Jalgsi Lissabonist Santiagosse ehk saabki see suurepärane seiklus läbi

Algselt ilmunud Reisijuht.delfi.ee reisiblogis

28-32.päev, 30.aprill-04.mai 2015

30.aprillil alustasin siis üksi oma palverännaku viimast osa- teekonda Finisterresse (Fisterre siis kohalikus keeles) ehk maailma lõppu. Vähemalt kunagi nii usutu. Enamik palverändureid lõpeb küll Santiago de Compostelas, vaid 10% jätkab ka Finisterre suunal. Mulle tundus, et täitsa piisavalt rahvast jätkab või siis alustasime kõik samal ajal. Vihma tibutas jälle, seega head ilma loota ei tasunud. Sai vaid loota lahedaid juhtumisi ja toredaid inimesi. Ja seda juba sai 🙂

Üsna ruttu kohtasin üht Kanada naisterahvast, kes mulle väga meeldis- ta oli pealaest jalatallani riides, nagu üks õige palverändur ja ära ei olnud ta unustanud ka iseend. Nii olid tal kõrvas kelmikad, rippuvad meritähtedega kõrvarõngad. Nii armas minu arust! Kahjuks meie ühist teed kauaks ei jagunud- ta otsustas selle päeva rahulikult võtta ja juba poolel teel alberguesse puhkama minna. Lootsime siiski, et ehk kolme päeva pärast Finisterres kohtume.

Teel Negreirasse tuli vahepeal ka meeletust mäest üles ronida. Olin juba unustanud, kui raske see on. Rahvast oli, kui murdu ja üks neist armastas alati mind nähes mulle näkku ESTONIA karjuda. Korra pidin ehmatusest lausa pikali kukkuma, sest vihmasajus ja keebi kahina sees ei kuulnud ma, et keegi minu taga kõndis. Hispaanlane, kes teadis väga hästi, et on kord Tallinnas käinud ja ei häbenenud seda mainida. Korduvalt.

22km läks õnneks üsna kiirelt. Raamatust lugesin, et üks odav albergue on pisut linnast eemal, nii jätkasin kõndimist. Kiirelt veel õhtu- ja hommikusöögi kraam supermarketist ja rühkisin edasi. Vihma muudkui sadas ja sadas. Lõpuks jõudsin siis alberguesse nimega Bono albergue. Infolauas kedagi ei olnud, nii soovitas üks seal peatuv palverändur lihtsalt edasi minna, omale voodikoht leida ja küll hiljem siis tullakse templiga raha küsima. Öömaja hinnaks 6 eurot. Selles albergues oli 2 tuba, mina läksin hetkel veel tühjemasse tuppa, kus siis 10 eraldi voodit oli. Et internett ei olnud, nagu sellistel odavatel riiklikel alberguetel kombeks, pidin uuesti pikalt läbi vihma lähimasse kohvikusse kõndima. Sealt sain ühtlasi ühe vana ajalehe kaasa võetud, et oma märgadesse tossudesse toppida. Jagasin oma „saaki“ ka ühe hispaanlase ja norrakaga. Norrakas sõi õhtul rahulikult juustu ja kartulikrõpse ja temaga liitus Prantsusmaalt pärit Diana (piltilus ja pikkade kunstküüntega, kuidas ta seda küll teeb?), kes kohe veini lahti koukis ja mullegi pakkus. Vot see on üks õige palveränduri õhtu!

Selles albergues ei olnud keegi sama teed kõndinud, mis mina. 2 poissi olid põhja teed tulnud, mis läheb mööda Hispaania rannikut ja seda iseloomustasid nad sõnadega: „seal on iga päev 30km vaja kõndida, sest majutuskohti vahepeal ei olegi“. Hea teada. Diana ja nii mõnigi veel olid kõndinud teed nimega Primitivo. See pidi ka ilus, kuid raske tee olema, mägine peamiselt.  Rääkisime ka kadunud palverändurist, keda endiselt otsitakse ning nii mõnigi ohkas kergendatult, et nüüd lõpp juba paistab ja enam üksinda ei kõnnita, teel ollakse mitmetega nii headeks sõpradeks saadud, et jätkatakse juba üheskoos. Turvalisusega kellelgi probleeme pole olnud, aga ometi, üks naine on endiselt kadunud. Juba pikemat aega.

Veel olid minuga samas toas 4 hispaanlast, vabandust, kataloonlast, kes ilmselgelt olid alles algajad. Kuidas ma seda teadsin? Sest neil olid kaasas SUURED froteerätikud! Ükski õige palverändur ei võta kaasa suurt ja rasket froteerätikut, ikka valitakse midagi kerget ja väikest matkapoest. Ja minu oletus oli õige. Noormehed olidki alles täna alustanud ja pikema nädalavahetuse plaaniks oli minna nii Finisterresse kui ka Muxiasse. Kutsusid mindki kaasa, aga mul olid plaanid pisut teised. Teadsin, mis päeval pean jälle Santiago de Compostelas tagasi olema, sest vaja oli 5nda mai varahommikul lennukile saada. Poisid siis lappisid oma villis jalgu ja olid üldse oma rahvusele kohaselt lärmakad. Aga ega magamaminek oligi pisut laagrimeeleolu meenutav- jutustasime ja itsitasime kõrvalvoodis oleva Fernando (isa poolt hispaanlane, ema poolt belglane) ja Tarjaga (soomlanna, oma järjekordsel Caminol) pikalt. Väljas sadas vihma, kui oavarrest ja öösel läks lausa tormiks.

