Minul oli kolmapäeval, 22.juulil küll viimane coaching (niuts, nii kahju, et juba läbi sai), aga nüüd avastasin, et mul ju mitme coachingu kohta blogi täitsa kirjutamata. No vahepeal tuli jälle „elu vahele“ ehk siis ma käisin 3 nädalat Eestis (ja sellest on ka juba oma kuu möödas ja samamoodi blogi kirjutamata) ja siis käisid Eestis külalised hoopis Hollandis jne jne, nii et hakkan siis aga pihta vaikselt.
Teen lühidalt kokkuvõtte kahest coachingust, sest teema jagus mitmeks sessiooniks. Ja ühtlasi oli tegu sellise pisut keerulisema teemaga. No kõik vajalikud, nagu motivatsioon, inspiratsioon, ajajuhtimine, kirjanikuks saamine ja olemine, olid juba eelnevalt räägitud. Aga mina leidsin, et äkki peaks siis veidi ka rohkem sügavuti uurima ja kaugemale minema, kui esmapilgul vajalik tundub. Ei muud, kui ikka minevik, lapsepõlv ja perekond-sõbrad.
Ma olen väga sotsiaalne tegelane ja inimesed, kes minu elus on, on mulle olulised. Aga jube raske on, kui nad sind ei mõista. Või äkki mõistavad, aga ei anna sellest nii märku, et mina aru saaks. Või tahavad mõista, aga lihtsa küsimise asemel hoopis ajavad mind veel rohkem närvi. Kas on tuttav tunne kellelgi veel?
Selline tunne, et teed ja teed ja oled enda jaoks juba täitsa tegija. Käid reisil ja kirjutad, naudid seda (sest lõpuks ometi teen asju, mida tõsiselt fännan) ja kui enamik kiidavad ja heas mõttes kadestavad, siis teised (täitsa võimalik, et pahaaimamata) oma küsimustega lükkavad su sellisesse kuristikku, et ainus viis on end sealt õigustuste ja seletustega välja tuua. Kui ikka igast nurgast tuleb küsimusi stiilis „Miks sa seda teed? Miks sa seda tahad? Miks sa sedasi ei tee? Miks siis niimoodi? Miks? Miks? MIKS?“
Vahel, oma enesekindluse maksimumhetkedel, olengi vastanud „Miks? Sest ma SAAN!!!“ Miks ma reisin? Sest ma saan? Miks ma olen kodune? Sest ma saan? Miks ma kirjutan? Sest ma saan! Miks ma läksin Camino palverännakule? Sest ma SAIN seda teha!
Because I Can!!!!!
Aga alati ei suuda… ja siis on tunne, et kokutades hakkan end õigustama. Sest ma ju tahan, et kõik aru saaks ja mõistaks. Aga kas seda on üldse alati vaja? Kui ei mõista, no mis seal ikka, elagu oma elu. Miks see mind nii häirib?
No see oli üks mure, mis mind Sirlile kurtma ajas. Sest see, loodetavasti heasüdamlik, „miks?“ mõjub nii ründavalt. Või on asi minus ja mu kirjanikumõtlemises, et igat sõna võtangi kui sõna? Hakkasin ise samamoodi jälgima, kuidas ma küsimusi esitan (nt kangesti oli tahtmine küsida oma Riias elavalt sõbralt, et „MIKS sa kesklinnast, ilusast ja suurest korterist ära kolisid ja siia, pärapõrgusse uue elamise leidsid?“ Ometi sõnastasin ma küsimuse pisut ümber, stiilis „hmm, see uus elamine, kas sa pidid sealt kesklinna korterist ära tulema või oli mõni muu põhjus?“ )
Veel leidsime koos Sirliga, et kõike pole vaja siia kirja panna. Vähemalt mitte negatiivset. Selleks on oma aeg. Kui üldse. Parem ikka keskenduda positiivsele. Sest seda negatiivset taaka on niigi üksjagu, vähemalt minu peas ja mõtetes. Omamoodi väljakutse oli kõiges positiivset näha. Ja ka sellest kirjutada. Sest ka positiivsed asjad võivad liiga isiklikud olla. Aga mõtlesin pikalt ja leidsin, et ikka tahan asjadest kirjutada. Kasvõi mingil määral. Sest esiteks, ma tõesti ei mõista neid blogijaid, kes paljud artiklid parooli all kirjutavad (kui ei saa avaldada, ära kirjuta siis üldse või saada vaid teatud isikutele e-mailiga või siis kui ikka väga pead kirjutama, siis kirjuta märkmikku ja peida see lukustatuna padja alla). Aeg on olla rohkem avameelsem ka oma kirjutistes. On aeg.
