Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Viimased meeleheitlikud ettevalmistused
Algul tundus, et pulmadeni on nii pikk maa veel minna ja aega laialt. Ja suurt midagi planeerida ka polnud. Viimased nädalat läksid aga üsna kiireks. Ikka sellepärast, et mul tuli hunnik uusi ideid. Üheks oli teha jääkuubikuid, kus roosilehed sees on (seda siiski ei juhtunud, aga oli mu „vaja teha“ nimekirjas kuni viimase päevani. Siis loobusin). Ja soenguideed muudkui aga täienesid. Lisaks pakkus ämm, et saab oma töö juurest nõusid laenutada, nii on kõik ühesugused. Nimelt oli meil pulmapäeva lõpp planeeritud kodus pidamiseks, kus siis oli kavas tervitusnapsud ja koogisöömine. 16 ühesugust taldrikut või koogikahvlit polnud aga võtta. Nii oli ämma pakkumine heaks ideeks, lisaks saime veel tordi jaoks suuremaid koogialuseid laenutada, neid olid koogitegijad palunud soetada.
Nõud sain kenasti kätte, aga sellele eelnev meilivahetus ämmaga ajas küll närvid krussi. Tal oli lihtsat niimitu küsimust, et ma lihtsalt lõpuks vastasin nii viisakalt, kui oskasin, et „me ei tea (ja oma poja käest ei tasu ka küsida, sest ME EI TEA) ja üldsegi, ämma mure ei ole see, kas ja kus ja kuidas keegi läheb. Ämma mure on kena välja näha, õigel ajal kohal olla ja vajadusel vihmavari autosse kaasa võtta.“ See jäi meie viimaseks kirjavahetuseks enne pulmi- ei tea, kas ta siis lõpuks vihastas mu peale või sai vihjest aru. Igatahes mulle see sobis. Sest see tohutu „kas su kleit on kohal? Mis siis saab, kui kleit ei saabugi? Mis sa siis kannad? Mis autoga te lähete? Ja kuidas mina lähen? Kas ma saan tasuta parkimisloa? Kes mu autos on? Kes veel tulevad? Kes-mis-kus-kas-millega?“, oli väga tüütu. Näiteks autodesse jagunemine selguski viimasel päeval, kuidas ma pidingi oskama talle öelda, kes millises autos on?
Vihmavarju palusin ka kõigil autoga tulijatel kaasa võtta. Sest nädal varem, siis kui mul plaan A pulmapäev algselt mõttes oli, kallas päev otsa sisuliselt ilma pausideta. Edasi jätkus nii, et lõõskav päike ja siis korralik vihm, ja uuesti ilus päikesepaiste ja uus valang vihma. Ilmaennustused lubasid pulmapäevaks küll vihma, küll kuiva ilma. Olin täitsa mures, sest vastavalt ilmale oli ka päevakava vaja paika panna. Kui ikka terve päev sajab, ei saa pilte ju väljas teha.
Aga nüüd siis asjadest, mis veel enne olid vaja kiirelt korda ajada. Näiteks tekkis mul oma fotograafiga rääkides idee korraldada ka oma pulmas väike oksjon. Muidu mingeid mänge ja muid tüüpilist pulma tilulilu kavas ei olnud, aga oksjon tundus siiski vahva idee. Seda siis esialgu. Arvasin, et äkki on oksjon nii edukas, et saan näiteks fotograafile pisut rohkem raha anda, kui ta küsis. Ikka heategevuseks. Nii hakkasingi siis netist uurima, mida peamiselt pulmaoksjonitel müüakse. Ise olen nii vähe pulmades käinud, et ainus asi, mida oksjonilt mäletan, oli pulmalaulik. Ja pärast oksjoni said kõik nagunii tasuta lauliku, kes aga soovisid.
Nii leidsin erinevatest foorumitest ja pulmadega seotud kodulehtedelt sellised ideed, mis meelde jäid ja huvitavad tundusid: aktipilt pruudist/peigmehest, mis tegelikult siis suur pilt, kus paljas titt on; ämma kurgid ja pruudi moos; pulmaviin; küllakutsed ja lubadused ilusal paberil (nt aitame lapsi hoida, teeme remonti); pruudi omatehtud asjad; sukapael; pruutpaari pildiga pudipadi. Isegi köidetud kujul kirjad või MSNi või Skype´i vestlused.Täitsa vahvad ideed tegelikult. Muidugi see viimane mõte jäi koheselt välja. Esiteks, on Skype´i vestlused piisavalt isiklikud, nii et neid teistele vaatamiseks eriti pakkuda ei taha. Pealegi, meil oli mitu kuud kaugusuhet, seda juttu on seal kohe üksjagu. Ise võibolla loeks, aga teistele küll näidata ei tahaks.