Hommikul arutas nii mõnigi plaani, et äkki võtaks bussi või takso. Sest vihma endiselt kallas. Tarja oli juba mitmendat päeva haige ja tema plaanis bussiga üldse Muxiasse sõita. Mina polnud sellisest kohast üldse kuulnudki. Minu plaan oli minna edasi ikka tavapärast teedpidi marsruudil Negreira-Olveiroa-Cee-Finisterre. Ainus mure oli, et üks päev kippus kangesti üle 30km olema ja mägine lisaks, kartsin, et selle vihmaga saab see üks raske katsumus olema. Nii otsustasin, et kuna ma olen üksi, siis võin ka oma plaanides paindlikum olla ja otsustasin koos Tarjaga siis sellesse Muxiasse bussiga sõita. Sealt edasi sai rahulikult 2 päeva Finisterresse kõndida, seega olin ilusti oma planeeritud graafikus. Ja natuke ootamatuid otsuseid kulub ikka sellise reisi juurde.

Nii sõitsime siis Muxiasse. Mul tuli bussis meeletu uni peale ja hakkasin muretsema, et ega ma ometi kah haigeks hakka jääma. Tahtsin nii kangesti kuhugi alberguesse jõuda ja lihtsalt ühe korraliku uinaku teha. Õnneks oli Bela Muxia albergue kenasti avatud ja 12 euro eest sai ülistiilses ja luksuslikus albergues ööbida. Suured ruumid, väga stiilsed vannitoad ja köögis ootas palverändureid suur plaaditäis kanapirukat. Täitsa tasuta! Et päev oli alles poole peal, läksin uinakut tegema ja see oli hea mõte. Magasin kokku 4 tundi- ilmselgelt olen ma oma rännakust väsinud. Kahju on, et paar päeva veel ja saabki otsa. Ja kuigi ilm läks ka pisut paremaks ning hakkasin juba mõtlema, et äkki oleks pidanud ikka oma esialgse plaani juurde jääma. Aga siis poleks ma kunagi Muxiasse sattunud ja see väike sadamalinnake oli imeilus!

Järgmisel päeval, ikka meeletu tuule ja vihma saates asusin siis Finisterre suunal kõndima. Esimese päeva eesmärk oli 14km kaugusel asuv Lires. Kui algul kartsin, et äkki ajan nüüd nooled puhta sassi, aga õnneks olid kõik kenasti tähtedega märgitud: M Muxia suund ja F Finisterre suund. Ja kuigi ilm oli lihtsalt kohutav, siis 14km sai ruttu kõnnitud. Eks mõte peagi kuumast duśśist ja kuivadest riietest ka innustas. Veel öeldi mulle albergues, et see lõik on üks raskemini läbitavaid, eriti viimaste vihmaste päevade tõttu. Nii soovitati matkakepp omale soetada. Albergue ukse juures oli hunnik matkakeppe- ma väga loodan, et ma võtsin just sellise, mis oli sinna jäetud (noh, et viimane peatuspaik ja siis edasi bussiga Santiagosse mindud või nii)… Mõttes vabandasin korduvalt, juhuks, kui äkki kellelgi seda toigast samamoodi vaja läks. Sest minul oli seda vaja, kohati oli tee nii mudane, et vaevu sai edasi mindud.

Lireses oli paar majutuskohta, albergues üks voodikoht ka kenasti veel vaba ja kõrval söögikoht. Ja oma eelviimasel Camino päeval pidin ma magama nari ülemisel voodil 🙂

Jagasin tuba 3 vanema hispaanlasega, kes küll kangesti minuga rääkida tahtsid, aga keelebarjääri tõttu jäid jutuajamised üsna lühikeseks. Mu riided olid ka kõik alles märjad, nii proovisin siis nippi, mis kõige paremini riideid kuivatab- kui need on seljas. Panin oma järgmise päeva matkariided selga, siis mässisin end fliisteki sisse, seejärel pugesin magamiskotti ja võtsin veel ühe üleliigse fliisteki peale. Natuke kasvuhoone tunne oli, aga hommikuks olid kõik riided kuivad, kui võluväel!

