Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmapäev, 4.osa
Esimene osa pulmapäevast oli möödas. Ega erilist tunnet küll ei olnud, et „issand, issand, nüüd olemegi abielus“. Oli lihtsalt hea meel, et see osa nüüd möödas on, see osa, mis vist kõik mehed hirmsasti pabinasse ajab ja vähemalt ei vedanud Hollandlase närvid teda alt. Kuidas tseremoonia ajal nutma hakatakse, ma küll aru ei saa. NII ilus ja liigutav see nüüd ka ei ole. Aga see selleks.
Väljas tegime veel pilte, samuti soovis üks noortekamp meiega koos pilti teha ja Macarenat tantsida. Üldse olid inimesed läheduses väga üllatunud üht pulmaseltskonda nähes. Kui aus olla, siis selle kahe aasta jooksul, mis ma Zwolles elanud olen, olen vaid üksikuid pulmalisi linnas näinud. Ei tea, millest see tuleb.
Edasi asutasime siis end linna lõuna ossa sõitma, kus üks lahe kohake on, et kenasid pilte veel teha. Kõik meie seltskonnaga ei ühinenud- Hollandlase ema viis vahepeal vanaisa pisut puhkama ning pidi meiega kell 16.00 kohtuma, kui söömine plaanis oli. Samuti läks temaga ära Hollandlase onu koos oma varateismeliste poistega. Nimelt polnud lapsed pulma kutsutud ja (minu arvates siiski piisavalt vanu) poisse ei juletud paariks tunniks üksi koju jätta. Nii on vanaisa ning onu vaid grupipiltidel näha, samuti on ämm üksikutel piltidel.
Pildistamine edenes kenasti, utsitasin ka peokülalistest paarikesi koos pilti tegema. Imelik, et nad ise selle peale ei tulnud. Olid ju kõik end viimseni üles löönud, kas tõesti ei osata hinnata hetke, et fotograaf käepärast võtta on? Väike vaheldus selfidele vähemalt.
Pisut peale kella 16 olime pildistamisega ühel pool ning asusime kõik koos söögikoha poole sõitma. Kui paar päeva varem muretses Hollandlane, et kas kell 16.00 pole pisut liiga vara sööma minna, siis nüüd õnneks selgus, et minu planeerimine oli suurepäraselt ajastatud. Külalised olid piisavalt näljased selleks kellaajaks, paljudel oli ju pikk sõit juba seljataga ka. Minul küll kõht tühi ei olnud, aga jube joogijanu oli küll (siit vihje järgmistele pruutidele, hoidke veepudel pildistamise ajal ühes. Minul vedas, ühtede külaliste autos oli veepudel olemas). Pealegi olin endiselt veel närvis, sest kaks olulist osa- söömine ja õhtune vastuvõtt kodus olid veel olemata.
Söögikoha valikuga läks pulmade planeerimise ajal üsna lihtsalt. Esimeseks asjaks, mis oluline oli, oli hind. Nii jäid kõikvõimalikud restoranid, mis kolme- või neljakäigulisi sööke pakkusid, kohe nimekirjast välja. Lihtsalt liiga kallid, vähemalt meie jaoks. Nii sai hoopis valitud odavam, kuid see-eest toidu mõttes parem paik. Hiina restoran, kus siis 2,5 tunni jooksul saab süüa ja juua niipalju, kui jaksab, hind 27 eurot inimese kohta. Uue asjana pakub see söögikoht ka pakkumist, kus õlu ja vein piiramatus koguses hinna sees on (varem olid vaid mahlad ja karastusjoogid). Ja kuigi ma pisut pelgasin, et söögikoht pole piisavalt uhke ning suursugune, siis õnneks olid mu kartused asjatud. Enamikele oli see söögikoht uus kogemus ning mis peamine, head toitu oli nii palju, et raske oli valida, mida esimesena proovida. Minu Taanist tulnud külalised kiitsid toiduvalikut, isegi Kopenhaagenis ei pidavat nii uhket buffet tüüpi hiina söögikohta olema.
