Ausalt, olen täitsa olemas, aga vahepeal on asi nii kiireks-hulluks läinud, et ainus, mida suutsin enamvähem koheselt kirja panna, olid jaanuaris loetud raamatud. Ja pean ütlema, et loetud sai ikka MÕNUS hunnik raamatuid! No mitu olid enne pooleli ja nüüd võtsin end kokku ja lõpetasin ära. Paar tükki ostsin juurde, kuigi lubaisn, et ei ei… Aga see Lugemisväljakutse on küll hea motivaator, vähemalt olemasolevad saab kiirelt loetud. Sest neile varsti uut kodu leida. Ma nimelt kolin üheks kuuks sõbranna juurde, et raha säästa ja… no lugege ise edasi 🙂
Mis siis vahepeal toimunud on?
*vähe sellest, et mingid idikat minu inglise keelt kommenteerivad ja rassistlikke kommentaare teevad, mul oli ka ühe kolleegiga üks juhtum, kus ta mind avalikult ja teiste kuuldes ebaprofessionaalseks sõimas. Ja miks? Sest ma ütlesin kliendile, et oleme sarnaseid kaebusi ennegi saanud. No on üks Cadbury jura kampaania ja algul oli iga päev lehes, sest see on nii ajuvabalt tehtud. Nii ütlesingi kliendile, et oleme saanud kõnesid. Klient ütles supervisorile, et mina ütlesin, et me oleme saanud palju-palju kõnesid sel teemal. Supervisor muidugi üle ei kontrollinud, kuigi ma korrutasin, et kuulaku kõne üle ja veendugu, mida ma ütlesin, tema aga raius, et meie ei tohi selliseid asju öelda.
*see rikkus mul terve päeva, vaba õhtu ka ära ja kuna mu oma mõttetu mänekas oli haige, läksin siis ainsa asjaliku mäneka juurde ja ütlesin, et “I need to talk to someone”… rääkisime 2 tundi, sest mina hakkasin ikka sisuliselt maailma loomisest pihta, mil kogu jama pihta hakkas. See mitmel liinil töötamine, ilma abi ja koolitust saamata, ilma KÜSIMATA liinile panek…. kõik on nii vana jama, et ei viitsi rääkidagi. Ühesõnaga kaebasin mõnuga kõikide peale, kes mulle siin käru keeravad. Aitab. Üle aasta kannatatud, mitte keegi ei hooli, oma mänekad on üle lasknud, UK mänekas on jobu, kõik on jobud!
*ja nüüd oma mänekas on kui maailma parim sõber! Eelmine reede aevastasin ühe korra ja tema hüüdis kaugelt, et “Terviseks!”… teretas enne ka… ja vahepeal tuli küsima, et “sa siin aevastasid, ega sa haigeks hakka jääma?” ÜHE aevastuse pärast? No ilmselgelt oli temaga räägitud minu kaebuse teemal.
*siis käisin Dublinis Reiki 2 koolitusel, sain powerit juurde, kohe nii palju, et hoobilt omal mobiiltelefonid tühjaks “laadisin”. Esimene päev mõtlesin, et ju siis juhtus. Teine päev sama lugu (sest mu Eesti nr mobla peab vastu nädal ja rohkemgi ja nüüd oli lihtsalt igaks juhuks kaasas ja TÜHI!!!!!)
*vihastasin sada korda majakaaslase peale, kes endiselt ei oska teistega ühes majas elada, kel oli külas mingi jutupaunik, kes rääkis tundide kaupa ja isegi ei teinud pause, lihtsalt rääkis ja rääkis ja rääkis… ja mina magasin kõrvatroppidega, sest kuidagi nadi oleks olnud reedel kell 21 öelda, “olge vait, ma lähen magama”. No mul oli kell 6.45 rong, seega proovisin siis oma jõududega hakkama saada. Kell 23.30 ärkasin üles ja kuulsin, kuidas see jorss IKKA rääkis, ja nii et ma sain isegi sõnadest aru, nii valjult ja nii selgelt. Siis läksin ja käratasin ukse taga, et “it is f…ing midnight, really?” ja siis saadi aru ja mindi minema.
*pühapäevaks olin omale kerge kurguvalu saanud, jälle 6.45 üles ja 7.30 bussile. Eriti hästi ka ei maganud, tuli õhtul veel distance healingut harjutada ja see võttis mu une ka ära. Ja siis bulgaarlane üritas nii kell 23 HÄSTI VAIKSELT kolistada… tema sõnul oli ta terve päeva vaba, aga need kolistamised peab ikka õhtuks jätma.
