Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Paberimajandus vol 2 ehk kaua võib?
Oma ühes varasemas sissekandes kirjutasin lootusrikkalt ja naiivselt, et korra on meil Hollandlasega veel kohalikku linnavalitusse vaja minna (tunnistajate nimed ja muud pisiasjad). Sel nädala on ootamas loodetavasti tõepoolest VIIMANe käik sinna majja, et oma dokumendid lõpuks korda saada. Ometi on vahepeal tulnud see tee ette võtta mitmel korral, ka Saksamaal käidud. Kõigest siis järgemööda.
Kui me käisime oma abiellumise avaldust tegemas ning selle eest ka kohapeal tasumas (oeh, milline õnn on ikka Eestis abiellumisega seotud paberimajandust korraldada. Maksad aga netis tillukese riigilõivu ära, prindid maksekorralduse välja, täidad avalduse, viid kohale ja tehtud), siis selgus, et Hollandlase sünnitunnistust pole neil süsteemis olemas. No tegelikult on asi selles, et ametlikult on mu Hollandlane hoopis sakslane, seda siis passi järgi, sest on seal sündinud ja isagi on sakslane. Ja kunagi, kui ta koos ema ja vennaga Zwollesse kolis, ei pööratud ilmselgelt sünnitunnistuse olemasolule erilist tähelepanu. Kuidas elukoha uus registreerimine 20 aastat tagasi toimus, ei tea, aga igatahes jäi tookord miskit märkamata-märkimata ja tulemused on siis nüüd käes.
Omamoodi huvitav oli ka asjaolu, et kui ma algselt niisama kontrollimas käisin, et kas Hollandlase dokumentidega on kõik korras, siis sel päeval andmebaasi vaadanud naisterahvas kinnitas, et asjad on parimas korras. Järgmisel korral oli tegu uue töötajaga ja tema väitis, et mingi märge on süsteemis küll olemas, aga see ei ole kindlasti see, mis vaja. Ehk siis vaja on Hollandlase sünnitunnistust. Ja enne ei saa meie abiellumisega seotud dokumendid ka lõplikult korda, kui seda paberit pole.
Heakene küll, sain siis Hollandlase emal käest terve perekonna sünde kajastava dokumendiraamatu ning läksin siis sellega uuesti linnavalitsusse. Originaaldokument ju peaks see kõige õigem olema, lisaks on seal kenasti näha nii Hollandlase vanemate, lausa vanavanemate nimed, sünniajad ja –kohad. Kohapeal, kui mind oli peale küsimust „vabandust, kas te inglise keelt räägite?“ mitme inimese juurde saadetud, leidus lõpuks siis keegi, kes oskas mind aidata. Kuigi jah, suurt aitamist seal ei toimunud, sest nüüd kinnitati mulle, et vaja on Hollandlase rahvusvahelist sünnitunnistust. Sama paberit, mille minagi pidin kord tooma, et oma isikut elukoha registreerimisel tõestada. Ja minu küsimusele, miks siis originaaldokument ei kõlba, sain vastuseks: „see on liiga vana“.
Nojah, sünnitunnistus üldjuhul ongi nii vana, kui inimene isegi. Selle peale vastati, et kuna esialgne sünnitunnistus ei tõesta vahepeal toimunud isiklikke muudatusi, nagu näiteks lapsendamine või soovahetus. Seega vaja on vaid üht ja kõige vingemat paberit, rahvusvahelist sünnitunnistust. Ja seda, oh üllatust küll, saab saksa passiga inimene ainult ja ainult oma sünnilinnast. Ei saatkonnast ega kuskilt mujalt, tuleb vaid kohale minna. Seejuures tänasin õnne, et mina oma paberid nii lihtsalt kätte sain, piisas vaid keegi volitada Õnnepaleesse minemiseks ja minu nimel olid paberid kiirelt olemas. Saksamaal aga asjad nii ei käi.
Seega oli meil pulmade planeerimises uus punkt sees- käia Saksamaal sünnitunnistust küsimas. Et ämmal on saksa keel kõige paremini veel meeles, siis tema kirjutas Emmerichi linnavalitusse ja sai kiirelt vastuse, et mis päeviti, mis kellaajal dokumenti küsima saab minna. Õnneks on Hollandlane sündinud Emmerichis, mitte näiteks Münchenis, kuhu oleks ilmatu pikk ja kulukas sõit teha tulnud. Emmerich on meilt nii tunnikese autosõidu kaugusel ja nii me siis ühel esmaspäeval ämmaga selle tee ette võtsime.
Kohapeal käis asi õnneks kiirelt, küsiti nime ja sünnikuupäeva, siis otsiti välja tolmune, 1980 aasta sündide registreerimise raamat, kontrolliti veel algset sünnitunnistust ja vajalik dokument oli väljastatud. 10 euro eest. Juhuu!
Nüüd oli siis vaja taas käik linnavalitusse ette võtta, et A- sünnitunnistus ja B-viimased abiellumisega seotud detailid kirja panna. Siin nimetatakse seda eelabieluks. Sellest juba aga järgmisel korral, sest nagu arvata oligi, ei kipu meil asjaajamine üldse sujuvalt minema. Muidugi võiks veel hullem olla, ei saa kurta- olen kuulnud, kuidas enne pulmi on tuttavatel osad paberid näiteks linnavalitsusest ära kadunud jne. Meil seni veel on vedanud. Niivõrd kuivõrd.
