Marie Fleming ja Sue Leonars “An Act of Love. One Woman’s Remarkable Life Story and Her Fight for the Right to Die with Dignity “

Kirjastus: Hachette Books, 288lk

Raamat sai kiire otsusega omale Dublinist soetatud, hind oli vist 2 eurot ja pealkiri oli intrigeeriv. Ja lugesin ikka poole peatüki kaupa seda õhtuti, võtsin siis ühel laupäeval terve päeva ja teki all, pidzhaama seljas, lugesin läbi. Ega väljakutse ju ei oota, raamatuid on terve hulk endiselt ootel.

Tegu siis naisega, kes haigestub MS-i (multiple sclerosis) ja hakkab omale kohtus otsima võimalust surra väärikalt siis, kui tema seda soovib. Iirimaal nimelt pole sellised asjad üldse mõeldavad, isegi abort pole lubatud, surmale kaasaaitamine ammugi mitte. Kuna MS hakkab tal vaikselt keha lammutama, siis ei soovi ta pikalt valudes kannatada, vaid lõpetada elu siis, kui selleks soov on. Ja kui ta käed enam ei liigu, siis ongi tal abi vaja.

Inspireeriv lugu, sest haigusest hoolimata on Marie väga positiivne ja elust huvitatud, väga perekeskne inimene ning hindab elukestvat haridust. Mulle meeldis eriti tuttavaid kohti-hetki ära tunda. Ise oli Marie pärit Donegalist, mis ei ole kaugel Põhja-Iirimaast. Siis oli ta 1970ndatel Belfastis Ormeau Roadil (ja ma elasin päris lähedal sellele tänavale) ühes asutuses, kuhu saadeti alaealised ja vallalised rasedad tüdrukud… Et perekonna häbi vältida ja siis lapsed ameeriklastele adopteerimiseks anda. Või kui 2010 lumetormi kirjeldab, kuidas nad päevade viisi lumevangis olid. Ja mina mõtlesin, et ma olin siis just Dublini kolinud ja oli tõesti esimene lumekogemus Iirimaal.

Huvitav ja teistmoodi lugemine, sest surmateema on paljudele võõras ja hirmutav. Eriti selline, kus asjale ise kaasa tahetakse aidata. Minu teine kodu on Holland ja seal on eutanaasia seaduslik, ja mulle see asi selle riigi puhul väga meeldib. Et inimestele antakse võimalus valida, nii palju, kui saab. Eetika on üks asi, aga selline vabameelne mõtlemisviis mulle sobib. Seega ma ei leidnudki, et see raamat väga kurb oleks olnud. Kuigi jah, kui sellist filmi vaataks, siis ilmselt nutkas küll..

Siri Hustvedt “What I loved”

Hodder and Stoughton, 370 lk

Raamatu andis mulle rohkem, kui aasta tagasi Taani majakaaslane, kui tema ära kolimas oli. Ja nüüd mina samamoodi. Kuigi mul on tunne, et seda raamatut tahan kord uuesti lugeda. Kommentaarid alguses olid ka, et uskumatult hea raamat, seda loe ja loe… ja mina mõtles, et pähh, ei mina usu, vaja lihtsalt jälle kiirelt läbi lugeda, et järgmisele huvilisele anda. Aga vot, võta näpust!

Raamatul on 3 osa. Ja kõik osad on jube pikad, vahepeal on lihtsalt uus teema, aga kõik läheb järjest, 100 lk järgemööda. Kahest perekonnast, kirjanikust ja kunstnikust, elust ja armastusest, lastest ja nende kasvatamise raskustest, toitumishäiretest, eriskummalisest kunstist. Täiesti sürr raamat, aga väga heas mõttes. Pikalt kirjeldatud näiteks erinevate kunstinäituste maale ja eksponaate. Vaimsetest häiretest ja patoloogilistest valetajatest. Ega rohkemat ei oskagi kirjeldada, muidu rikub pointi ära. Aga see raamat peab natuke aega riiulil seisma ja siis võtan uuesti ette. Ja tuli isu ise ka eriti ägedat kunsti teha 🙂

“Mina, supernaine, jään ellu!

Heli Künnapas, Heli kirjastus, 120 lk

Madeleine L´Engle “A Wrinkle in Time. Trilogy”. 788 lk Farrar Straus Giroux

Sobiks ka teemasse “raamat, mille põhjal valmib film 2018”, sest kui selle raamatu ja kirjaniku kohta veidi googeldasin, siis leidsin, et film ka tulemas. Aga kuna mul hetkel rohkem raamatuid 700+ leheküljega pole, siis sobib see siia kenasti. Ja nüüd vaatasin filmi treilerit ja… hmm, piinlik tunnistada, sest olen seda näinud (Oprah mängib ka seal). Ja raamat riiulis ootas ja alles nüüd panin 2 asja omavahel kokku. Ise pean end veel suureks kinosõbraks 🙂 No kohe jäi silma, et filmis on tegelased hoopis teistsugused, aga kindlasti vaatan. Sest raamat oli minu jaoks raske, eriti teine osa “A Wind in the Door”. Esimene osa oli enamvähem, peategelaseks siis prillide ja breketidega Meg, kellel teadlastest vanemad ja targad nooremad vennad. Ja kuidas nad siis müstilistesse, teaduslikesse seiklustesse satuvad. Oli omajagu huvitav, kuigi jah neid imelikke tegelasi ette kujutada ma kohe üldse ei suutnud. Nii ootan filmi linastumist :). Teine osa “A Wind in the Door” oli väga keeruline. Jube palju väljamõeldud tegelasi ja nimesid ja mul läks kõik sassi: et kes või mis oli Proginoskes ja cherubim ja mitochondria ja farandola jaMetron Ariston ja Echthros. Ja kui nad seal kõik koos tegutsesid, ma lihtsalt kiirelt lugesin ja lootsin, et lõpupoole saan midagi aru… Kolmas osa “A Swifty Tilting Planet” toimub aastaid hiljem, kui Meg juba abielus ja lapseootel on. Ja siis on peamised lood müüdid ja väljamõeldised ja ajas rändamine omavahel ajalooga seotud. Ühtpidi lihtsam lugeda, teistpidi kuidagi ei sobinud kahe eelmise osaga enam kokku. Rohkem tundus täiskasvanute jaoks, nõiajaht ja klassivaen ja rassism ja Walesi keel ja kolooniate rajamine ja muu selline.

Ma ei tea, kas ma ise lapsena oleksin tahtnud seda lugeda või suutnud end peategelasega samastuda. Võibolla lihtsalt matemaatika ja teadus pole minu teema, sellepärast ei sobi… mulle sobis Röövlitütar Ronja oma võlumetsas paremini 🙂 Aga noh, hea meel, et läbi lugesin. Jällegi, see väljakutse distsiplineerib kenasti, ei jätnud pooleli 🙂

Sass Henno “Elu algab täna”

Eesti Päevalehe Kirjastu, 248 lk

Raamat, mille taas leidsin sõbranna raamaturiiulist ja kohe ka lugemiseks omale haarasin. Hiljem avastasin, et sobib kenasti ühe teemaga. Mul on nii palju erialast (coaching, eneseareng jmt) kirjandust loetud ja raske on neid veel katmata teemade hulka sobitada. Aga alles hiljem avastasin, et E teema veel ju olemas.

