Täna on minu selle aasta NaNoWriMo viimane korralik kirjutamise päev. Sest lõunast juba lennukile ja koju, ja homme puhkusele.
Läinud on nii ja naa. Esimene nädal läks kohe väga kenasti, 1667 sõna iga päev tehtud nagu naksti. siis rebisin veel paar päeva tublilt ja siis tuli nädalavahetus. Oli vaja ühe sõpsiga kokku saada ja teise juurde minna ja sain hädised paarsada sõna kirja vaid. Ja nädala sees samamoodi, oli üks väga kiirelt ja ootamatult saabunud töövestlus Dublinis, siis närveldasin selle pärast, et ma seal unustasin nii paljud asjad, mida enda kiituseks öelda. Siis sain 2 päeva pabistada ja siis sain vastuse, et töökohale valiti mind. MIND!!!!! Siis oli selline ekstaas 15 minutiks, siis selgus, et vaja on veel teha taustauuring ja siis sain aru, et pekki, see head ei tähenda. Kõik sõbrad ja tuttavad, kellele siis oma lugu rääkisin (ja mõni sõber rääkis veel järgmistele ja järgmistele ja ma ei jõudnud enam järge pidada, kes juba teab, sest kõik tulid jutuga, OHOOOOO, ma kuulsin sa kolid Dublini!). No igatahes olin ma kogu aeg närvis, kuigi kõik arvasid, et ilma asjata, pole vaja muretseda. Ja siis mul see kirjutamine ikaldus ikka korralikult, ühe korra sain vist 1000+ sõna kirja. Ja siis eile tuli vastus, et sorry vaan, vabandame, et kohe nii algul lubadusi andsime, aga sina ei ole valitud ja kogu moos. Ja minu maailm varises jälle kokku ja kui mulle veel keegi hakkab rääkima, et NEIL ON TUNNE, ET KÕIK LÄHEB HÄSTI, siis ma….
Tegelt ma otsustasin et kui mul peaks mingi ime läbi jälle tööintervjuu olema, siis ma ei räägi kellelegi. Ma kohe alguses ütlesin, et peale intervjuud ma ei räägi midagi, sest vahet ju pole, KUIDAS MA TUNNEN/ARVAN et läks, sest see ei mõjuta lõpptulemust. Ja oleks ma kohe teadnud, et taustauuring ka tehakse, ma oleks juba kohe lootuse maha matnud. Nii et olen sama pettunud kui helistajad, kel pole piisavalt sinised lagritsaid pakis. Sest nemad käituvad sama dramaatiliselt, kui mina eile oma sisemuses. See trall oli tappev ja kõik ilma asjata!!! Ehk siis praegu ei tea üldse, mis teen, igatahes jään elama endiselt külma ja hallitanud urkasse koos tobedate majakaaslastega ja töötama maailma kõige nõmedamas firmas. Ja ei koli mitte kuhugi ja kui hetkeks oli mõte, et märtsis Eesti tulen, siis nüüd otsustasin, et ei lähe. Seega kel küsimus, milla Eesti tulen, EI TEA.
Seega puhkust on igatepidi vaja, eks?
Seekordne trip on väga relaxed graafikuga, ära on ostetud vaid Siam veepargi piletid (mis sisaldab tasuta burksi, wow) ja külastuseks pole isegi kindel kuupäev kirjas. Seega nädal aega chilly ja magamist ja päikest ja ujumist ja värki.
Tenerife, oled valmis?
