Lühidalt Curacao puhkusest.
Reisist on varsti möödas 4 kuud ja mina pole ikka veel mustandist kaugemale saanud. Teen siis väga-väga lühidalt.
22.nov, teisipäev. Äratus kell 6 midagi, panin 3 telefoni äratama, et ikka kindel olla. Rongile saime minuti täpsusega, sest kui abikaasa piletit ostis, siis just maksmise hetkel jooksis automaat kokku ja ta pidi kassasse jooksma ja uuesti tagasi ja minu algul “oh, 8 minutit aega” sai iga hetkega otsa. Õnneks sai pileti ostetud, jooksime kohvriga rongile ja see jäi 1 min hiljaks. Kenasti jõudsime.
Lend kell 10 midagi, lennujaamas läks ruttu. Kohver iseteeninduse kuubikusse ja mina võtsin veel kohvi ja oligi aeg boardinguks. Käisin kiirelt veel vetsus, seal oli vaid 3 kabiiniga vets, paras järjekord. Üks mutt käis ja koputas ustele, ühest kostus “mul on rohkem aega vaja, lõpetage ära!!!” Pärast tuli sealt välja üks vihane hindu ja vaatas kõiki, eriti seda koputajat, et “KESSE OLI???” Järjekorras rahvas vaid naeris.
Lend läks 9h kohta ruttu, vaatasin filmi, sõime iga natukese aja tagant ja proovisin ka pikutada, aga mu selja taga mingi mimm kiunus, et “tema põlved ei mahu ära” ja tagus mu seljatuge kogu aeg. Abikaasa naeris ja julgustas mind mitte selle eide peale karjuma hakkama. Bitch
Kohapeal läks ka suht kiirelt, migratsiooni järjekorras ootasime, saatsin siis majutusasutusse SMSi, et oleme juba järjekorras, tulgu järgi. Templi saime passi kiirelt, kedagi ei kottinud, et mehe pass vaid 4 kuud kehtiv on ja olimegi kohal. Ootasime autot, see vastas, et tuleb tunni aja pärast. Mina, et me oleme juba passikontrollist ka läbi, mis me nii kaua ootame. Lubati rutem tulla.
Mingi hetk käis üks naine küsimas, et ega me Monica ja Martin ei ole. Ei olnud. Siis hakkasin mõtlema, et oleks pidand küsima, mis majutusasutust ta esindab. Sest ennegi on mu nime valesti meelde jäetud. Läksin siis üle küsima, neil tõesti oli silt ka Monica ja Martini nimele. Kui tagasi jõudsin, oli ka autojuht kohal. Ehk siis majutusasutuse omanik.
Broneeritud oli kahetoaline korter (hind nädalaks 392$), päikest meile eriti ei paistnud, aga vähemalt oli bassein kohe ukse ees. Vihma oli ka paras larakas just tulnud, laudpõrandad kõik porised ja nii me siis omale tuppa jälgi tegime. Öeldi, et homme tuleb koristaja, teeb korda. Mina küsisin, et kas moppi ei ole, ma teeks ise kiirelt ära. Ei, pole hullu, homme koristaja teeb.
Maksin siis deposiidi ja toidupoe arve: olin enda arvates tellinud peamise vajaliku ja no palju maksab jogurt ja puuviljad ja leib ja juust ja sink ja piim ja mahl ja cola ja pepsi ja väike vahuvein ja karp mune. Maksis 50 euri, jah, VIISKÜMMEND EURI, holy shit!!!! Asi selles, et tegu saarega ja kõik, mida kohapeal ei tehta, tuuakse väljamaalt. Peamiselt Hollandist. Neil isegi AH supermarket olemas, nagu Hollandis. Ja jogurt maksabki 4 euri.
Läksime siis magama, et pikutab veidi ja siis õhtul vaatab, mis edasi saab. Ajavahe Hollandiga 5 tundi. Ärkasin mingi 20 ajal, ikka unine, tegin ühe võiku ja läksin magama tagasi. Ja magasime hommikuni 🙂
23.november kolmapäev. Hommikul avastasime, et sääsed on ka olemas, jalad olid pisut ära söödud. Sõime õues kenasti hommikust, käisime linnapeal kõndimas, sõime jätsi, ootasime silda (Emma sild on hõljuv sild, kui laevad tulevad, tehakse ühest otsast lahti vahepeal ja kui oled teisel pool, siis ootad nii kaua. Võibolla 10 min, võibolla 30 min), McDonaldsis avastasin, et mu Hollandi pangakaart ei toimi, UK oma aga küll. Olin neile mitukorda üritanud teadet saata, et jumala pärast mu kontot ära ei blokeeritaks, kui nii kummalises kohas maksan. Igatahes toimis. Siis käisime ujumas basseinis ja õhtusöögiks läksime KFCsse ja võtsime 2 einet ja ühega sai lausa tasuta seljakoti kaasa.