Mis ma oskan arvata? Sass Henno esimene raamat, mis ma lugesin. Tekkis huvi. Ja eriti seetõttu, kuna ta väga raevukalt ja häälekalt nüüd selle korgijoogivastase kampaaniaga tegeleb. Tubli!

Raamat ise oli hea ja ladus, eriti meeldisid mulle need müügimehe jutud. Ma ise olen ka aegajalt müügialasel tööl olnud ja alati feilinud, ma ei suudaks vett isegi kõrbes müüa. Aga vahva oli lugeda, millise suurepärase müügijutuga autor välja tuli. Avaldas muljet ja kindlasti tahaks teisi tema raamatuid veel lugeda.

J.K.Rowling, John Tiffany & Jack Thorne “Harry Potter and the Cursed Child”

338 lk, published by Sphere (2017)

Häbi tunnistada sellepärast, et olen suur Potteri fänn, kõik raamatud loetud ja kõik filmid vähemalt 10 korda nähtud. Ja see raamat on mul olemas juba juulist 2017. Ja riiulis oodanud ja siis öökapil oodanud ja siis oli see osa mu jõulukaunistusest ja lugema hakkasin eelmisel reedel. Kuna plaan oli jälle terve laupäev kodus diivani peal veeta, pidźaama seljas ja nina raamatus, siis eelmisel õhtul alustatu sai ka päeva lõpuks loetud.

Mis mulle meeldis raamatu puhul kohe, oli see, et kaaned olid sellised sametised. Raamatu ostsin Tescost, seega tegu sellise “odava trüki versiooniga”. Aga ikkagi, kaane materjal on juba selline, mis lugemiselamusele palju juurde andis.

Algul olin skeptiline, et näidend, pähh, seda ju nii tüütu lugeda. Tegelikult ei olnud, läks kiirelt ja ladusalt. Ka ei meeldinud mulle see idee, et Rowling lubas ju Harry Potteri teema jätta, ometigi ilmus see näidend ja siis on veel need Fantastic Beasts filmid ja asjad (mida selle raamatu kohaselt tuleb kokku 5 filmi). Aga lugu ise oli hea, “time turner” tekitab palju pahandust võlurite maailmas ja poleks ilmaski arvanud, kes siis see äraneetud laps on ja kes seal raamatus kellega sõber on. Nii et loo eest kindlasti 10 punkti. Ja need tulevased filmid vaatan ma ka kindlasti ära.

Rhonda Byrne “The Magic” 272 lk, kirjastus Atria

Jack Canfield, Mark Victor Hansen, Kimberly Kirberger “Chicken Soup For The Teenage Soul: Stories of Life, Love and Learning” (352 lk)

Raamat, mille leidsin sõbranna raamaturiiulist. Pealkiri eesti keeles siis “kanasupp teismeliste hingele”. Kui Eestis tehakse haiguse korral viina sokke ja juuakse ravimteesid, siis mitmetes riikides on kombeks haigele kanasuppi valmistada. Siit siis ka see naljakas pealkiri. Tegu ühe paljudest “chicken soup for the soul” raamatutest, minule teine (2017 lugesin Chicken Soup for the Woman’s Soul). Raamatus on 101 lugu/luuletust, mis innustavad, motiveerivad ning julgustavad noori. Ja mitte ainult, ka täiskasvanutel paneb nii mõnigi luuletus või jutustus hinge värisema või elu üle järele mõtlema. Elust, noorte armastusest, raskustest ja nendest jagu saamisest, üks peatükk on lausa pühendatud neile noortele, kes roolijoodiku tõttu elu kaotasid

Ise leidsin raamatust sellised tsitaadid:

*A friend is a gift you give yourself. Robert Louis Stevenson

*Great opportunities to help others seldom come, but small ones surround us every day. Sally Koch

*You are born with wings. Why prefer to crawl through life? Rumi

11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi

Donna Tartt “The Goldfinch”

Abacus (2014), 864 lk

Raamat, mis pidi minema teema alla “kõige paksem teos”, sest noh, 864 lehekülge. Mul on see kuskil e-raamatuna ka olemas, aga kui jälle turul inglisekeelsete raamatute kastis see silma jäi ja hinda “6 eurot” nägin, siis oli selge, et ostan ära. Nii paksu raamatut ikka vaja käes hoida, e-raamatuna jäädki neid lehti sõrmega seal nühkima…

Teadsin, et aastaid tagasi oli see väga suur hitt ja vist siin lugemisgrupis ka teemaks olnud. Lugema hakkasin novembris, kui mul alles NaNoWriMo käsil oli ja lugesin õhtuti paar lehte. Rohkem ei jaksanud. Ja rohkem poleks tohtinud, kirjutamine oli sel kuul ikka peamine. Nii ootasin detsembrit, et saaks kenasti diivanil kerra tõmmata ja seda siis tunde lugeda. Nii ma ka tegin.

Ja arvasin, et läheb selle kõige paksema raamatu kategooriasse. Kuniks lk 429, kus oli et “I´ve been listening to a lot of Arvo Pärt…” ja mul oli kohe, et midaaaaaa?????? Korra mainitakse Pärti veel, nii et sobib kenasti teemasse.

Raamat ise…. wow… esiteks, NII PAKS!!!!!! Ma loodan, et ma ise kunagi kasvõi poole õhema raamatu suudan valmis kirjutada ja et mul nii palju ideid on. Teiseks, see sisu… no lühidalt neile, kes pole lugenud, et tegu siis traagiliselt oma ema kaotanud teismelisest poisist New Yorgist, kelle kätte satub üks väärtuslik ja väga vana maal ja mis siis kõik edasi saama hakkab. Palju juttu kunstist, mööbli restaureerimisest, NY, Las Vegasest, Amsterdamist. Kirjanik on ikka meeletut eeltööd teinud ja ennast mööbli restaureerimise ja oksjonite ja maalide ja Amsterdami ja igast muude vigurite asjatundjaks saanud.

Lõpp oli küll pisut kummaline ja autorile vist omane, sest tihti läheb jutt kuidagi väga suvaliseks. Kuigi on näha, et on teadlikult nii kirjutatud. Lihtsalt kuidagi siia-sinna hüplev pisut. Aga siiski, wow raamat. Sellist asja välja mõelda… Respekt! Kindlasti tahan sama autori teisi teoseid ka lugeda.

Rayya Elias “”Harley Loco: A Memoir of Hard Living, Hair, and Post-Punk, from the Middle East to the Lower East Side”  (320 lk)

Minu esimene katsetus lugemisväljakutsega liituda. Pikalt pooleli olnud raamat sai kiirelt öökapile liigutatud, et ometigi läbi lugeda. Autorist teadsin niipalju, et ta Süüriast pärit ning mu lemmikkirjaniku Liz Gilberti elukaaslane on. Raamatu lõpetasin 04.01.2018, sest kuigi mitu peatükki oli veel lugeda, tahtsin kangesti ikkagi esimese avalöögi väljakutsele anda. Järgmisel hommikul avastasin sotsiaalmeediast, et Rayya suri samal päeval, kui ma raamatu loetud sain…

Mihkel Raud

“Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”

kirjastus FD Distribution, 400 lk

Et mitte olla viimase viie eestlase seas, kellel see veel lugemata, siis niipea, kui sõpsi riiulis seda nägin, küsisin kohe lugemiseks. Vastukaja olin kuulnud igasugust, ühed kiidavad, teised laidavad. Minul oli ka kerge eelarvamus (olen seni lugenud vaid “Musta pori näkku”), aga sellest sain üsna ruttu lahti. Ladus lugemine ja kuigi sellist kirjanduslikku ülepaisutust oli üksjagu (nt algus, a´la “sellest hoobist (et üks poiss küsis, mis mõttega sa siia tulid?) taastun ma siiamaani, siis oli tegu mõnusa lugemisega. Ja ühteist tarka sai ka teada.