“Be who you are and say what you feel, because those who mind don´t matter, and those who matter don´t mind”
Dr.Seuss
Ja ehk inspireerib see teisigi Elukirglikke- rasked ja isiklikud teemad tasub samuti coachingu ajal jutuks võtta, isegi kui peamiseks teemaks on unistuste töö või eluunistuse täitumise plaan. Asjad on omavahel tihti nii seotud, et ei saa arugi. Kangesti ei tahaks ju isiklikke seiku teistega jagada, aga tihti on seal peidus asjad, mis meid veel tänapäevalgi takistavad ja täisväärtuslikku elu elamast hoiavad. Kõik on omavahel seotud.
Minu peas keerlevatele mõtetele ja mälestustele tõi päriselu kangesti kurbi noote. Mu eelpoolmainitud Riias elav iirlasest elav sõber elab korteris, kus on suur terrass. Ja kui ma ütlen suur, siis ikka selline, et keskmise Mustamäe korteri elutuba on sellest kah väiksem. Ja juuni algul oli just suvesoe Baltimaid külastamas. Istusin terrassil, tahvel laual ja linnulaulu saatel toimus järjekordne coaching. Imeline, kas pole? Aga mina olin teel Eesti poole ja paraku minust mitteolenevatel põhjustel ikkagi hiljaks jäänud. Mu vanemate koer oli nädal varem surnud ja kuigi teadsin, et seda ei saanud kuidagi nii täpselt ette näha ja ka nädal varasem lend oleks ikkagi paar tunnikest hiljaks jäänud, olin ikkagi oma peas pisut süüdistav. Ikka ennast. Et miks ma varem ei läinud. Ja poole coachingu ajal nägin, kuidas eemal pargikeses üks naine oma koeraga jalutas. Saksa lambakoeraga. Just nagu meie Major oli. Löristasin nutta ja rääkisin Sirlilegi, mida ma just nägin ja tundsin. Ja sama sessiooni teemaks oligi meil perekond. Pole olemas juhuseid, eks?
Nii saingi omal ülesandeks kodus asju mõistliku pilguga üle vaadata ja asju parandada. Sest elus jääme tihti hiljaks. Jääme hiljaks tunnustuse väljendamisega, jääme hiljaks oluliste jutuajamistega, jääme hiljaks heade sõnade ütlemisega. Sest alati on ju aega. Küll jõuab! Aga kas jõuab? Mulle ei meeldi eriti ütlus, et elu on lühike (sest see tuletab meelde üht nalja, et elu on tegelikult kõige pikem asi, mis me teeme). Küll aga on elu täis ootamatuseid ja nende vastu ei saa. Seega peaks kõik vajalikud ja positiivsed asjad ikka ära tegema siis, kui võimalik on. Minule sai siis ülesandeks näiteks jutuajamine või kiri emale, ikka positiivsetest asjadest. Mitte, et „issand, sa sundisid mind seda jubedat kampsunit kandma, mis hirmsasti torkis ja sügeles seljas ja kõik naersid mu üle!“ Vaid ikka „sa kudusid mulle ilusa kampsuni, see oli mu lemmik seni, kuni selga mahtus. Siis toppisin selle nukule selga“
Kirja kirjutamise mõte oli mu enda oma ja järgmises sissekandes siis ka kiri.