*esmaspäevaks olin plaaninud haiguspäeva võtta nagunii, sest oli vaja 9.30 haiglasse kiirelt minna ja siis kell 12 ühel online mentoringil osaleda. Ja siis puhata lõpuks. No esiteks ärkasin kurguvalu ja käreda hääle ja köhaga, seega haiguspäev igatepidi. Hea plaan, eks? Esiteks selgus, et neljapäeval käinud elektrikud ei saanud kõike tehtud ja pidid esmaspäeval kell 10 uuesti tulema. Kas landlord meid teavitas? Ei. Käskis hoopis elektrikutel meile öelda. No see bulgaarlane siis mainis, ma lootsin, et ta sai asjadest valesti aru, sest ta pidevalt ei saa üldse aru, millest me räägime (siit küsimus, miks tal see jutupaunik külas käib, palju ta sest üldse aru saab??). No läksin siis 9.30 arsti juurde, üllatavalt sain juba 9.40 kabinetti. Tavaliselt ootan tund aega. Siis saadeti röntgeni, see oli juba aegavõtvam. Olen seal korra tund aega oodanud, teadsin, mis ees ootab. Ootasin nii pool tundi, siis pandi silt, et ooteaeg 45 minti. Natukese aja pärast, et ooteaeg 1 h. Mina ootasin 1 h ja 15 minti. Siis oli kell 11.30, mul kõht korises, sest hommikul polnd aega süüa ja noh, arvasin, et saab kiirelt käidud. Kimasin koju ja avastasin, et elektrikud on siiski kohal. Mina teatasin, et ma pole 24 h teatist saanud, minu tuppa mina ei lase. Öeldi, et tubadesse pole vajagi, sorry sorry. No mul oli ikkagi rahu ja vaikust ja elektrit ja netti vaja. Kimasin siis ümbernurga Starbucksi. Küsisin igaks juhuks, et kas neil netti on. Öeldi et on, suurepärane, paroolita lausa. No ma siis istusin sinna, kus ka pistik oli, sest arvuti mul üle 3 minuti vastu ei pea ilma juhtmeta. Tellisin kohvi ja croissandi, LÕPUKS sai süüa. Arvuti otsis ja otsis netti ja no ei ole, kui lõpuks leidis, oli nii aeglane, et teeb 20 aasta tagustele arvutitele ka silmad ette. NII AEGLANE OLI. Ja minul paanika, et ma jään oma seminarist ilma ja pean selle kuu-kahe pärast uuesti tegema, kui veab. Sest ma olen nii lähedal coachingu diplomini ja see üks asi oleks ajaliselt määrav. No õnneks olin omal telefoni hiljuti datat ostnud, sain siis sellega netti, tõmbasin mingi äppi alla, et saaks osaleda. 7 minti jäin hiljaks, aku kah pooltäis ainult, aga löögile ma sain ja oma küsimuse esitatud (pidin vabandama kehva heli pärast, sest “sorry, olen Starbucksis”), aga osaletud sain, asi läks kirja ja telefoni aku pidas seekord ka vastu. Tehtud! Hull päev, aga sain asjad tehtud. Kuna enesetunne oli veidi tõbine, otsustasin siis rahus 3 päeva kodus end kosutada, puhata ja lugeda.
*teisipäeval kell 6.30 pidin tööle helistama, et ei tule. Meil selline nõue, et 30 minti enne töö algust peab helistama. Minu mänekas võttis vastu.
Mina: ma olen Meelike
Tema, hästi ametliku tooniga: kuidas saan aidata?
Mina: noh, sa saad mu graafikut uuendada, et olen täna haige
Tema: mis sul viga on?
Mina: noh, kurk on haige ja hääl ära ja kehva olla
Tema: kelle tiimist sa oled?
Mina: eem, SINU!!!
Tema: oot, mis su nimi oligi?
Mina: Meelike
Tema: oo, Meelike! Muidugi, kuidas tervis on? Joo palju teed, eks! Ole tubli, anna teada, kuidas läheb…. hmm, huvitav kelle graafikusse ta siis “haige” oleks pannud? Ja miks nad ei salvesta meie numbreid sellesse töötelefoni? Miks seda pole juba ammut ehtud, et siis ei peaks arvama, kes helistab? Mis toimps?
*kolmapäeval juba teadis, kes ma olen. Magama hästi ei jäänud millegipärast. Ja kell 8.30 kuulen, kuidas rahvas tuleb treppidest, redelid kaasas, seavad selle minu toa kõrval olevasse vannituppa ja hakkavad PUURIMA-SAAGIMA!!!!!! Elektrikud. JA JÄLLE!!!!!! Ja JÄLLE ei antud meile midagi teada!!!!!! Kurat küll!!!!! Mina ja saksa tüdruk olime kodus, no magada ei saanud rohkem, nii 9.30 ajal läksin siis kööki, üks mees veel, et “sorry, ausõna, täna viimane päev, teie landlord käskis teile öelda, et tuleme, sorry, unustasime!” Mina vastu, et see pole teie asi teatada ja meid maja peal taga ajada, et sõnum edasi öelda. Nii nad siis puurisid ja saagisid, vahepeal panid tuletõrjealarmi ka tööle… ja mina mõtlesin et miks ma kohe end sõpsi juurde ei pakkunud, oleks magada saanud, oleks koeri mere ääres jalutada saanud ja sõpsil kah mureta, et koerad elamist ära ei reosta. 3 päeva haigena kodus, no lõunauinakutega sain oma unevajaduse tagasi.
*täna tulin tööle, mänekas hüüab “Ooo, MEELIKE ON TAGASIIIIII!!!!!!” Ja oli vaja vaid ühte koosolekut teise mänekaga, et tüüp aru saaks ja normaalselt käituma hakkaks
edit. Eile läksin koju, ei saand midagi aru. Mingi hetk vaatasin lakke ja avastasin, et mu laelamp on ära vahetatud. See oli igavene näkats ja elektrijuhtmed olid läbi, pea aasta. Aga mitte see pole point. Point on see, et EILE ON MINU TEADMATA MINU TOAS KÄIDUD!!!! Lisaks oli mingi suvaline kruvi vaiba peal… Ma vist vihastasin eelmise nädala jooksul nii palju, et eile olin lihtsalt tuim. Ja kordasin endamisi “3 nädalat veel, 3 nädalat veel siin majas. AINULT KOLM NÄDALAT VEEL!!!!!”