24.november, neljapäev. ATV ja Buggy tuur. Kell 10.00 pidi meile trasport tulema, tuli kell 10.20. No saare asi, aega küll. Üks kohalik rastatüüp oli siis giid, viidi nende keskusesse, õpetati kuidas buggyga sõita, kiivrid pähe ja hakkasime minema. Juba esimese paari minutiga sain aru, et jube hea idee oli kahene buggy võtta, mitte kumbki eraldi. Marco sai siis see mehine mees olla, kes juhtis. Mina ja mu artriit üritasime kuskilt kinni hoida… Sõit kestis mitu tundi, peatused siin ja seal, pildistamised, korra Aloe Vera farmi, kus meil siis 10% soodukas oli (ostsin päevakreemi, huulepalsami, aaloemahla joogi ja paar seepi kingiks). Hinnad olid päris kallid, aga see aloe värk on neil saare üks peamisi tooteid, mida mujale turustatakse. Siis käisime jaanalinnufarmis kiirelt, tegime pilte ja kuna meil oli sinna plaan nagunii minna, siis jätkus sõit kiirelt. Siis kõrbes, siis nahkhiirte koopas, siis mudases kõrbes ja kogu aeg ma üritasin end oma valutavate sõrmedega kuskilt kinni hoida. Mees kimas vahepeal 55km/h. Lõpuks käisime rannas ookeanis ujumas ka ja oligi üsna kurnav päev möödas. Hind oli, mis on üks soodsamaid ja kuna viidi ja toodi meid tagasi tasuta ka, siis igati asjalik ettevõtmine (140$). Tasuta vesi oli ka kaasas. Apratmendi ukse ees öeldi, et saarel on kombeks nii, et giidile antakse jootraha ka. Mul oli 10 euri sulas ainult, andsin siis selle. Sel õhtul käisime PizzaHutis ja võtsime ülisuure troopilise pizza, mis oli rosinatega 🙂 Nommm
25.november reede. Vihm. Öö otsa tuli korralikult vihma, meil oli vaja kella 14ks minna umbes tunnike jala likööritehasesse eksursioonile. Vaikselt jäi sadu vaiksemaks, vahepeal lausa paistis päike, hakkasime siis minema. Pool tundi ootasime silda, mida polnud ees. Ja kõndisime ja kõndisime ja vahepeal hakkas sadama jälle ja mees kirus, et tagasi läheme küll bussiga, tema seda teed enam ei kõnni ja üldsegi, see ei tundu sõbralik piirkond olema. Mina ei tea, poed ja autokeskused, polnud ohtlikku midagi. Vahepeal tuli korralik padukas, nii et kui kohale jõudsime, vaatasid kõik meid, et MIKS TE NII MÄRJAD OLETE? No kõndisime. Ja et TEIL ON KINDLASTI NII KÜLM. Ei olnud, väljas oli kogu aeg mega palav, nüüd paar kraadi lahedam, aga ikka nii +24…25C. Tuur oli siis 20$, mis sisaldas ekskursiooni ja 2 kokteili ja 1 jäätise. Ekskursioon oli lühike, tüdruk oli närvis kogu aeg, unustas asju. Meie aga naersime. Ja siis saime proovida üht teist kohalikku toodet, mentooliga jahutav sprei või geel. Kuna me käed-jalad olid selleks ajaks korralikult sääskede poolt ära puretud (ma lugesin ainuüksi mehe pahkluul 40 väikest täppi), siis see toode aitas. Jõime siis oma värvilisi kokteile ja sõime jätsi ja lõpuks olime suht purjus. Suveniiripoest ostsin veel seda mentooli salvi purgikese ja ühe seebi kingiks ja ämmale Aloe Vera kinkepaki (22$, krt küll, aga noh, mees ütles, et peab emale ka midagi kingiks viima) ja liksi ei ostnud, sest olin kuulnud, et lennujaamas on odavamad.
Tuterdasime siis täis peaga lähimasse BurgerKingi, siis sai natuke kainemaks :). Ja panime jala tagasi ka, nüüd oli pea soe ja hea minna. Ja siis hakkas padukat tulema ikka nii, nagu sel saarel pole aastaid või aastakümneid sadand. Õhtusöök McDonaldsis. Mees ei taht Subwaysse minna, et tema ei söö võikut õhtusöögiks.
26.november laupäev. Vihm, vihm, äikesevihm. Terve päev.