Esiteks hunnik raamatuid, mida ma kindlasti ise ka lugeda tahaks. Kust vaid nende soetamiseks raha saada, see igavene küsimus…

Teiseks, asjade äraviskamine ja elamise korrastamine on mulle kogu aeg huvitav. Esiteks seetõttu, et alustasin oma kodus ka aastast riiete/jalanõude mitteostmise väljakutset. Samas on kapid endiselt asju täis. Kui ma seda “viska ära kõik, mis rõõmu ei paku” soovitust jälgiks, siis läheks ilmselt enamik asju, nende seas ka mu mehe kass ja selle haisev liivakast 🙂 Aga eks igaüks peabki leidma endale sobiva mooduse, kuidas elamist ja olemist asjadest tuulutada.

Kolmandaks meeldib mulle väga see soovitus, et loomeinimesed on väga üksildased: kui sulle nende loodu meeldib, anna neile teada. Kavatsen kindlasti ise ka Mihkel Rauale kirjutada.

Neljandaks, on mul märkmikus mitu lehekülge huvitavate ideede ja soovitustega. Aegajalt loen ja leian, et nende abil saab täitsa palju muuta. Peab vaid kogu aeg meelde tuletama ja … kogu aeg tegutsema.

Viiendaks, lõpuks ometi keegi kiidab märkmikke! No jah, neisse peab süstemaatiliselt asju muidugi üles ka kirjutama, aga ikkagi 🙂

Kuuendaks, mina kui üsna IT kauge inimene sain teada, et eksisteerib selline asi, nagu Google Keep (ma ikka see pabermärkmike, märkmepaberite ja “ehk-püsib-meeles” tüüpi inimene). Nüüd harjutan ise ka selle kasutamist

Seitsmendaks, kuigi ma olen kirjanik, ei oska/ei meeldi mulle kõnesid kirjutada. Aga äkki kord läheb vaja, seega sai head soovitused sellest raamatust, milline üks hea ja asjalik kõne olema peaks.

Praktiline eneseabiraamat, mida ilmselt mingi hetk uuesti üle loeks. Seni aga lappan oma märkmikku ja püüan toimida nende õpetuste kohaselt, mis ma üles kribasin.

Elizabeth Gilbert “Stern Men”

kirjastus Benguin Books, 289 lk

Kuigi Lizi esimene raamat oli lühilugude kogum “Pilgrims”, siis selles teemas peab olema debüürtomaan, seega peaks ka sobima. Ehk nagu kaanel on kirjas “a wonderful first novel about life, love, and lobster fishing”.

Ma armastan Elizabeth Gilbertit! Ta on lihtsalt fantastiline ja minu suur-suur eeskuju. Ja ma tean, et tema romaanid on alati sellised… väga täpsed. Iga sõna ja lause on kui meistriteos. Terve lugu on peensusteni lihvitud ja eeltöö, mis ta teeb, on meeletu.

Aga selle raamatu lugemine venis mul ilmatu kaua, kohe piinlik öelda… Väikeses kirjas tekst, paari lehte lugesin nii kaua, et kogu aeg sai isu otsa… Alustasin vist aasta tagasi, siis proovisin lennukis lugeda, lõpuks võtsin kätte, et ära lõpetada, sest oli liiga pikale veninud ja tahtsin teada, kuidas siis lugu edasi läheb. Sest mereelust ja saareelust ja homaaridest (google annab lobsteri tõlkeks homaar) on väga pikalt kirjeldatud. Ja minu jaoks liigagi pikalt. Ja armastuslood ja muud nüansid tulevad alles palju hiljem. Aga kui kord loetud on, siis on küll selline wow moment, sest tõesti, lugu on hea. Ning austusest kirjaniku vastu pooleli ei jätnud. Nüüd ootan tema järgmist romaani, see peaks 2019 suvel ilmuma.

Timur Vermes “Look who´s back”

kirjastus Eichborn Verlag, 352 lk

Berlin, Summer 2011. Adolf Hitler wakes up on a patch of open ground, alive and well. Things have changed – no Eva Braun, no Nazi party, no war. Hitler barely recognises his beloved Fatherland, filled with immigrants and run by a woman.

***

Paljukiidetud ülinaljakas raamat… vähemalt sellised on arvustused igal pool. Ja minu arust see raamatu lühikirjeldus oli kõige naljakam osa üldse. Sest no ei olnud naljakas, üldse ei olnud. Ostsin selle detsember 2015 Amsterdamist, kui ühe väikese raamatupoe leidsin, kus inglisekeelseid raamatuid müüakse. Kui jaanuar 2016 Belfasti kolisin, oli see mul alustatud ja… ja loetud sai siis nüüd suure vaevaga eelmisel nädalavahetusel, ehk siis märts 2018. Olin sõbranna juures, suurel diivanil, koerad süles ja otsustasin, et peab läbi lugema. Peatüki haaval olin seni suutnud ja no ei olnud huvitav ega naljakas. No ajaloo kohta saab ühtteist teada, autor on kenasti eeltööd teinud ja puha. Ja kuigi film on ka väljas, siis mõtlesin, et ei riku üllatust ära ja enne ei vaata. Aga oleks võinud filmi ka vaadata, erilist üllatust ei tulnud.

Kui keegi siin küsis, et “oled röövitud, sind tuleb päästma peategelane sinu hetkel loetavast raamatust”, siis vot see mõte ajas ka naerma. Aga ei muud. Võibolla oli sõnavara mulle liiga keeruline, et inglise keeles kõik see poliitiline värk tundus segane. Aga ootasin sest raamatust rohkemat. Lihtsalt põhimõte on, et pooleli ei jäta lugemist. Pole ammu ühes raamatus nii pettunud olnud… 🙁

Mark Dempster

“Nothing to declare: confessions of an unsuccessful drug smuggler, dealer, and addict”

kirjastatud: Mark Dempster Councelling, 272 lk

Kõige kummalisem teema valik, ent terve aasta jooksul pole mulle ühegi kassi pildiga raamatut lugemiseks kätte sattunud. Küll aga on hunnik raamatuid, mida ma ei tea, millise teema alla veel sobitada. Aga kui ma selle raamatu taas kätte võtsin, märkasin, et kassi pildid ka on ka peal. Seega sobib!

