Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Kas minust saab ka Bridezilla?
Vaatame Hollandlasega igal tööpäeva õhtul Bridezilla saadet ehk siis eesti keeles Monsterpruut. Seal saab üksjagu nalja, kuigi enamasti on see küll halenaljakas. Ikka see, kuidas pruudihakatised end oma ideaalipüüdlustes segaseks planeerivad ja lõpuks ikka kõik nii välja ei kuku, nagu „unistuste pulmas“ peaks. Ja vahel paneb see mind ennastki mõtlema, et kas mina samasuguseks muutun?
Minu esimesed mõtted selle saatesarjaga olid: KUIDAS küll sellised kohutavad eided omale mehe leiavad? Nad karjuvad oma meeste peale, tänitavad ja alandavad, kui midagi ei lähe nende soovi kohaselt või kui peigmees lihtsalt ei viitsi oma kallikesele nt tassikest teed tuua, ähvardatakse pulmad üldse ära jätta. No loomulikult on see vaid ähvardusena mõeldud, aga siiski, kes nii lolli ähvardust üldse kasutab? Et tegu on Ameerika sarjaga, siis on tüüpiliseks, et noorpaar on varastes kahekümnendates, kihlatud on oldud aastaid ja tihti planeeritakse pulmigi mitu aastat. Ja mina täitsa usun, et terve selle aja on need kohutavad pruudid oma meeste (ja teiste asjaosaliste) närve söönud. Ja kõigele vaatamata, on neil mees truult kõrval.
Ja siis ma vaatan ja mõtlen oma toredaid ja lahedaid ja tõesti, vingeid sõbrannasid, kel meestega kuidagi ei vea. Et kuidas nemad ei leia üht tubli ja arukat meest enda kõrvale? Aga nõmedad ja tihti ülisuured, meeletult paksud tüdrukud, kes oma meest, kui jalamatti kohtlevad, leiavad omale kaaslase. Ja lõpuks isegi saavad selle mehe endaga abielluma. Peale meeletult pikka ning karmi kihlust. Elu on ikka imelik, ma ütlen…
Veel üllatab mind see, kuidas need monsterpruudid oma külalisi ja pereliikmeid kohtlevad. Ameerikalik stiil on omada pulmas hunnik ühesugustes, enamasti jällegi kohutavates kleitides (et keegi pruudist ilusam ei oleks) tüdrukuid-naisi, kes siis pruutneitsi tiitlit kannavad. Veel on see kõige-kõigem, peapruutneitsi, kes siis suure hulga töökohustusi endale saab, enamasti ka teised neiud-naised ning lähimad sugulased. Küll peab üks kõigi asjaosaliste kingade ostmise eest hoolitsema, küll kleitide proovimised või tordi maitsmised korraldama. Jah, on hea, kui keegi aitab, aga kõiki peamisi külalisi töökohustustega ära vaevata pole minu arust küll eriti hea idee.
Mulle üldse meeldiks, kui külalised suurt midagi pulmast ei teaks. Nende asi on kohale tulla, tseremooniat ja pidu nautida ning kogu lugu. Mitte, et päev varem harjutatakse samm-sammu haaval läbi, kus keegi istub või astub ja millal mida teeb.
Üks mu sõpradest, kes kaugelt Kanadast lausa lubab pulma tulla, küsis üsna alguses: „Mis pulma värv on? Ma tahan omale juba kleiti hakata vaatama, et ma siis tean, mis reeglid on.“ Mind võttis selline küsimus kohe sõnatuks. Esiteks pidin tunnistama, et siin Euroopas pole sellised uhked ja ameerikalikud pulmad eriti tavaks. Vähemalt ei kavatse meie midagi sellist teha, kus on kindlaks määratud nii pulma värv, teema, lilled, muusika, stiil ja mis kõik veel. Nii siis pakkusingi, et kuna tahan endale seekord punaseid roose (esimesel korral olid kollased) pruudikimpuks, siis võiks miskit punast külaliste riietuses olla. AGA EI PEA! Jumala eest, ma ei ole selline, kes teiste kleidivalikul värve dikteerib!
Paar päeva hiljem küsis mu tulevane tunnistaja (Hollandis peab abielu sõlmimisel vähemalt kaks tunnistajat olema, sellest räägin hiljem), et milline on pulma stiil. Jällegi, agar kleidijaht juba käib ning mu kallis sõber tahab kangesti pulmakülalistega ühte massi sulanduda. Ja mina oskasin vaid vastata: „Kanna, mida iganes sa soovid!“ Minu arust ju parim vastus, sest naistele on alati pulmakutse saamine üks paras peavalu. Sest koheselt tekib rõõmustamise kõrvale mure, mida seekord siis selga panna. Aga tundub, et „kanna, mida tahad ja milles end hästi tunned“, ei olegi nii loomulik vastus pulmakülalistele. Nii jätkas mu sõber endiselt küsimuste pommitamisega, et „no ütle siis vähemalt, mis stiilis kleit mul peaks olema? Kas pigem casual või klassikalises stiilis või üldsegi tütarlapselikult romantiline?“. Seekord jäin ikkagi oma vastuse juurde, ehk siis „sina ise valid, peaasi, et end ilusana ja mugavalt tunned.“
Kui ma seda oma Hollandlasele rääkisin (lisaks veel idee, kuidas ma pruudikimpu tellides läheks hea meelega lihtsalt viimasel hetkel lillepoodi ja paluks ühe kimbu punaseid roose, sest et käib ju küll), vastas tema, et minust saab hoopiski täielik vastand Bridezillale. Et ma võtan asju liiga rahulikult ja ei dikteeri teistele asju viimse detailine ette. Ja miks ma peakski? Teema pulmad on toredad, aga see pole minulik ning mind häirib teadmine, et ma teiste valikuid keerulisemaks ajan. Nt pulmad rahvuslikus stiilis ja siis peavad kõik külalised vastavalt riietuma. Või pulma värviks on nt lilla ja KÕIK külalised peavadki lillasse riietuma, nii mehed kui naised, et siis grupipilt ilus välja näeks. Mina ise mõtleks ikka mitu korda, kas üldse minna, kui saaksin kutse, kus muuhulgas on märgitud a´la „pulma teema on romantiline Vahemere stiil keskaja sugemetega, pulma värv on heleroheline, palume külalistel oma riietus vastavalt sobitada“.
Ma ei tea, kas ma olen mingi imelik, et paljud asjad tahan nii planeerida, et just külalistel hea oleks? Et kõik saaksid kenasti majutatud ja lennujaamast-rongijaamast ära toodud? Et keegi ei peaks muretsema, kas tema valitud kostüüm on ikka pulma teema ja värviga kooskõlas? Ma isegi tahaks oma kurdile sõbrannale viipekeele tõlgi kuidagi leida, et ta ikka kõigest ikka osa saaks, aga see plaan saab ilmselt keeruline ülesanne olema. Ja kulukas. Aga kes teab, äkki isegi õnnestub?
