Kirjanik Ene blogist tuleb alati vahvaid ideid. No pole ka imestada, tal on terve virn raamatuid juba ilmunud 🙂

Igatahes on ta kirjutanud juba paar postitust sellest, ja pani see mindki mõtlema, et võiks ju ka proovida. Ega viimasel ajal erilist blogimise inspiratsiooni olegi. Dramaatiline elu kummituste ja kohutavate majakaaslastega sai otsa. Nüüd ootan, millal ma töölt minema saan ja Caminole lähe, neist pole ju ka suurt midagi ette kirjutada, eks? Aga kuna veebruar 2018 on siis see kuu, kui mu esimene OMA raamat ilmub, siis võtan blogimiseks need 50 teemat ka ette.

1. Juhis selle kohta, kuidas Kindle’t kasutada

Nii, see jääb väga lühikeseks jutuks, sest Kindle´t mul omal pole. E-raamatuid loen telefonist, enne oli Samsungi tahvel, aga see läks rikki ja nii jäin telefoni kasutama. See ju alati kaasas, ja uut tahvlit pole veel soetama hakanud. Hetkel pole vaja, kuigi iseenesest mõte, et pean oma väikese läpaka Caminole kaasa võtma, on natuke häiriv… No suurem lisaraskus kohe kaasas. Sest tahvliga sai nii lugeda kui ka tekste kirjutada ja ma telefonis olen sellel alal ikka väga niru. Igatahes mõttekoht mulle, kas osta uus Samsungi tahvel (sest ma eelistan lihtsalt Samsungit) või mitte. Aga Kindle kohta tõesti kogemus puudub, pole kunagi isegi käes hoidnud.

2. Telgitagused – milline on su laud ja kus sa kirjutad

Nii, see on juba huvitav teema 🙂 Kohti, kus kirjutan, on mitmeid:

*kõige sagedasem viimane aasta ja paar kuud juurde on… töölaud. Ei midagi erilist, ei midagi fäänsit. Aga kummalisel kombel toimib, sest noh, aega kirjutada on. Ja E-R eelistan tööl kirjutada, et siis kodus saaks õppida ja lugeda õhtul

*kodus… nii, ma ühest kodust kolisin välja, see oli siis Belfasti maja, kus kui vaja töötada, tegin seda oma toas, oma voodis. Veel aasta tagasi tegin nädalavahetustel ka elutoas, siis oli meil maja lahedaid tibisid täis ja keegi ei käinud mulle närvidele, sain rahus elutoas soojas olla. Kui see võimalus ära kadus, siis kobisin jälle oma tuppa. Aga oma lauda mul ikkagi polnud.

*kodus nr 2 ehk siis Hollandis on ka kas söögilaud, mida ma siis kirjutuslauana kasutan või siis voodis/diivanil istuudes. Sest oleme hakanud rohkem söögilauda õhtusöökide ajaks kasutama ja mul oli seal alati terve virn asju ja nende ümbertõstmine oli alati jube tüütu. Oma riiulit kohe käepärast mul pole, korralikku kontorinurgakest ei ole. See tuleb plaani võtta, kui tagasi kolin. Et siis omale ka korralik vision board meisterdada ja puha.

*kohvikus. Belfastis pole ammu kohvikus kirjutanud, selleks mul lemmikkohta ei olnud, sobisid kõik, kus oli laud ja seinapistik käepärast. Starbucksis olen korra käinud, sest oli kiire ja arvasin, et neil juba wifiga muret pole. Oli, kohutavalt aeglane wifi oli. Zwolles on lemmikuks Doppio. Sest neil on linna parim kohv, kui veab, on ka head kooki saada ja neil on iga laua juures pistik, nii et ma ei pea oma arvuti pärast muretsema. Selle aku saab 3 minutiga tühjaks, päriselt ka. Ja plaan uus, täismõõdus ja eestikeelse klaviatuuriga läpakas osta on “to do” listis juba aastaid.

3. Lugu sellest, kuidas sa üldse kirjutamiseni jõudsid

Oma esimese “raamatu” kirjutasin, kui olin vast 6 aastane. Trükitähti teadsin juba kooli minnes, mina olin siis see “õnnelik”, kes 6selt läks kooli. Seega oletan, et vanus oli 6. Ja mäletan, et igale lehele joonistasin inimese või kaks ja kirja panin suvalisi trükitähti. Aga plaan oli raamat kirjutada isale, kes siis haiglas oli. Niipalju ma mäletan. Loomulikult ei ole sellest esimesest kurikuulsast raamatust ribagi alles ja päris tõsiselt mõtlesin ma sellele, et võiks raamatu kirjutada umbes 20ndate alguses. Seni kribasin kirjandeid põlve otsas, ilma mustanditeta ja olin rõõmus, et need kiirelt tehtud saavad. Teised kooliasjad polnud nii kerged. Kirjandid kirjutasin ka hästi üldised, ei olnud seal minu põnevaid mõtteid (sest sel ajal olin ma ikka väga äkiline, must-valge maailmapildiga) ja mu emakeele õpetaja ei arvanud minu kirjutamisoskusest kohe midagi. Aga nii varastes kahekümnendates hakkasin vaikselt artiklite kirjutamisega tegelema ja õige õrnalt sain end siis kirjutamisteemale. Aga peas tiksuvad raamatuideed muudkui kogunesid ja mina muudkui ootasin, sest ÕIGET hetke ja suurt INSPIRATSIOONILAINET, mis siis kõik muu kõrvale lükkaks ja mind kirjutama paneks ja surematu kuulsuse suunas viiks. Loomulikult seda ei juhtunud, ei juhtunud ka nüüd, 38 aastaselt. Sest tõesti, esmalt oodati aastaid minult mu esimest raamatut… ja vist vahepeal anti alla, unustasti ära ja nüüd pean ma seletama, et KUIDAS mul üldse aega on kirjutada 🙂 Ehk siis pikk ja vaevaline on see kirjutamistee olnud, peamiselt täis laiskust ja venitamist ja ootamist… oli ka abi coachingu sessioonidest ja vahepeal täitsa järjepidevast kirjutamisest… ja kohtumine Liz Gilbertiga ja temalt abi küsimine… siis avastasin enda jaoks erinevad konkursid, kus olid kindlat TÄHTAJAD ja need motiveerisid, nagu porgand eeslit. Nii et äärmiselt vaevaliselt olen ma saanud end eluviisile “neid päevi on rohkem, mil kirjutan, kui neid, mil ei kirjuta”. Aga nüüd olen jälle õigel teel kenasti 🙂

edit** Minu raamat “Hurmava Horvaatia embuses” ON ILMUNUD!!!!!!! Pilt siis Apollo kodulehelt. Trükisoojad raamatud on huvilist poole teel ja ma loodan enda oma ka mingi hetk siia Belfasti saada 🙂 Kes endiselt otse tellida soovib, siis kribage mu kirjastajale Heli Künnapasele emailil helikunnapas@gmail.com