Raamat ise on aga sõltlase elust. Lugu šotlasest poisist, kes juba väga varakult tegi tutvust joomise ja narkootikumidega ja kuidas ta sellest ringist korduvalt välja püüdis astuda. Vahel ei tahtnudki, idee olla kuulus narkoärikas oli tema unistus. Kuidas Indiast narkootikume üle tuuakse, kottides ja oma kehas? Milline on võõrutusravi? Mida teeb alkohol ja narkootikumid inimesega? Seda kõike saab teada, väga detailselt. Liigagi detailselt. Ise kirjanikuna imestan, et kuidas ta kõike seda nii peensusteni mäletab? Aga kuna endal kogemus puudub, siis ei saa kritiseerida ka. Äkki mäletataksegi? Või on tegu siiski kirjandusliku liialdamisega, et teisi hoiatada?

Kuigi raamat ei ole paks, läks mul selle lugemine ka vaevaliselt. Ma ei teagi, mida ma ootasin. Ju pidev kirjeldamine pidudest ja triibu tõmbamisest läks vahepeal igavaks.

Kuidas ma selle raamatuni jõudsin? Mulle tuli email The Coaching Academy meililistist, nimelt ma lõpetasin ise kevadel seal “personal performance coaching” eriala ja nii saan ma edasi huvitavaid pakkumisi teiste kursuste kohta. Suvel oli Mark Dempster andmas koolitust “recovery coaching” ehk siis kuidas aidata neid, kes sõltuvusega silmitsi on ja selle üle kontrolli soovivad saada. Nii otsisingi ma üles Dempsteri raamatud, teema ise tundus ka hullult põnev, ent koolitus oli nädala pärast, mul ei olnud seda raha kuskilt võtta ja nii ma selle siis “to do” nimekirja panin. Vähemalt saan senikaua selle coachi-autori raamatuid lugeda.

Siiski sain vaid ühe raamatu. Nimelt tellisin ma hunniku raamatuid Belfasti sõbranna aadressile, kui ma ise ka seal olin. UKs on Amazoni raamatud nii odavad… Ja ühe raamatu puhul oli postkastis teade, et “pakk on edastatud naabrile”. Ja naaber väidab, et tema tõi tagasi. No ma tellisin 4 raamatut ja need saabusid kõik ükshaaval. Ju naabrile tundus, et ta kogu aeg neid raamatuid tõi. Ja nii ei saanudki ma seda raamatut, sest naaber väidab, et on tagasi toodud… Ei lähe ju teise koju kontrollima, et KUS MU RAAMAT ON. 15£ kaotsis ja kõik. Või peaks ikka Amazonile kirjutama, kas nad mind usuvad? Proovida ju võib. Teine raamat oli siis “The Ongoing Path: A guide to stopping addictive behaviour and fulfilling ambition”

Heli Künnapas “Kes kardab välgutüdrukut?”

Heli Kirjastus, 146 lk

Heli Künnapase sarja “Mõni õhtu romantikat” kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui ise oma elu ei juhi, siis teeb keegi seda sinu eest.

Sarjast on mul lugemata vaid “Naine, kes ei nuta, saab rikkaks” ja nii eneseupitamiseks mainin, et 1 ja 2 osa (“Jõuluks koju” ja “Mu koju tood sa”) on minu toimetatud :). Igas osas on sisse toodud ühiskonnas oluline probleem ja sellele siis “välja mõeldud loos” tähelepanu juhitud. Ja nõu ka antud. Selles raamatus siis suhteprobleemid, inimämblikud, kes draamadega suhtevõrkusid koovad ja teisi ära kasutavad. Samuti keskmisest andekamad lapsed, kes võhikutele tüütuna tunduvad ja nii probleemse lapse tiitli kiirelt saavad. Üks peategelastest kutsus naispeategelast korduvalt “tüdruk”, nagu noorena… Ohh, minu esimene peikamoodi noormees tegi sama… kohe tulid mulgi vanad ajad meelde, sest muidu ma selline “esimese armastuse”tagaigatseja ei ole… Nii et sain minagi oma väikese romantikalaksu sest raamatust! Ja pealkiri intrigeeris, lugesin ja lugesin, et millal ma sellest pealkirjast siis lõpuks aru saan! Väga lahe ja kujundlik hüüdnimi, “välgutüdruk”. Selle sarja puhul on kõikide pealkirjad nii lahedad, mõne puhul saab alles lõpupoole aru, mis värk siis on… Õige pisut häiris, et kirjavigu oli sisse lipsanud päris mitu, aga ega see siis raamatu sisu ja sõnumit muuda. Pealegi oli minu arvates tegu seni kõige paksema raamatuga, ühest rongisõidust ei piisanudki, et läbi lugeda. Ma muidu selline kiirlugeja ja eestikeelne kraam läheb kohe eriti kähku. Igatahes ootan huviga, mida Heli järgmisena kirjutab.

E.L.James “Grey: Fifty Shades of Grey as Told by Christian” e-book 576 lk

Seda raamatut on paljud juba kommenteerinud, nõustun nendega, kelle jaoks oli see kui ühe armuvalus nolgi hädaldamine 🙂 Ja kuna mul neid kolme varasemat osa lugedes oli alati tunne, et kogu aeg üks ja sama, kordused ja kordused… Olen ise kirjanik ja alati on paanika, kui samu asju kirjutan, sünonüümisõnastik on kogu aeg lahti. Aga E.L.Jamesi see ilmselgelt ei häiri. Juba esimese, “Fifty Shades fi Grey” puhul avastasin, et üks huulte närimine käis :). Nii hakkasin kirja panema teatud asju, mis kogu aeg kordusid. E-raamatu puhul oli lihtne jälgida. Ja miks ma seda lugesin? Sest kuigi asjad ei pruugi olla head, on vajalik (jällegi kirjaniku kiiks) kursis olla, millest teised räägivad. Ja pealegi see e-raamat oli mul telefonis, seega kui vaba hetk oli, sai paar lehte kiirelt loetud. Järgmisena siis “Darker” ette, või misse järgmine osa ongi 🙂 Aga siin siis tulemused:

*rolled eyes 17 korda

*biting lip 22 korda

*always so eager 7 korda

*we aim to please 4 korda

*hearts & flowers 6 korda

ja lugematud korrad veel “smart mouth” ja “tuck hair behind her ear”

Catherine Alliott “Not that kind of girl” 499lk
Henrietta Tate has always taken her role as a full-time mother and home-maker very seriously. She’s never had time for anything else. But now she and her family have moved to an idyllic house in the countryside and her teenage children are away at boarding school most of the time, she finds herself less than fulfilled by life in the sticks. Perhaps a new job working for Laurence de Havilland, the famous military historian, could provide just the distraction she needs!

Kuskilt üliodavalt soetatud ja kuna A: vaja on kiirelt lugeda raamatuid läbi, enne kui kolimiseks läheb ja B: sobis kenasti ühte väljakutse teemasse, siis nii ma selle kiirelt ette võtsingi. Paks naistekas ja mis naljakas, jube keeruline lugeda. Mul ikka selliste kergete naistekate lugemine inglise keeles läheb kergelt, aga selles oli selline hunnik sõnu, mida pole ilmaski näinud ega kuulnud. Natuke Londonist tuttavaid kohti, natuke Põhja-Iirimaa probleemseid aegu kajastatud, selline romantiline ja dramaatiline naistekas. Algul vaatasin küll, et seda ma lugema jäängi, aga nii teise-kolmanda peatükiga hakkas edenema. Maaelu ja elamist väga pikalt ja põhjalikult kirjeldatud. Ütleme nii, et kui järgmine kord sama autori raamat silma jääb, siis vist eriti ei kisu enam ostma. Aga ega kehv raamat ka olnud. Lihtsalt selline… eimidagiütlev.