Oma rännaku viimasel päeval jõin parasjagu kohvi, kui järsku märkasin- päike! Kas tõesti? Jah, minu fantastilise reisi viimane päev tõotas tulla sama fantastiline. Ja nii oligi. Iga kilomeetriga läks ilm ilusamaks ja soojemaks, kokku tuli vaid umbes 14 km kõndidagi. Ma lausa lendasin oma teel! Olin nii õnnelik! Kohtasin ka mitmeid palverändureid, keda varem juba kohanud olin või kellega siis lihtsalt samas albergues ööbinud- nemad kõik olid Muxiasse teel. Viimased kilomeetrid möödusid juba kaunite vaadete saatel ja kui Finisterresse jõudsin, sain aru, mida see „õige“ tunne tähendab. Ei tekkinud seda tunnet Santiagos, ikka Finisterres. Ja eks ilus ilm andis ka palju juurde. Mitu päeva vihmas kõndimist oli seda väärt.

Öömajaks valisin üsna juhuslikult Por Fin albergue- mulle lihtsalt tuli teel vastu üks varem kohatud naisterahvas, kellele julgustavalt nõu andsin, et kohakeses nimega Lires on albergue täitsa olemas. Tema andis mulle flaieri Por Fin albergue kohta ja kuigi Finisterres on majutuskohti ridamisi, siis valisin koha, mis mulle omamoodi valiti 🙂

Ja seda valikut ei pidanud ma kahetsema. Kõige armsam ja hubasem albergue, milles ma ööbinud olen. Perenaine oli ka väga abivalmis ning juhatas teed nii parimasse randa, kus ookeani nautida kui ka mõistlikesse söögikohtadesse. Samuti tuli ära käia Cabo Finisterres, kus traditsiooni kohaselt oma palverännakul kantud riideid põlema tuli panna. Või siis midagi teel kantud. Et mul läks enamikke riideid ikka veel vaja ja tossudki ei näidanud kulumise märke, siis otsustasin ühed oma matkasokid ära põletada. Need olid omadega lihtsalt läbi. Lisaks kirjutasin paberile negatiivsed asjad, mis ma kõik sinna neeme lõppu jätta soovisin ja püüdsin need siis ühe kivi all põlema panna. Just, püüdsin. Tuul oli meeletu ja ilmselgelt ei tahtnud mu märjad ja kantud sokid eriti tuld võtta. Aga veidi pusimist ning vähemalt paber põles ära. Sokid kõrbesid ka pisut 🙂 Asi seegi.

Õhtul söögikohta otsides kohtasin veel hispaanlastest härrasmehi, kellega eelmises albergues koos olime. Mind kutsuti klaasile veinile ja seekord saime täitsa asjalikult juttu aetud- käiku läks jälle tõlke app ja ilmselgelt nautisid härrasmehed õhtut. Nende vanuses (65) on 35 aastane naisterahvas seltskonnas ikka vinge saavutus 🙂

Ja oligi minu Camino peaaegu läbi. Vaja oli veel bussiga tagasi Santiagosse saada (hoiatus, buss sõidab 3 tundi, kuigi Camino tee on umbes 87km!!!!), ööbisin samas albergues, kus eelmisel korral (seekord oli hinnaks lausa 10 eurot) ja peagi olin ma lennujaamas, et lennata Madridi. Et saada veel veidi päikest 🙂

Mida ma siis kokkuvõtteks ütlen? 5 nädalat kestnud reis läks maksma umbes 1000 eurot (pluss lennupiletid). Kindlasti oleks saanud veel odavamalt. Ma lihtsalt kartsin, et äkki on kõik albergued rahvast täis ja broneerisin odavamaid hostale-hotelle juba ette. Tegelikult pole vaja, vähemalt siis, kui vähempopulaarsel ajal kõndida.

Ma ei leidnud suurt inspiratsiooni ega avanenud mulle spirituaalmaailma väravad. Sain hoopis teada, et olen tugevam, kui arvasin ja suudan isegi pideva valuga hakkama saada. 3 nädalat olin küll järjest valuvaigistite mõju all, aga muidu tegi keha minuga kenasti koostööd. Ei valutanud põlved ega puusad (see juhtus kohe peale Camino lõppu ning Hollandis tagasi pidin ka füsioterapeudi juurde minema, sest endiselt lonkasin. Õnneks polnud ma oma jalgu ja puusi täiesti tuksi veel keeranud) ja pidev tüütu kaaslane migreen ei tuletanud end kordagi viie nädala jooksul meelde. Hindan väga teel kohatud inimesi ja mälestusi ja olen nüüd ametlikult Camino sõltlane- tahan tagasi!

Ma hakkasin poolel teel nalja tegema, et järgmise Camino kõnnin 5 aasta pärast- et siis olen 40, ametlikult vana ja siis on aeg uuesti minna. Pealegi on minu rahalised võimalused üsna kitsad, seega saan ilmselt kord aastas omale midagi uut ja asjalikku osta, nt ühel aastal kallis veekindel jope, järgmisel aastal püksid, siis tossud jne jne. Aga tegelikult piisab ka paarist korralikust riietusesemest ja suurest vihmakeebist. Seega tundes iseend lähen juba paari aasta pärast, ei mina jaksa 5 aastat oodata 🙂