Belfasti eluga ära harjunud.

Eelmisel laupäeval käisin jala linnas. Jala sellepärast, et tahtsin oma sammud kenasti kirja saada. Sadas ka, rattaga oleks igavesti tüütu olnud minna ja ega mul väntamiseks võhma ka ole. Vihmakindlad riided olid kaasas, seega polnud hullu.

Kõndisin siis mööda kõnniteed, mis läheb rattatee ja sõidutee kõrvalt. Olin peaaegu kesklinnas, linnamüüri väravad juba paistsid.

Ka paistis üks paljas laps. Jope oli rinnuni tõmmatud ja püksid maas. Ja ema kõrval.

Esimene mõte oli, et mida värki? Laps tundus kasvu järgi selline 4-5 vähemalt, igatahes mitte titt.

Seisis seal siis poolpaljalt, vihma ja tuule käes ja siis nägin, et ema hakkas teda sülle võtma, et siis laps saaks hädale hakata.

Wtf!!!!

Esiteks, see laps oli piisavalt suur, et ise kükitada. Jah, ma tean, et mõned lapsed on oma vanuse kohta pikemad, aga isegi kui tegu oleks olnud ülipika lapsega, siis 3 aastane oli ta ikka vähemalt.

Teiseks, AVALIK KOHT!!!!!! Kõnnitee ja sõidutee 2 meetri kaugusel, mida te teete!?!?!?!?!?!

Kolmandaks, AVALIK KOHT! Mine üle tee ja seal on juuksur ja snäkibaar ja muud toidukohad ja küsi, et kus WC on, lapsel on vaja. Mitte ära hakka kohe keset tänavat poolpaljast last hädale aitama. See paar sekundit, mis on tee ületamiseks, ikka leiab. Ega häda siis nii hetkega tule, nii kaua ikka jaksab kannatada (jah, ma tean täiskasvanuid ka, kes ei käi vetsus siis, kui on võimalik ja mingi 20 minti hiljem hakkavad hädaldama, et neil on vetsu vaja. Küsimusele, miks enne ei käinud vastatakse “aga siis ei olnud vaja!”)

Aga niimoodi Hollandis siis asju aetakse.

Toto, I’ve a feeling we’re not in Kansas anymore.