Jack Canfield,‎ Mark Victor Hansen,‎ Barbara De Angelis “Chicken Soup for the Couple’s Soul: Inspirational Stories about Love and Relationships” 327 lk

Publisher: Backlist, LLC

Üldiselt raamatud mind nutma ei aja (filmid küll, isegi need, mida korduvalt näinud olen, nt mu lemmik “Inglise patsient”, no alati…), aga selle raamatu puhul olin paaril korral väga lähedal pisaratele. Lugesin e-raamatut. Tegu siis “chicken soup for soul” sarjaga ja kuhu siis inimesed on oma lugusid või kuuldud lugusid saatnud ja neist on parim valik tehtud. Minule lugemiseks 3.raamat sellest sarjast.

Selles siis paarikestele mõeldud lood. Rõõmsad lood saatusest ja tõelisest armastusest. Kurvad lood oma eluarmastuse kaotamisest. Kuidas püsida abielus, kui perekond on lapse õnnetuse või haiguse tõttu kaotanud. Christopher Reeve lugu; teada ka, kui ka Superman, kes õnnetuse tõttu kaelast saati halvatuks jäi. Jekaterina Gordejeva lugu oma mehest ja iluuisutamisest (minu lapsepõlve lemmiksportlased). Michael Landoni lese lugu (Väike maja preerias peategelane).

Aga (peaaegu) nutma ajas lugu kahest haigest noorukist, kes haiglas kohtusid ja haiglas ka abiellusid. Et isegi haigla kirik oli köhivaid külalisi täis. Ja kuidas kõik sellele abielule vastu olid, et “te ju mõlemad haiged, varsti surete ära!”. Et just seetõttu tulebki kasutada igat hetke, et koos olla. Naine oli põdurama tervisega, ometi jäi mees kiiremini kehvemaks ning suri peagi. Ja naine suri suurest kurvastusest paar nädalat hiljem.

Naerma ajas aga lugu mehest, kes luges kuskilt naistekast, et kui oma naist kodutöödes aidata, siis on ta ka magamistoas palju hakkajam. Nii mees siis keetis ja triikis, tõi lapsed koolist ja koristas. Töölt tulnud naine oli väga üllatunud ning nautis õhtut. Järgmine päev kolleegid küsisid, et “nooh, kas üllatused ja romantika jätkusid ka magamistoas?” Naine vastas: “Ei midagi, sest mu mees oli kõigest eelnevast liiga väsinud!”

Või lugu lahutatud naisest, kes ei taha uuesti abielluda, sest tal on tunne, et ta on kuidagi juba “ära kasutatud”. Pastor kirikus küsib, et “kui sul on valida, kas arst, kes on just ülikoolist tulnud või keegi, kes on aastaid seda tööd teinud ja kogemusi saanud, kumma sina siis valid?” Perekonnaseis “lahutatud” ei tähenda, et sa oled teisejärguline. Tähendab hoopis seda, et sa oma kogemustest tead, mis võib valesti minna ja kuidas seda ära hoida või siis parandada.

*You don’t get to choose how you’re going to die, or when. You can only decide how you’re going to live. Now. Joan Baez

*The one thing we can never get enough of is love. And the one thing we never give enough of is love. Henry Miller

24. Tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest).

Barbara Smith “Alberta Fireside Ghost Stories”

232 lk, Lone Pine Publishing

Tondijutud pole minu teema, aga see raamat sobis aga kenasti väljakutsesse, sest kord saatis mu Kanada sõbranna (mul on mitmeid kummalisi raamatuid, mis just sealtmailt saadetud on) mulle hunniku erinevat lugemismaterjali ja see oli siis üks neist. Alberta sellepärast, et sõbranna elab ise seal piirkonnas.

Meeldis see, et oli tuttavaid kohti, kus ma ise 6 aastat tagasi käisin: Calgary, Lethbridge, Banff suusakuurort. Ja nii oleks tahtnud lugeda midagi, kus tondilood päriselt ka juhtunud on. Ma olen eelnevalt, aastaid tagasi mingit Belfasti päris tondijuttude raamatut lugenud (sain samal ajal selle Kanada sõpsiga tuttavaks, ju meil mingi omamoodi kummituslugude side on :)) ja loomulikult lugesin ma seda hostelis, õhtul enne magamaminekut. Arvake ise, kas ma sain normaalselt sel ööl magada 😛

Selle raamatu lood on väljamõeldised ja lugesin päeval ühe jutiga läbi (mul see ka üks neist raamatutest, mida vaja sõpradele edasi anda, järgmisele ringile. Ja kuna ma täna hommikul enne tööle minekut hoopis trepist alla kukkusin, siis otsustasin, et lasen jalal puhata ja loen terve päeva. Ega palgatöö eest ära jookse). Siiski oli mõni lugu väga üllatusliku lõpuga, et algul ei oskagi arvata, kes siis see kummitus seal on. Ja ma ausalt usun kummitustesse, ma enne elasin 2 aastat majas, kus kummitas. Ja nüüd tundub mulle vahel, et sõpsi majas ka kummitab, aga ta ei taha sellest kuulda 🙂 Ja Hollandi kodus on ka kummitus, nii et kuigi ma ise tegelikult kardan ka selliseid asju, siis on need omamoodi huvitavad ka. Öösel läbi surnuaia küll ise ei läheks muidugi, aga sõbraliku kummitusega maja võib jagada küll.

Christina Lamb and Malala Yousafzai “I Am Malala: The Girl Who Stood Up for Education and Was Shot by the Taliban”, Weidenfeld & Nicolson, 288 lk

Raamat, mille üks autor on Pakistanist, seega peaks siia teemasse sobima, muidu ei anna enam kuhugi sobitada.

Seda raamatut olen ma aastaid lennujaamades vaadanud ja ikka tagasi pannud. Hind on pisut kallis olnud ja nii ei ole kuidagi raatsinud seda osta. Aga kui ma seda turul 4 euroga nägin, siis oli selge: nüüd on aeg omale see soetada.

Raamat on loomulikult hea, kuigi kohati liiga palju perekonna taustast, et üks peatükk isast ja vanaisast jne jne. Läks natuke pikale. Aga on tunda, et loo jutustab noor tüdruk, seega kaasautor ei ole Malala olemust tekstis ära kaotanud. Ja nii kummaline on liugeda, kuidas noor tütarlaps nii oma riigist hoolib ja nii teadmisi hindab. Kui keegi oleks mulle samas vanuses öelnud, et mul ei ole lubatud kooli minna, ma oleks vaid juhuuuuu hüüdnud ja rahumeeli kodus chillinud… Mulle tõesti ei meeldinud koolis kohe üldse. Aga ju siis asi nii ongi, et kui sunnitakse, ei meeldi, kui keelatakse, siis tahad. Pluss väga hea kodune kasvatus, kus hinnati haridust ja selle tähtsust.

