Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmapäev, 2.osa
Ma ei kannata, kui inimesed hilinevad. Eriti ei salli, kui inimesed teavad, et nad PEAVAD olema õigel ajal kohal, aga ei tee seda ja teada ka ei anna. Ja ma ei tea, võibolla ma reageerin üle, aga kui su pulmapäeval ajagraafikut rahumeeli ignoreeritakse, siis ajab ikka vihale küll. Eriti, kui sa oled korduvalt ja korduvalt asju üle korranud.
Nii siis juhtus meiega. Ootasime ja ootasime oma pulmaautot ja ei midagi. Samas oli tunne, et midagi siiski toimub, sest keegi asjaosalistest telefoni vastu ei võtnud, Hollandlase vend oli ühtäkki kadunud ja kõrvaltänavas oli kuulda sportauto hääli. Meil aga oli ajagraafik üsna range, sest ilm püsis endiselt kuiv ja tahtsime enne tseremoonia algust veel ilupilte teha. Tseremoonia ise pidi algama kell 14.30, kohal pidid kõik olema vähemalt 15 minutit varem, sõidu peale tuli kah oma 5-10 minutit arvestada. Nii ma siis ootasin ja keesin vihast, Hollandlane läks vahepeal oma autoga lillepoest lilli tooma. Vahepeal muidugi saabusid siis need külalised, kes ka pulmaautoga seotud olid ja lootsid mind komplimentidega üle külvates rõõmsamaks teha. Must Porsche ikkagi ju oli nüüd ukse ees. Suure hilinemisega, aga kohal.
Kui Hollandlane lõpuks lilledega saabus, otsustasime, et teeme esimesed ilupildid viie minuti kaugusel pargis. Kaugemale minna enam ei jõudnud. Haarasin oma lillekimbu ja asusime kiirkõnnil pargi poole teele. Fotograaf veel kiitis mu madalaid ja mugavaid jalanõusid. Tegelikult hakkasid need juba vaikselt hõõruma, aga ma ei teinud sellest suurt välja. Ju see suur adrenaliinitulv aitas.
Isegi pildistamise ajal oli raske rahuneda, aega oli meil napilt 15-20 minutit. Siis pidime juba uuesti kõik autodesse mahutama ja kesklinna sõitma. Aga tundub, et väliselt ei paistnud suurt midagi välja. Sest siiamaani olen palju kiidusõnu kuulnud, kui ilus ja õnnelik ma piltidel välja näen. Tegelikult aga sisemuses keesin vihast ja kirusin pulmakülalisi.
Poole pildistamise pealt kuulsin, kuidas mu mobiil heliseb. Heliseb ja heliseb, meie aga poseerisime. Natukese aja pärast hakkas Hollandlase mobiil helisema. Nüüd teadsin, et järgmine jama oli ootamas. Fotograaf küll püüdis meid pildistamisele ja teineteisele keskenduma sundida, aga siiski, pidev mobiilihelin segas. Lõpuks siis saime teada, et meie Taanist tulnud külalised ei olnud kokkulepitud ajal hotelli juures, kus neid siis auto ootas. Lõpuks, nii 15 minuti pärast nad olevat ikkagi saabunud. Nüüd jäi vaid loota, et auto õigeks ajaks ikka kõigi külalistega linna jõuab.
Pildistamise lõpuks sain ma vist veidi maha rahunetud, ka fotograaf tegi suurepärast tööd. Suunas märkamatult ning kui tegime midagi, mis talle meeldis, siis palus ta korrata. Ja muudkui tuletas meelde meile, et „naeratage, NAERATAGE!“
13.50 hakkasime siis kiiruga tagasi koju kõndima, et lilled, parkimisload ja SÕRMUSED kaasa võtta. Üks külalistest aitas kenasti autole peeglikaunistused siduda, need olid pisut liiga lühikese paelaga, aga muidu just sellised, nagu soovisin. Kuuekaunistus oli ilus, aga pisut liiga suure roosiga. Ja mu oma kimp oli ka pisut teistmoodi, kui ma tellimisel seletasin, aga samas lihtne ja kena. Jäin rahule, sest väga täpselt juhtnööre ma ju floristile ei andnud. Kogu krempel läks maksma 35 eurot.
Lõpuks asusime siis meiegi teele. Õnneks lõunasel ajal linnas erilist liiklust ei ole, seega jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Kõik teised külalised olid ka kohal. Jumal tänatud. Hollandlane läks oma pere juurde, seal aitasid siis kõik ta kuuekaunistust külge kinnitada. Minule tuli appi sõbranna, kes kohendas kleidi vööd ning kiiruga sain veel oma külalistele tere öelda ning kallistada. Ja tuligi siis edasi minna. Abielluma.
Mul tuleb meelde, et ma polegi veel ühest asjast rääkinud. Nimelt pidi meid paari panev isik meiega kolme nädala jooksul enne pulmi ühendust võtma. Aeg läks, mina oma närveldamises unustasin selle juba ära ja poolteist nädalat enne pulmi hakkasin uuesti muretsema. Ega ometi ole meie dokumente ära kaotatud või midagi muud sellist. Õnneks siiski nädal enne pulmi saime oma vestluse tehtud, telefoni teel. Kokku läks üle 20 minuti. Pooled küsimused olid küll sellised, mis olid juba paberitel kirjas, ülejäänud olid sellised, mis käisid pulmade detailide kohta või siis isiklikumad küsimused, et kõnet personaalsemaks muuta. Näiteks, et kus ja millal me tutvusime? Mis tööd teeme ja kus mida õppinud oleme?
Või siis pulmadega seotud pisiasjad. Kes annab sõrmused üle? Kes vanematest ja vanavanematest kohal on? Kas ma muudan oma perekonnanime (see on tegelikult juba paberites kirjas, aga noh, olgu pealegi)? Kuhu läheme pulmareisile? Kas tuleme autoga? Kuidas päev edasi möödub? Kuidas toimus kihlumine? Miks me abiellume? MIKS? Selle küsimuse peale ei osanud me kohe muud öeldagi, kui et „eem… öö…. seda et…. armastuse pärast“. No mis küsimus see selline on? No tegelikult see meesterahvas (ma olin nii rahul, et meesterahvas meile juhuslikult paaripanijaks sattus, sest nüüd selgus ka huvitav asi- nimelt nende „odavate“ tseremooniate puhul ei saagi inimest ise valida. Õnneks oli juhuse tahtel just selline inimene, kes inglise keelt väga hästi oskas. Sest minul oli tseremoonia kohta selline palve, et osaliselt võiks see inglise keeles olla- muidu ei saa ju minu külalised midagi aru. Ja noh, ega minagi kõigest veel aru saa) ütles, et näiteks osad abielluvad, et paremini laenu saada jne. Hmm, kas ta siis tõesti kasutab seda ka oma kõnes? Stiilis „me oleme siia tulnud täna selleks, et tunnistada ühe õnneliku paari abiellumist, ühtlasi lihtsustab see neil laenu võtmist“.
