Avaldatud ka mu coach Sirli blogis

5.coaching ehk mida teha siis, kui tõeline kriis peale tuleb?

Tänane sissekanne on pisut teistmoodi. Sirli pakkus, et see võiks tavapärase coachingu sessiooni kirjeldamise asemel pisut isiklikum olla. Ja mulle see mõte meeldis, sest kuigi keegi ei taha oma hirmudest ja ebaõnnestumisest rääkida, siis on hea teada, et sa pole üksi. Ja ehk saab keegi minu hetkesegadusest abi ja saab kiiremini jaole hirmudele ja kahtlustele, mis ligi hiilivad.

Miks ma siis omadega nii puntras olen, kui kõik tundus kenasti ülesmäge minevat?

Esmalt olen ma alati peale reisi kuidagi omadega sassis. Isegi paaripäevane sõit mujale annab tunde, et tagasi tulles on kõik teisiti, kõik on nii muutunud ja ma olen nii kaua ära olnud. Nüüd olin 5 nädalat ära, hoopis teises maailmas (kes veel ei tea, siis käisin Camino Santiago Portugali teel palverännakul), „oma“ aega nautimas ja mul oli äärmiselt lahe rännak. Aga seda raskem on tagasi tulla ja oma endisesse „abikaasa-koduperenaine-kirjanik“ ellu sulanduda.

Ja seda hetkemeeleolu ei saanud ma ka Sirli eest varjata- nägi ta ju nädal tagasi päikeselises Madriidis üht üliõnnelikku (ja pisut lonkavat, aga siiski suurepärases meeleolus) reisiselli, kes oli just oma Camino Santiago palverännaku lõpetanud. Ja ometi hakkasid sellest õhtust asjad allamäge minema. Sain ühelt kirjastuselt eitava vastuse oma proovitöö kohta (sain kiita ka ja mitte vähe, mis algajal kirjanikul kenasti kõrvad liikuma panevad, aga kui „teine“ koht tagab näiteks kaugushüppajale hõbemedali, siis kirjanikule tähendab see küll tunnustust ja märkamist tuleviku tarbeks, aga olevikus siiski 0 lepingut). Seejärel kuulsin, et ühe tuttava koer oli vahepeal õnnetult surma saanud (ja ma nii lootsin, et saan oma tuju parandada ja temaga lihtsalt jalutama-mängima minna). Mu uuem kinnisidee, minna juba 2 kuu pärast Indiasse, tekitab muresid nii rahakotis kui isiklikus elus. Ja kõige olulisem, mu isekirjastamisprojekt Hooandja.ee lehel on väikeses madalseisus.

Ja kõige hullem on see, et ma ise olen ka segaduses. Loomulikult on mul ülihea meel, et lausa 34 inimest on seda projekti toetanud. 34 inimest on ikka üsna palju! Aga miks on mul selline allaandmise tunne? Või on see hirm? Ei kõla just loogiliselt, et olen nii lähedal oma suurele unistusele ja samas kerge kahtlus, et äkki peaks kõik sinnapaika jätma! Samad tunded olid mul ka seoses oma kauaoodatud-planeeritud Camino reisiga. Nädal-kaks enne tabasin end aegajalt mõttelt, et „ma ei tea, äkki ma ikka ei lähe? Oleks kohe raha olemas India jaoks jne jne“. Õnneks ma seda siiski ei teinud. Ka juba kõndimise ajal, esimestel päevadel, lipsasid korduvalt pähe mõtted „ma vist ikka jätan pooleli, nii palav-raske-valus on“. Küll ma olen rahul, et ma seda ei teinud :). Sest kuigi algul tuli rohkem takistusi (villid, valutavad jalad, lihasvalu, vihm), tuli ka lahendusi ja abi (lahked kaasteelised, juhuslikult õigel ajal bussipeatusse sattumine, parameedikust võõrustaja jne). Ja see kõik kokku andis selle ÕIGE tunde, et kogu eelnev suur unistamine ongi nüüd üks SUUR-SUUR VINGE REAALNE KOGEMUS.

Ja ma nii kangesti tahan kogeda seda sama tunnet, kui mu esimene lasteraamat ilmub. Ma tean, sellised kahtlased ja ootamatud hirmud ja endas kahtlemised on täitsa normaalsed. Vähemalt minu puhul. Aga kahjuks mul ei ole aega nende jaoks, pole aega oodata, mil end paremini ja normaalsena tunnen, et jälle vaikselt edasi toimetada. Ma pean tegutsema praegu. Ma pean olema endas 110% kindel ja selliselt meelestatult ka toimima. Aga kuidas?

Õnneks oli mul täna (st teisipäeval, 12.mail) sessioon Sirliga ja nüüd tunnen end paremini. Kindlamana. Ja mul on uus toetuspunkt: Gay Hendricks´i raamat „The Big Leap“, mida Sirli kindlasti lugeda soovitas. Koheselt ostsin selle e-raamatu versiooni ära ja asusin kiirelt lugema. Esimene peatükk on loetud ja vajalikke nõuandeid on juba mitme märkmikulehe jagu kirjas.

Mida ma kogu selle looga öelda tahan? Hirmud on normaalne osa oma suurte unistuste ja plaanide juures, aga ära lase neil võimust võtta. Kahtlusi ikka tekib, aga katsu neil enne sabast kinni saada, kui need täiesti su pea segi ajavad. Ära raiska aega ootamisega, et küll tuleb hetk, kui end paremini tunned. See võib aega võtta ja siis on juba pisut keerulisem asju kontrolli alla saada.

Kindlasti küsi abi. Unistused on ju need kõige-kõige olulisemad ja suuremad asjad, mis meil silmad särama panevad. Kui teised saavad sind aidata, siis ära pelga nõu ja abi küsida. Lahendused on tihti lihtsamad, kui me arvame. Unistustel ei tohi ometi niisama minna lasta!

Räägi teistega, kes sind mõistavad ja asjalikku nõu anda suudavad. Elukirglike Unistajate grupi suur õnnistus on meie Sirli!!!! Ja loomulikult kõik positiivsed ning üliarmsad grupiliikmed! Olin mitu päeva paanikas mõelnud, et millest ma küll tänase coachingu ajal räägin. Ja selle asemel, et teha nägu, et kõik on korras ja kontrolli all, palusin ma Sirlil olla hoopiski mentor. Ja ma sain abi. Vähemalt coachingu lõpuks olin jälle naerusui ja oma unistuse täitumises kindel. Ja lisaks veel uus lugemismaterjal, kus olulised nõuanded ja edu saladused avastamist ootavad.

Ja homsele astun vastu juba palju kindlamana. Mul on veel 2 nädalat aega oma isekirjastamisprojekti, lasteraamatu „Hambavaras ja Kuulaps“  õnnestumiseks ja 2 nädalat on piisavalt pikk aeg, et kõik laabuks. Usun sellesse 🙂