime, ChickKing nimelises kiirtoidukas. Seal töötav tütarlaps ei osanud inglise keelt kohe üldse ja meie arvasime, et toidud on sellised, nagu piltidel kirjas. Enda arvates tellisime hamburgerit koos friikate ja joogiga, tegelikkuses saime vaid burgeri, teise töötaja abiga sai ka Coca Cola juurde lisatud. Ka oli tegu ühe vähese söögikohaga, kus eurosid rahana vastu ei võetud (vahemärkusena lisan, et väga paljudes kohades saab Bosnias eurodes arveldada, mis on suur pluss selles riigis), aga polnud probleemi- kõrval oli suurem söögikoht ja nemad vahetasid kenasti raha. Seda tehakse Bosnias kusjuures väga ausalt. Ametlik kurss on 1 euro = 1,9KM ja mitte keegi ei ürita sind tüssata.
Vahepeal tuli Hollandlasel idee, et äkki rendiks hoopis auto Sarajevosse minekuks. Probleemiks ikka see „pea 3 tundi bussisõitu“. Minu Hollandlane pigem kulutab raha ja sõidab ise, kui aga tunnike vähem ootamist oleks. Küll aga selgus, et paari päeva autorent oleks pea 100 eurot maksma läinud, lisaks veel bensiinikulu, seega ei tasunud paar tundi mugavust end ära.
Neljanda päeva hommikul kohtasime hotellis ka esimest päris turisti (kes seni veel samas hotellis ööbisid, me ei tea, meie hommikusöögi ajal polnud kedagi enam söömas). Rumeenia päritolu inglanna Maria oli just eelmisel ööl Tuzlasse saabunud, et mingil filmifestivalil osaleda. Jagasime muljeid ning naljakas oli vaadata, kuidas võõrad inimesed meie „me oleme pulmareisil“ uudise peale reageerivad. Teistele tundus see idee palju rohkem elevust tekitavat, kui meile endile. Mina aga sain end tunda jälle iseendana, sain rääkida ja jutustada nii, nagu ma reisimiste ajal harjunud olen. Ja nüüd on mul üks sõber rohkem Facebookis ning kui Londoni asja on, siis ka üks inimene rohkem, kellele külla minna.
Kahjuks kaua jutustada ei saanud, sest tuli hakata bussijaama minema. Loomulikult saime kõik busside väljumisajad hotellist teada, lahkelt pakuti isegi takso tellimist, aga see 1,5 kilomeetrit oli ka Hollandlane nõus jala kõndima ning asusime bussijaama poole teele. Bussijaam ise oli küll väike ja trööstitu, aga nagu enamikes kohtades, ilutses ka seal silt „tasuta WiFi“ ühes nurgakeses. Bussijaama WC aga oli üsna kehvake- 2 kabiini olid potiga, 2 glasuuritud auguga põrandas. Uks loomulikult lukku ei käinud (abiks jälle hea seljakott), paberit ei olnud ja vett tõmmata ei saanud, selle tarbeks oli kabiinis üks tühi plastpudel valmis pandud. Idees oli see kesine WC lausa tasuline, vähemalt sildi kohaselt oleks tulnud 1KM isegi maksta, aga kuna kedagi raha küsimas ei olnud, siis jäi neil see raha ka saamata. Meie aga hakkasime Sarajevo poole sõitma.