27.november pühapäev. Abikaasa 36 sünna. Päev otsa sadas. Õhtul oli selgem, läksime siis taksot otsima, sest mul oli talle üllatuseks Brasiilia Steigi restoran broneeritud. Ja see oli nii 10km kaugusel. Sünnipäeva puhul mõtlesin, et las olla siis üks hea resto ja talle steik meeldib ja mina ei tee selliseid “verine või tilkuv liha” toite. Ühes kohas, kus kaardi peal pidi taksode kogunemise koht olema, ei olnd midagi. Küsisime ühest hotellist, see ei saanud liinile. Kõndisime edasi, üks buss tuli, õnneks oli takso. Mees vaatas aadressi ja ütles, et oi, see on kaugel, 40 minti ja 50$ selle eest. Miks 10 km sõit 40 minti võtab, aru ei saanud. Ei võtnud ka, loomulikult. Mina natuke põdesin, sest teadsin, et resto arve on umbes 50$ inimese kohta. Jama küll, kui takso arve sama palju on. Tüüp andis oma numbri, et “ega te siit karupersest muidu tagasi saa”. Restoran oli armas, mõnusa troopilise miljööga ja salatid ja asjad olid söö, palju tahad ja lihavalik siis nii, et üks tüüp käib lihakäntsakaga ringi ja kui tahad, paned rohelise tule välja, kui ei, siis punase. Toit oli hea ja jäime kohaga rahule. Siis küsisin, et äkki on restoranil endal mingi kokkulepe taksodega. Ja ennäe, mis välja tuli? Neil on OMA autod, millega viivad ja TOOVAD kliente TASUTA!!!!! Et “kui järgmine kord tulete, tellige meitl auto, toome tasuta siia kah”. Vat sulle sähh! Hea uudis, ei pidand jälle 50 dollarit välja käima. Sõit oli ise pikk, kuskil oli ummik ja auto oli pool tundi liikluses kinni. Ja kogu selle aja konditsioneer töötas täiel võimsusel, ehk siis pärast oli hea autost välja sooja saada.
28.november esmaspäev. Paddling. Transport jälle hinna sees, esimest korda ka kenasti lubatud ajal kohal. Hollandi poiss ja hollandlaste firma. Paddling on siis nagu surfilauaga sõitmine, et seisad jalgupidi peal ja aerutad. Algul õpetati, et kuidas ja mida teha, kuidas pidurdada ja peatuda ja tehti pilte ka samal ajal. Minul oli muidugi raskusi üldse lauale ronimisega paadist, ei tahtnud põlvede peale istuma jääda, sest jalad jäävad ruttu kangeks. Küsisin, et kas niisama istukile võib. Võib. Aga loomulikult küsis giid, et “kas sul on põlvedega probleeme?”. Mina, et jah. Ja siis oli 3 teismelist, ikka ka kõik hollandlased ja keegi neist küsis, et “mis tal viga on?” Ja loomulikult ikka korrati valjult üle, et “TAL ON PÕLVEDEGA JAMA!!!!” No andke andeks, ma ei teadnud, et pean kandma särki tekstiga “mul on artriit”. Aga noh, üsna ruttu sain ennast püsti ka laual, hüüdsin giidile, et tee ruttu pilti, enne kui ma vette plärtsatan, aga tegelikult terve selle ajaj jooksul ma vette ei kukkunud. Väsitav oli küll, ma olin alati kõige viimane, aga noh, ega ei olnudki ralli. Sääsed olid ka seal Hispaania vete kandis suured, kui varblased, need ikka hammustasid täiega. Vahepeal oli müslibatooni ja veepudeli pausike, nii et kenasti oldi selle peale ka mõeldud. Hind 49$ nägu + 3 dollerit päikeseprillide hoidjate eest.
29.november teisipäev. Minu sünnipäev. Mees tegi hommikusöögi 🙂 ja siis lõunaks oli meil tuur+lõuna jaanalinnu farmis. Sõitsime seal ja avastasime iguaane ja jaanalinde ja krokodille ja kasse ja söötsin jaanalinde ja seisin muna peal. Ja siis oli meile lauake reserveeritud, ettekandjad kallistasid ja soovisid õnne ja sõime siis jaanalinnu lihaga wrappi ja mees burksi. Omletti sel päeval ei olnud. Oma lindude toimisest sain kena pildi ka välja prindituna, natuke sain alet, sest mul oli vist 12 dollarit alles sulas ja hind oli 14 ja küsisin sünna soodukat. Päeva üritus lõunasöök+safari 37,5$ nägu + 15$ transport, kokku 115$
Ja jälle kenasti autoga tagasi, juht oli jutukas. Selline suur naine. Küsis, et kaua me koos oleme ja kes me oleme ja tulgu me siia uuesti pulmavannet kordama. Siis hakkas mu mehega autodest rääkima ja vaatasin teda, lõual olid karvad, et KAS TA ON SIIS MEES VÄ? Pärast selgus, et ikka naine, mul oli hämming vahepeal. No kesse mees ikka uurib, et kaua te koos olete ja milla abiellusite 🙂
Siis käisin ujumas, sünnipäeval elus esimest korda 🙂 ja siis õhtul läksime dringile ja siis uuesti rosinapizza 🙂
30.november kolmapäev. Tagasi koju. Kella 12ni saime korteris olla, siis tuldi ja viidi meid lennujaama. Ja seal passisime veel paar tundi. Ostsin veel lennujaamast liköörikomme ja värvilisi likööre ka ja mehevennale palvel odavat suitsu (siiani pole mulle tagasi makstud) ja oligi jälle minek.
Kokkuvõte? Esimesed päevad vaatasin küll, et kole ja räpane koht ja vähemalt on soe. Lõpuks oli tunne, et tahaks tagasi ja kauem seal elada, rahulikultsaaeelu nautida ja chillida. Eks näis, idee on olemas 😛