Nii jäi valikusse meist suur pilt, kuhu on lisatud ka pildid, kus me alles väiksed oleme. Aktipilti teha ei saanud, sest minust õnneks sellist fotot ei ole ja Hollandlane poleks väga vaimustuses enda titepildi avalikust esitlemisest. Pealegi arvas üks mu külaline, et tema pruut kindlasti ei lubaks sellist pilti osta (nimelt pidin külalistele ikka vaikselt mainima, et sularaha kaasa võetakse, kuna väike oksjon plaanis on). Veel meeldisid mulle need lubaduste ideed, seega lasin samamoodi meie pildiga fotod printida, kus siis kirjas „õhtusöök meie juures“ ja „lubame külla tulla“. Üks tikitud padi oli pooleli, otsustasin siis selle kiiresti valmis teha, sest seni on need üsna menukad olnud, nii omade kui võõraste seas. Ja viimasena „pruudi moos“. Mõtlesin, et proovin siis elus esimest korda maasikamoosi teha (muidu olen ikka toormoosiga piirdunud) ja selle purgile ka kena tikitud pildi peale teha. Ämma kurgid jäid sedakorda tegemata. Ja omamoodi oli kahju, et mul neid oksjoniideid varem ei tulnud, oleks saanud ju samamoodi lahedaid silte jmt tellida. Aga noh, midagi ma ikka selle paari nädalaga tehtud sain.
Maasikad said turult ostetud, moos tehtud ja uus, väiksem purk kaunistusega ostetud. Moosi nimelt tuli nii vähe, et pidin väiksema purgi siiski soetama. Ja kaunistuseks pilti tikkida ka enam tuju ei olnud, nii ostsin midagi poest ja sobis küll. Fotosuurendused said nii poolteist nädalat varem tellitud ja oli oht, et need ei saagi enne pulmapäeva valmis. Õnneks siiski said. Veel kaks päeva enne pulmi sai poodides kolatud ja vajalikke asju ostetud. Punast ja valget paela autodele, punaseid küünlaid ja küünlaaluseid koju (tahtsin teha DIY küünlahoidjaid plekkpurkidest, vaja need vaid üle värvida ja paar auku sisse toksida, aga lõpuks läks kiireks ja ilmad olid vihmased ka, ei saanud rõdul värvida, nii loobusin sellestki ideest), kimp roose ühe soenguidee jaoks, pildiraam. Padi oli veel tikkimisjärgus ning üks päev läks lihtsalt kaotsi, sest päeval tuli sõbranna Eestist, siis käisime poodides ja siis tuli koristada ja siis oli juba aeg end tüdrukute õhtule sättida. Nii lõpetasin oma tikitud padja tõesõna viimase päeva öösel. Tulevane abikaasa vedeles voodis koos kassidega ja norskas, mina tikkisin veel viimaseid pisteid ja õmblesin patja. Aga valmis ta sai. Ja noh, unega oli mul nagunii muret, nii et poole ööni üleval istuda enne pulmapäeva polnud üldse keeruline. Enne magamaminekut lakkisin ka küüned ära.
Ahjaa, kleit, sellest polegi veel kirjutanud. Kleit saabus pühapäeva õhtul kella 17.00 paiku. Selleks ajaks olin mina juba saavutanud oma närveldamisega sellise oleku, et mul oli juba täitsa ükskõik, kas see kleit mulle ka selga läheb. Loomulikult ei oleks tohtinud nii mõelda, sest õmbleja oli ju suurt vaeva näinud ja nüüd veel mitu päeva autoga sõitnud, et pulma tulla ja mu kleit ära tuua. Aga kuna mul oli järgmiseks päevaks ostetud üks kena mustavalgekirju kleidike, siis mõtlesin, et kui mu oma pruutkleit tõesõna selga ei lähe ja kuidagi enam suuremaks teha ei anna, siis on mul midagigi kanda. Vähemalt midagi uut.
Kleit siiski saabus õigel ajal, mina sõin parajasti pizzat, seega ehmatasin ma kleiditooja korralikult ära. Koheselt sai kleiti proovitud ja selgus, et oli isegi veidi suurem, kui viimases proovis. Seega kaks nädalat meeletut närveerimist ja verbaalset draamat ning ohtralt pizza söömist oli mul hoopis kaalu langetanud.