Loodan, et Malala saadab korda veel palju ning et ühel päeval saab ta tagasi koju minna. Olen ise ka immigrant Hollandis, aga see on minu valik. Malala ei saa koju tagasi minna, sest tema elu on seal endiselt ohus. Ja see on kurb…

E.L. James “Darker”, publisher Vintage, 560 lk

Siin grupis juba tuntud raamat, lähen täna ka “Fifty Shades freed” filmi vaatama 🙂

No mis ma oskan öelda? Esiteks, esimene raamat kõikidest selle sarja omadest, mille ma ise ostsin: oli poes 4£ hinnaga, mõtlesin, et kirjaniku solidaarsuse poolest võib ju sellise raha eest osta (teised on tasuta saadud e-raamatud olnud).

Teiseks, algul ei pannud tähelegi, aga kui raamat läbi sai, siis mõtlesin, et oot-oot, mis kuupäevad seal olidki: raamat algab 9.juunil ja lõpp on 18.juuni. Kes sisu teavad, siis kiirelt käib see asi neil 🙂 Samas, oli kuidagi hoogsam lugemine kui “Fifty shades darker”

Ja kolmandaks, no ei saanud vastu ka seekord kirjutada üle korduseid, märkmepaber oli kogu aeg kõrval:

*smart mouth 7, sellest 5 kordust 100 lk peale

*biting lip 21, sellest 9 kordust 100 lk peale

*rolling eyes 14, sellest kõigest 3 kordust 100 lk peale

*hearts and flowers oli vist 3 korda ja

*we aim to please kõigest 2

33. Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Robert Ludlum “The Bourne identity”

Orion Books, 2016 (esmatrükk avaldatud Grafton Books 1980) 566 lk

The Bourne Identity is a 1980 spy fiction thriller by Robert Ludlum that tells the story of Jason Bourne, a man with remarkable survival abilities who suffers from retrograde amnesia, and must seek to discover his true identity.

Uskumatu, kui vana lugu see tegelikult on. Film ise tehti 2002 ja mina avastasin loomulikult filmid enda jaoks kõige pealt. Ja siis ka vaatasin kinos 3ndat osa kõige pealt, hiljem siis ka eelnevad. Nii oli lihtsam raamatut lugedes tegelasi ette kujutada. Kuigi üks asi jäi kohe silma: raamatu on tegelast kirjeldatud kui kameeleoni, kelle näojooned on operatsioonidega mahednatud ja “tavaliseks tehtud”, isegi sünnimärk eemaldatud. Ja kohe tuli silme ette filmis Jason Bourne´i kehastanud Matt Damon, kellel on suu juures silmapaistev sünnimärk. Ja kui tegu kuulsa killeriga, kelle nägu keegi ei tea, siis see on kohe oluline viga filmis. Raamat ise muidugi põnev ja avastasin end mõttelt, et tänu sellele väljakutsele olen ma jaanuariga ilmatu hulga raamatuid rekordkiirusel läbi lugenud. Ostsin raamatu taas hästi odavalt, ilmselt oli mingi “3 raamatut 5£ pakkumine”, sest ma muidu selliseid põnevikke ei viitsi lugeda, aga Jason Bourne oli tuttavf ilmidest. Filmi on lihtsam vaadata, kõik on näha, raamatus iga väike detail kirjeldatud. Ja kuna lugesin inglise keeles, siis ei saanud kõigest nii lihtsalt aru ka. Lisaks hästi palju dialoogi oli prantuse keeles ilma tõlketa.

34. Raamat, mille pealkirjas on sõnad „elu“ või „surm“

Sogyal Rinpoche “The Tibetan Book of Living and Dying” 451 lk

Naljakal kombel sain raamatu soovituse ühest oma coachingu vebinarist. Ja kuna sobib kenasti ühe teema alla, siis hakkasin jälle pdfi failina tööl lugema. See oli küll tõsine lugemine, palju juttu budismist ja asjadest, millest mul pole aimugi. Ja kuigi budism on ainus religioon, mida ma kaaluks praktiseerimise mõttes, on see siiski liiga “hard core” veel minu jaoks. Aga juttu oli päris huvitavatest teemadest. Näiteks sellest, et kõige parem viis mediteerida on silmad lahti (et magama ei jääks. Meenuvad minu vähesed mediteerimised, eriti grupis. Kõik norskasid ja mina mõtlesin, et mis ma valesti teen, isegi und ei tule :)). Reinkarnatsioonist, kas näiteks teadsite, et sellised ajaloolised isikud nagu Goethe, Schiller, Swedenborg, Tolstoy, Gauguin, Mahler, Arthur Conan Doyle, David Lloyd George, Kipling, Sibelius ja kindral Patton uskusid hingede rändesse ja taassündi? Raamatus on mitu pikka peatükki sellest, kuidas sureva inimesega käituda ja kuidas leinajad enne ja pärast peaks käituma. Ühtlasi on parim poos suremiseks “magava lõvi asend”?!?!? Lugusid inimestest, kes paar minutit teispoolsuses olid ja heledat valgust nägid, mis annab lootust, eks? Ja ka neist, kes hoopis kuskil hirmsas ja pimedas kohas jubedusi kogesid ja see paneb mõtlema, et hmm, mis värk siis sellega on? Eutanaasiast ja organidoonorlusest budismi vaatenurgast samuti. Inglise keeles kohati üsna raske lugemine, aga ühtteist huvitavat sai kirja pandud. Peamine mõte oligi, et “ela oma elu nii, et sa ei peaks surivoodis suuri korraldusi tegema ja inimestelt vabandust paluma”. Et katsuks ikka kohe hea inimene olla, käigu pealt vabandada ja need, keda kalliks peame, neile ka seda välja näitama ja ütlema. Sest pärast võib muidu kiireks minna…

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks

Jack Canfield “Chicken Soup for the Soul: 101 Stories to Open the Heart and Rekindle the Spirit”
Ebury Publishing, 320 lk, e-raamat

Järjekordne “Chicken soup for soul raamat”, või peaks ütlema, et see vist oli esimesi. No mina avastan nad suvalises järjekorras enda jaoks. Ja kuigi tegu oli e-raamatuga, mida tööl salaja lugeda, siis eile tellisin ka kasutatud raamatu omale. Nimelt oli seal päris mitu head lugu, mida tulevikus saan oma coachingu klientidele inspiratsiooniks ette lugeda. Lugusid, mis meele heaks tegi, oli palju. Või siis neid, mille puhul oleks tahtnud valjult “awwwww” hüüda. Ja ilmselt aegajalt tahaks lihtsalt raamatut sirvida ja mõnd lugu uuesti üle lugeda.

*Näiteks väikesest poisist, kellelt küsiti, kas ta on nõus oma verd annetama, et õe elu päästa. Poiss mõtles veidi ja siis nõustus. Kui protsess käis, küsis, et kas ta sureb kohe ära. Poiss oli nimelt aru saanud, et temalt võetakse kogu ta veri ära. Ometigi oli ta seda arvates siiski nõus oma õde päästma.

*Või lugu tüdrukust, kes nägi üht vanemat meest bussis lillekimbuga ja korduvalt seda kimpu vaatas. Mees andis oma peatuses lilled talle ning ütles, et ta räägib naisele, et andis tema lilled kellelegi teisele, et naine saab kindlasti aru. Ja siis läks ise surnuaia väravast sisse.

