Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Ma olen kihlatud!!!!!!!
Jess! Ma olen kihlatud! Esimest korda elus! Juuhhuuu!!!! Nii oleks tahtnud kõikidele oma sõpradele ja sugulastele hõisata. Aga ma ei teinud seda. Pidasin paremaks hoopis Facebooki vahendusel oma uudist teatada. Nagunii teevad sedasi paljud inimesed, pealegi ei ela ma hetkel Eestis, seega oleks kõigi inimeste läbihelistamine vaid ilmatu aja- ning rahakulu olnud. Seega teatasin erasõnumiga oma parimale sõpsile ja WhatsAppi kaudu kahele teisele vingele sõbrannale (kes tegelikult said asjast ikkagi tunde hiljem teada. No mis mina teha sain, kui muidu agarad nutitelefoni kasutajad just SEL päeval oma telefone tundide kaupa ei kasutatud) ja ülejäänud said teada sotsiaalmeedia kaudu.
Võiks ju arvata, et teist korda abielluma asudes pole kihlumine enam suurem asi sündmus. Aga minule on. Sest see on ESIMENE kord kihluda. Jajah, esimene. Sest minu esimene abielu sai teoks ilma korraliku kihlumiseta. Jutuajamist stiilis „Kuule, mis sa arvad, kui õige abielluks“ ei pea ma eriliseks kihluse alguseks ega käe palumiseks. Sõrmust ka ei olnud. Noh, raha siis eriti polnud ja kuna tegu oli suht kiire ning salajase plaaniga, siis oleks uus kiviga sõrmus paljude pilku püüdnud ning küsimusi esitama pannud. Seda me tookord ei tahtnud.
Aga nüüd on mul sõrmus ka, täitsa ilus ja väikese kivikesega, just nii nagu peab. Või noh, nii nagu mina/meie tahtsime. Päris traditsiooniline kihlumine just ei olnud, aga mõte on see, mis loeb. Või lõpptulemus.
Algul tundsin end kohe pahasti, kui hakkas küsimusterahe pihta. Et ikka „kas ma olin väga üllatunud, kui Hollandlane (ehk siis mu kihlatu, edasipidi jutus mainitud kui Hollandlane) mu kätt palus?“ ja „kuidas siis ettepanek tehti?“. Tegelikkus nii roosiliselt romantiline ei olnud. Esiteks, mõte abielluda tekkis juba paar nädalat varem, lihtsalt oli üks laisk pärastlõuna, kui pikalt voodis vedelesime ja niisama lobisesime. Või oli see õhtupoolik? No vahet pole. Igatahes saime siis oma jutuga niikaugele, et kui õige abielluks. Vaikselt, omal hiilival moel olime teemat aegajalt jutuks võtnud juba pool aastat varem, kui üks siinne eestlasest sõbranna abiellus ja me ka pärast people kutsutud olime. Nii oli meil mõlemal arusaam olemas, millist pulma kumbki soovib, millist kleiti ma tahan ja millist kihlasõrmust. Seda rõhutasin ma kohe, et seekord peab sõrmus olema. Ei pea mingi üüratu teemandiga sõrmus olema, mille hind mitme aastapalga maksab. Aga mingit odavat vuhvlit ka ei tahtnud. Tahtsin kullast, tahtsin väikese kivikesega ja võimalikult praktilist, et ma seda kohe ära ei lõhuks (või oma riideid katki ei käristaks).
Nii saigi kokku lepitud, et detsembri lõpul läheme ja ostame KOOS (jah, just, koos) siis sõrmuse ära. Päris ise just kah ettepanekut teha ei tahtnud, aga teades Hollandlast, ta oleks veel oma paar aastat hoogu võtnud. Nii sain ta siis nõusse, et enne aasta lõppu oleks armas see esimene samm ära teha. Ja aeg oli valitud selline just seetõttu, et siis on uut aastat tore alustada juba hea uudisega. Ja konkreetne kuupäev sai valitud selle järgi, millal Hollandlasel töövaba päev oli, ehk siis laupäev ja 28.detsember. Ei tahtnud olla fantaasiavaene ning näiteks jõululaupäeval ettepanekut „oodata“. Või siis aastavahetus. 28.detsember on täitsa tore kuupäev. Ja nii ma siis sel kuupäeval valisingi omale just sellise sõrmuse, mis meeldis. Valikuks osutus kahevärviline kullast sõrmus tsirkooniga. Lihtne, ilus ja praktiline. Lisaks ei pidanud Hollandlane pead murdma, et kas ikka õige suurus on, poes sai ju kenasti enne proovida.
Ühel põlvel üliromantilist ning traditsioonilist käepalumist ka ei järgnenud. Seda oli mulle Hollandlane juba ammu öelnud, et tema seda tegema ei hakka. Nii läksime parem peale sõrmuseostu mu lemmikkohvikusse, tellisime omale kohvi ja seal, vaikselt, rahva jutusumina taustal omaette olles, ulatas ta siis vahvasse paberkotti pakitud karbikese ning lausus (inglise keeles): „Kallis, kas sa abiellud minuga?“. Vastasin siis jaatavalt, nagu aru juba saite. Ja mulle sellest täitsa piisas. Ei olnud vaja eelnevalt mu isalt nõusolekut küsida või siis uhkes restoranis mitmes keeles abieluettepanekut teha. Või siis sõrmuse kookitükki peitmist, seda poleks ma oma apla isuga nagunii märganud. Kõik, mis vaja oli olemas- sõrmus, ettepanek ja kena koht, mida mäletada. Boonusena sai täitsa juhuslikult tellitud kohv, mille piimavaht oli südamekujuliselt kaunistatud.
Lähimatele sugulastele isiklik teatamine läks küll pisut nihu, ikka saadi enne kuskilt ringiga külajuttudena teada. Aga noh, see on ju kõigest kihlus, kõigest teadaanne, et kunagi ehk miskit kuskil toimub… Ega me siis salaja abiellunud ja seda siis läbi Facebooki pasundanud 🙂
