Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Paberimajandus vol 3 ehk lõpp paistab
Oma eelmisest paberimajanduse järjekordsest etapist kirjutasin siin, nüüdseks on möödas lausa kaks käiku linnavalitsusse ja tundub, et hakkab looma. Aga kõigest siis järjekorras.
Tunnistajate passikoopiad välja prinditud ja Hollandlase rahvusvaheline sünnitunnistus ka olemas, asutasime end järgmisele kohtumisele. No ikka see eelabielu, millest paljud räägivad ja millest me kumbki suurt ei teadnud. Üht rõhutati kogu aeg- see peab olema paar nädalat enne abiellumise kuupäeva tehtud ja selleks ajaks peavad kõik puuduvad dokumendid olemas olema.
Suvisel ajal on abieluga seotud kokkusaamisi ilmselgelt rohkem, kui muidu, sest aega internetis kirja pannes avastasin, et lausa kaks nädalat peame ootama. Ja kuna eelmisel korral öeldi, et sedasorti kohtumist saab teha vaid esmaspäeval, teisipäeval ja reedel, siis saimegi õnneks ühe reedese lõunase aja kirja. No meil õnneks veel aega oodata on ja nii läksime siis kohale. Ikka jutuga, et „siin on viimased puuduvad paberid ja selle eelabielu asjus kästi tulla“.
Ülemeigitud, tükkis ripsmetega tädi trükkis vaikselt oma arvuti taga ja teatas, et „sedasorti kohtumisi saab teha vaid esmaspäeval, teisipäeval ja reedel“. „Aga täna ongi ju reede“, ühmasin vastu. Nüüd selgus, et tema ei saagi sellist asja teha, vaid selle eelabielu jaoks tuleb ERALDI aeg kinni panna. Ehk siis kokku leppida kohtumine, et kokku leppida järgmine kohtumine! No heakene küll, kas me siis saaksime selle salapärase kohtumise kirja, vaja ju ikkagi?
Tädi siis trükkis siis jälle hoolega, nii et ta kunstküüned klõbisesid ja saime uue kohtumise kirja, jälle kahe nädala pärast. Meie paberid võttis ikka vastu ja läks neid veel kuhugi viima või kinnitama või koopiaid tegema.
Siis tuli tagasi ja hakkas küsima, ise hoolega ikka trükkides:
„Meil on teie passikoopiaid vaja!“
Meie vastasime, et halloo, teil ju olemas. Siis trükkis jälle klaviatuuril ja ohkas:
„Oo, on jah olemas“. Ja trükkis edasi.
„Kas teil tseremoonia eest makstud on?“
„Jah, on küll!“
„Aa, näe, ongi.“
„Kas teil on lühike või pikk tseremoonia?“
„Lühike. Kas teil kirjas ei ole või?“
„Ahaa, näe, on jah.“
„Mis te telefoni number on?“
Natukese aja pärast teise paberi tarvis:
„Kas te saaks oma telefoni numbri uuesti öelda?“
Terve selle aja mõtlesime, et mis kuradima andmebaasi nad seal linnavalitsuses kasutavad, kui keegi midagi üles ei leia. Iga kord on uus inimene, kellega räägime ja iga jumala kord ei leia nad esimese korraga andmebaasist infot üles. Isegi lihtne Exceli tabel peaks ju paremini toimima? Jäi tunne, et see tädi lihtsalt trükkis ja trükkis ja vahepeal kadus tekst ära. Olime isegi kindlad, et sel päeval toodud dokumendid on järgmiseks korraks kadunud. Raudselt. Nii hajameelset ja ullikest töötajat ikka annab otsida.
Suureks üllatuseks kahe nädala pärast uuesti minnes selgus, et kõik paberid olid hoopiski alles. Ja saime oma kurikuulsa eelabielu ka sõlmitud. Ega seal suurt midagi olnudki, tuli mingile paberile alla kirjutada, minule anti veel nimevahetuse paber ette (sellest räägin järgmine kord) ja lõpuks küsiti veel, kas ja kus me vanemad elavad. Milleks seda vaja oli, aru ei saanudki.
Saime kätte veel kolm tasuta parkimisluba (tseremoonia asukoht on südalinnas ja seal on tasuline parkimine. Majaesine ja tänavad on seal nii kitsad, et isegi suure limusiiniga ei saa sinna tulla), juhised sõitmiseks ning veel „majareeglid“, kuidas pulmapäeval nende majas käituda tuleb. Lõpuks sain kiiruga ka ära öeldud, et soovin tseremooniat läbi viima kedagi, kes inglise keelt oskab ja nii tehti vajalik märge meie dokumendi mapile. Kõik selleks korraks.
Nüüd ootame augusti alguseni, mil meiega keegi ametnik (ilmselt siis paaripanija) ühendust võtab. Kuuldavasti pidi ta külla tulema, paar sõna juttu ajama (noh, umbes, et kuidas me tutvusime jne ja sellest siis paar lauset ka oma kõnesse poetama). No me siis ootame.