*Või lugu mehest, kes tahtis oma koera hotelli kaasa võtta ja saatis kirja, kas see on OK. Hotelli omanik saatis vastu, et ta pole siiani kohanud ühtegi koera, kes rätikuid varastaks või öösel purjuspeaga toa segi peksaks. Loomulikult võib koer jääda

*People who say it cannot be done should not interrupt those who are doing it.

*English novelist John Creasey got 753 rejection slips before he published 564 books

*You can’t do everything—it’s better to concentrate on what you can do. Seda ütles poiss, kellel polnud käsi ja 1 jalg oli ka kärbunud. Et kui tuleb endale tunnistada, et pulkadega süüa ei saa, siis tee seda, mida saad

*”It’s not what happens to you, it’s what you do about it.”

Wilson Rawls “Where the red fern grows”

212 lk, kirjastus Yearling

Järjekordne omamoodi lasteraamat, Kanadast saadetud, ja taas ootas kiiret läbilugemist, et siis järgmisele huvilisele edasi anda. Terve päev diivanil ja loetud

Raamatu pealkiri oli saladuslik, “kus punane sõnajalg kasvab” (Google tõlke kohaselt), kuigi lugu oli koertest. Alles lõpus saab teada, mida see omapärane pealkiri siis tähendab. Muidu lugu poisist, kes tahtis omale koeri. Just, mitte koera, aga kahte väga spetsiifilist jahikoera. Selleks kogus ta mitu aastat raha, ostis omale koerad ja hakkas neid õpetama ning jahil käima.

Lugu imelisest sõprusest, koerte hingeelust, truudusest, ka surmast ja kaotusvalust. Ma ei tea, mis vanusegrupile see raamat mõeldud on, aga isegi mulle oli see paras ettevõtmine. Ja kurbadel kohtadel tekkis klomp kurku. Üsna detailne jahilkäimise kirjeldamine oli korduvalt, mis mulle pisut igav tundus. Ma isiklikult üldse ei fänna jahipidamist, aga saan aru, et teatud piirkondades on/oli see tavaline osa elust. Olen suur koerasõber, seega raamat ikka meeldis ka. Sai ise ju ka lapsena koertega koos üles kasvatud 🙂

Viktor E. Frankl “Man’s Search for Meaning”, 200 lk, Publishers “Ebury Publishing , Rider & Co” 

Austrias, Viinis sündinud neuroloog ja psühhiaater, kes on ka Holokausti kannatustest pääsenu. Mul kenasti Viinis käidud, nii et selle raamatu õigesse kategooriasse sobitamine oli lihtne.

Raamatu idee sain nii, et 2 aastat tagasi sõitsin Hollandist Saksamaale rongiga ja kõrvalreas oli üks paarike ja poiss vist luges seda raamatut. Ma tegin sellest salaja pilti, et pealkiri meelest ei läheks ja otsisin üles, et ise ka uurida, mis teosega tegu.

Lugu mehest, kel oli hea haridus ja karjäär ja pere Viinis ning kel oli võimalus USAsse põgeneda, kui II maailmasõda algas. Mees otsustas oma vanemate pärast ikka jääda. Ja teda saadeti loomulikult ka koonduslaagrisse. Raamatu sisu ongi, et kuidas jääda ellu, kuidas jääda normaalseks ning iseendaks ka siis, kui sul on jalas katkised pastlad, väljas külmaga päev otsa rasket tööd teed, tükikese leiba päevas sööd ning mitmekümnekesti ühes suures räpases ruumis magad. Samal ajal ei tea ju, kaua sõda kestab, kus su pere on, kas nad elus on ja ümberringi on samas olukorras lootusetud mehed.

Mis on elu mõte? Elu mõte on sinu elumõte sellel hetkel!

Ehk siis “the specific meaning of a person´s life at a given moment”. Küsida elu mõtet on sama, mis küsida malemeistrilt, et milline on kõige parem käik üldse? Oleneb hetkest ja olukorrast.

*Life is like being at the dentist. You always think that the worst is still to come, and yet it is already over. Bismarck.

*it did not really matter what we expect from the life, but rather what life expected from us

*eksisteerib selline asi nagu “Sunday neurosis” ehk siis ületöötanud ja üleplaneeritud inimesed ei oska oma vaba ajaga nädalavahetusel midagi peale hakata ja satuvad veel suuremasse stressi. Igavus põhjustab suuremat stressi kui stress ja pinge ise.

*who has a why to live for can bear almost any how. Nietzsche.

*elumõtte leiab: A: millegi loomisel või tegemisel, tööga B: millegi kogemisel või kellegi elu mõjutamisel ja C: vältimatu kannatuse puhul seisukoha võtmisel. Variant A on kõige loomulikum ja lihtsam ilmselgelt

*oli lugu sellest, kuidas mees ütles haigele lapsele, kes oli just terveks saanud, et näe, Jumal aitas sul terveks saada. Laps vastas selle peale, et tore küll, aga esmalt ju Jumal saatis mulle selle haiguse

*noortel on komme vanu inimesi haletseda, sest neil puuduvad võimalused tulevikuks. Selle asemel tuleks vanu inimesi hoopis kadestada, sest neil on aja jooksul kogunenud ja omaks saanud väärtused, mida keegi ei saa ära võtta

Maggie Smith, A Biography

Michael Coveney

354 lk, Weidenfeld & Nicolson

Harry Potterist tuntud professor Minerva McGonagall ostatäitja, kes on aastakümneid Briti, Ameerika ja Kanada filmi- ja teatrimaailma rikastanud. Minu jaoks on ta peamiselt ikka Harry Potteri ning The Best Exotic Marigold Hotel filmi staare. Ja selgub, et enne Potteri filmi mängis ta David Copperfieldi filmis ja seal mängis noort Davidit Daniel Radcliffe ja Maggie oli just see, kes soovitas poissi Harry rolliks. Ja vat mis sest kõik välja tuli. Lisaks selgus, et Maggie poeg Toby teeb filmis majahaldja Dobby häält.

Tegelikult oli raamat mulle jube suur väljakutse- ostsin jälle paari naela eest ja arvasin, et saab üks tore lugemine olema. Mulle elulood üldiselt meeldivad. Aga see raamat oli A: jube tiheda trükiga (ma suutsin õhtuti enne magamaminekut vaid paar lehte lugeda), B: eraelust peaaegu polnudki midagi, sest Maggie on väga privaatne inimene ja C: aastakümnete jooksul kõik etendused ja filmid olid mulle võõrad. Kuna gossipit ei ole, siis oligi iga etenduse kohta pikalt kirjutatud, mis toimus, mida keegi seljas kandis ja kuidas juuksed seatud olid. Aga jällegi, pooleli ei jätnud! Kõige paremini aitab ikka terve vaba päev diivanil sooja teki sees ja tundide kaupa lugemine, siis saab ka kõige raskem raamat loetud.

Lõppu ka hea mõttetera Maggielt: It´s boring to live in the past, you always know what´s going to happen

ehk siis “minevikus on igav elada, sest sa tead, mis juhtub”

Kaisa Lattu “Asjadest lahtilaskmise kunst. Oma vähem, ole rohkem.”