Pealegi, selles söögikohas ei pakuta vaid hiina toitu. On pizzat, on lasanjet, on sushit, igale maitsele midagi. Nii ei pidanud ma muretsema, et mõned pulmakülalised, kes üsna pirtsakad sööjad on, nälga jäävad. Pole midagi hullemat, kui külalised peale pulma McDonaldisse lähevad, sest peol ei saanud piisavalt süüa. Meie pulmas seda muret ei olnud, kõik sõid ja kiitsid. No mina sõin üsna vähe, olin endiselt veel millegipärast närvis ning suurem osa heast toidust jäi proovimata. Aga peamine oligi, et külalised rahule jääks. Samuti ei ole mul ühtegi fotograafi tehtud pilti söömise ajast. Nimelt ei jää meist keegi söömise ajal kenasti pildile, lisaks tahtsin, et ka fotograaf saaks natuke hinge tõmmata ning juttu ajada ja toitu nautida.
Ja lõpuks siis pulmapäeva viimane osa, kodune vastuvõtt. Kuna paar külalist õhtusel osal ei olnud, siis napilt mahtusid kõik ka meie väiksesse elamisse ära. Ega suurt pidu polnudki plaanis, lihtsalt veel mõned dringid, kingituste avamine, tordi lõikamine ning minu kurikuulus oksjon. Oksjoniga tahtsin kohe esimese asjana ühele poole saada. No tegelikult kõige pealt oli vahuveini joomine, selleks oli virsikumaitseline Bellini. Tahtsin taas midagi ilusat, erilist ja magusat. Valik sai taaskord külaliste heakskiidu. Seejärel valmistasin ette oma oksjonile minevad kaubad. Selgus aga, et 2 inimest on puudu. Üks neist oli mu uhiuus abikaasa, siis tema sõber, samuti oli ka Porsche maja eest kadunud. Selgus, et peigmees oli oma sõbraga pisut lõbusõidule läinud. Tegime veel eestlastest külalistega pisut nalja, et kui eesti pulmas röövitakse pruuti, siis meil oli peigmees vahepeal kadunud. Lõpuks siis tulid ka puuduolevat isikud, pahapoisilikult õhetades ja naeratades. Mehed…
Oksjon läks ka üsna kenasti. Algul arvasin, et ega hollandlased ei raatsi nagunii midagi veel lisaks kulutada ja veab, kui asjad alghinnast 1 euro kaugemale lähevad. Siiski siiski, tundus, et külalised pisut isegi nautisid mu kummalist pulmatraditsiooni. Ma hindasid väga täpselt ei mäleta, vabandan selle pärast. Küll aga mäletan, et küllakutse kirjaga „lubame külastada“ läksid Taani külalistele (10 või 15 eurot) ning kaugeltnurga rahvale Limburgist (18 eurot), minu tehtud maasikamoos samuti Taani (hinda ei mäleta, 10 eurot äkki). Kutse „õhtusöök meie juures“ lunastasid omale Hollandlase vend ning mu parim sõbranna. Raamitud pilt meist läks ämmale ning minu kuulus tikitud padi minu tunnistajale ning tema poiss-sõbrale (vist 24 eurot. Selle hinna üle läks vahepeal kauplemine lausa 50 sendi kaupa). Lühidalt- päris vahva summa saime kokku, seega võis täitsa rahule jääda.
Ja lõpuks siis tort. Tort oli kahekihiline ja pruutpaari kujukesega, täpselt nagu päris õige pulmatort olema peabki. Seega ma siiski sain omale päris pulmatordi, ja Hollandlase jaoks oli ka õunakook olemas. Viisakalt aitas ta esimese tüki koos minuga lõigata ning tibatillukese tüki sõi ta ka ise, muidu ta shokolaadikooki ei söö.
Kui väljas juba pime oli ning vihma tibutas, hakkasid enamus külalisi ära minema. Seega oli viimane aeg pruudikimbu viskamiseks. 4 mitteabielus naiskülalist seisid tänaval ning ma siis viskasin… ja kimp maandus kõikidele meetri kaugusele jalge ette. MITTE KEEGI isegi ei üritanud seda püüda 🙂
Jagasin siis oma kimbu ühe roosi haaval kõikidele naistele, ka neile, kes rivis ei seisnud ning oli meilgi aeg minna. Pulmaöö puhul oli mul broneeritud üks hotellituba, umbes 22km kaugusel. Ma pean nüüd paljusid kurvastama, et üksikasjalikku kirjeldust pulmaööst ei tule. Võin öelda vaid seda, et kell 23.00 jõudsime hotelli ja kell 00.00 juba magasime. Pikk, väsitav päev oli 🙂
