2 nädalat tagasi sõitsin rongiga Saksamaale (liin Amsterdam-Hannover-Berliin). Ma polnud ammu sellise rongiga sõitnud, mis ühest riigist teise sõidab ja viimases Hollandi peatuses (kus ühtlasi vahetati ära ka midagi rongil, ma ei tea, mootor või miski) tulid sisse piirivalve-politsei ja vaatasid reisijaid. Valge nahaga reisijad jäeti heaga rahule, naeratati ja öeldi tere, tumedanahalised reisijad pidid dokumente näitama. Üks seltskond seal oli, aga nende passidega olid asjad korras ja sõit jätkus.
Päev hiljem tulin ma juba tagasi (käisin ju vaid selleks, et Elizabeth Gilbertit kohata). Hannoveri rongijaamas pidin napilt rongist maha jääma, sest eelmine rong hilines ilma igasuguse hoiatuseta (Saksa täpsus my ass!!!). Õnneks oli mul paar minutit ikka aega ja jooksuga kimasin siis rongile. Küsisin veel ühelt tüübilt, et kas see on ikka Amsterdami rong, ta ei osanud mulle midagi öelda. Aga platvorm oli õige ja kaugelt nägin ka tablood, et õige rong ikka tõepoolest.
Rongis istusin kenasti akna alla, panin oma seljakoti kõrvalistmele ja nägin, kuidas see sama tüüp, kes ei teadnud, mis rongiga tegugi on, teisele poole vahekäiku istus. Hoidis oma piletit hoolega käes ja küsis omakorda kõrvalistujalt, et kas ikka õige rong on.
Paar peatust hiljem (sõit kestis 3,5 tundi) tuli üks teine, tumedanahalisem tüüp ja istus minu ette. Püüdis veel selle esimese tüübiga suhelda, aga üksteisest nad aru ei saanud. Kui esimene tüüp oli kenasti riides, suure kohvri ja läpakakotiga, siis uus tüüp oli jahedale ilmale vaatamata pisut õhukeselt riides ja pagasiks oli tal vaid kilekott.
Viimane peatus Saksamaal ja taas Hollandi piirivalvurid-politseinikud rongis. Seekord kontrolliti kõigi dokumente. Ühele väga head inglise keelt rääkivale naisele öeldi veel, et tema dokument pole õige, peab pass olema. Ma juba muretsesin, et kas mu ID kaart ikka kõlbab, ei viitsi mina sellise väikse reisi pärast passi kaasas vedada. Õnneks piisas, küsiti küll, et mis keeles rääkida, kas inglise või saksa. Ütlesin, et hollandi keel kõlbab ka. Vaadati mu uut ID kaarti (kus ikka uuem pilt peal, kui 25 aastane tumedate juustega mina :)), küsiti kuhu sõidan ja minuga oli asi korras.
Siis aga selgus, et need 2 tüüpi olid ilma dokumentideta.
Piirivalvurid küsima: Kust sa pärit oled? Süüriast? Türgist? Afganistaanist? Iraagist? Marokost?
Vaikus.
Ei dokumente, ei inglise keele oskust, ei sularaha.
Lõpuks selgus, et see kilekotiga, minu ees istuv tüüp oli Afganistaanist ja kuidagimoodi purssis ka inglise keelt. Teine, Egiptusest, see, kes kenasti riides ja läpakakotiga ning teel Amsterdami, ei osanud kohe üldse. Ja muid keeli ka ei osanud, mida piirivalvurid pakkusid. Niipalju ikka said aru, kui öeldi, et kirjutagu oma nimi, riik, sünnikoht paberile. Seejärel teatati neile, et nad võetakse kaasa jaoskonda, kus siis sõrmejäljed võetakse ja edasi saadetakse nad pagulaslaagrisse.
Ei vedanud neil. Kas tõesti ei tulnud selle peale, et rahvusvahelises rongiliinis dokumente kontrollitakse?
Teisel pool istuv hollandlane oli ilmselgelt ehmunud, sest kui kõik läbi oli, vaatas mulle otsa ja ohkas: “Issand jumal, SEE TÜÜP ISTUS TERVE AJA MINU KÕRVAL!!!!”