Pilgrim, 128lk

Lõpuks leidsin ka raamatu, mis siis algab tähega, mida mu meeletult pikas nimes ei ole 🙂 See oli ikka paras jamamine, mul ju neid tähti jätkub.

Kuskil Facebookis jäi see raamat silma, ei mäletagi, kus… Olen ise taasavastamas minimalistlikku eluviisi ja mõtlesin, et ehk leiab sealt huvitavaid ideid. Leidsin. Raamat oli küll õhukesevõitu, lugesin selle läbi rongisõiduga Rotterdami ja tagasi. Oleks tahtnud veel lugeda, need eestikeelsed raamatud saavad nii ruttu loetud.

Mis ma siis teada sain? Eks ühtteist ole isegi läbi elatud, nt kohvriga väljamaale elama minek andis kohe selge pildi, et tegelikult saab hakkama vaid ühe paari saabaste ja teksadega, ei peaegi neid olema vähemalt 10. Aga vahepeal on asju kuidagi kogunenud ja neid “oh-see-oli-nii-kallis” asju on mul endiselt kapis. Nüüd on aeg nendele kah kas uus kodu leida või siis prügikotti toppida. Meeldis mõte, et kui asjad on alla hinnatud, siis mitte sellepärast, et sul lõbusam osta oleks, vaid selleks, et keegi neid seni ei tahtnud. Ja ära sina ka taha. Tühjendust teha ka oma sotsiaalmeedias ja telefonis (mul lähevad pildid automaatselt Googli Drive kausta, aga kas ma neid siis sellepärast telefonist kustutan? Näkäää?), emailides. Päris ühe kahvli-lusika-taldrikuga ma elada ei taha, sest meil on nõudepesumasin ja mulle annab see piisavalt vabadust ja rahulikku meelt. Meil on isegi selline töödejaotus, et mina topin pesumasina pilgeni täis ja mees võtab puhtad nõud välja. Idee teha olulistest asjadest ja paberipahnast foto ja siis digitaalselt alles hoida on kindlasti väärt katsetamist. Kuigi jah, raamatutest ma niiväga ei loobuks. Ühtteist ma ikka jagan laiali, aga kuna erialaselt (coaching) on palju vaja ja korduvalt üle lapata, siis ikka suurem osa neist minu raamaturiiulile jääb. See-eest muu träni kõik kas taaskastusse või müüki või laialijagamiseks või prügikotti. Ja mulle meeldis, et autor rõhutas: kui sul on ikka vaja sada asja alles hoida, siis hoia, keegi ei käsi sul kõike ära visata. Peaasi on natukesehaaval proovida, kuidas läheb ja kuidas see su elu muudab. Ja et TEISTE asju ei tohi ära visata. Ma oma mehe asju ikka viskan: kui ta pole midagi aastaid kasutand, siis oma viga 🙂

Ainus asi mis häiris, oli see, et nii õhukese raamatu peale nii palju trükivigu. Aga muus osas on raamat küll hea meeldetuletus: meil on LIIGA PALJU ASJU ja me keskendume asjadele, mitte olemisele ja tunnetele ja kogemistele.

47. Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?

John C.Parkin “F**k it, the ultimate spiritual way”

Hay House, 230 lk

No ma oletan, et paljud mu sellised viksid ja viisakad ja konservatiivsed sõbrad nii ütleks. Sest mina olen suur F-sõna kasutaja, ma poleks muidu 1,5 aastat kõnekeskuses vastu pidanud, kui vanduda poleks saanud (mitte küll helistajate kuuldes, aga siiski). Ja tore on avastada, et üksjagu on selliseid F’**k it raamatuid tekkimas, uus religioon täitsa. Ja keda ikka vandumine ja F-tähega sõnad häirivad, siis need edasi ilmselt ei peaks üldse lugema.

No ega mõte ongi: meie ümber on nii palju asju, et iga asja peale “give a f**k” läheb raskeks, ehk siis tuleb valida need olulised asjad, mis väärvivad sinu “give a f**k”. Ja kogu lugu.

*The difficult way to live is to not do a thing about what pisses us off, and not to accept it either… so we spend our days being pissed off about things we´re not willing to do anything about. And this is how many of us live.

*Mõtteterasid kasutada on terve hunnik, märkisin omal need post-it paberitega ära… ja selle raamatu võtan kord uuesti käsile, see selline omamoodi eneseabiõpik. Kui jamad üle pea kasvavad ja tunnen, et liiga paljude asjade osas “I give a f**k”, siis on hea meelde tuletada, et oot-oot, rahu. Kõigega ei pea tegelema, vali vaid tõeliselt olulised asjad

Ewan McGregor ja Charley Boorman “Long Way Down”, 342 lk

After their fantastic trip round the world in 2004, fellow actors and bike fanatics Ewan McGregor and Charley Boorman couldn’t shake the travel bug. And after an inspirational UNICEF visit to Africa, they knew they had to go back and experience this extraordinary continent in more depth.
And so they set off on their 15,000-mile journey with two new BMWs loaded up for the trip. Joining up with producer/directors Russ Malkin and David Alexanian and the Long Way Round team, their route took them from John O’Groats at the northernmost tip of Scotland to Cape Agulhas on the southernmost tip of South Africa.
Riding through spectacular scenery, often in extreme temperatures, Ewan and Charley faced their hardest challenges yet. With their trademark humour and honesty they tell their story – the drama, the dangers and the sheer exhilaration of riding together again, through a continent filled with magic and wonder.

51. Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad.

Dagmar Lamp “Kortermaja”

AS Ajakirjade Kirjastus, 184 lk

Kummaline küll, aga mulle meeldivad kortermajad! Olen ise eramajas kasvanud ja sugulastele külla minnes meeldis mulle alati, et neil oli RÕDU!!!! Küll vaid teisel korrusel, aga siiski: enamuse aja ma seal siis veetsin ja vaatasin, kuidas lähimate majade lapsed koos väljas mängisid. Eramajas ju pole rõdusid!

Daki raamatuid on mul mitmeid ja olen tema blogi pikaajaline lugeja. Raamatu ostsin küll väga praktilistel kaalutlustel, see oli nii odavalt müügil, et tuli osta… Ise kirjanikuna küll ohkasin, et selline allahindlus ei too ju eriti autorile midagi. Aga no mis teha…

Tegu jutukogudega, kõik ühest kortermajast. Erinevad korterid, erinevad inimesed, erinevad (või sarnased, aga ei tea) probleemid. Lood lustakad ja värvikad, nagu Dakile kohane. Mõnusaks lugemiseks rongis või lennukus, ei ole väga paks ja on hea kaasa võtta. Kas selline elu ka päriselt kortermajades on? Ise olen elanud kolmes kortermajas ja pean tunnistama, et ma tundsin nägupidi vaid oma korruse inimesi, ei rohkemat, et kes millise ukse taga elutseb. Või olin ma liiga lühikest aega ühes kortermajas? Akadeemia teel sai lausa 3 aastat elatud, siiski teadsin vaid 3 korteri rahvast. Teistele, kes aga trepikohjas vastu tulid, ütlesin igaks juhuks ikka tere 🙂 Aga “Kortermaja” ongi ju vaid kirjanduslik jutukogu. Igatahes mulle meeldis, tegi paar rongisõitu ja ühe lennusõidu kohe mõnusamaks!

Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!