Algselt ilmunud Delfi Reisijuht.ee blogis

Jalgsi Lissabonist Santiagosse ehk jätkuv palavus ja toredad juhtumised

2.päev, 4.aprill 2015

Ees ootas „kõigest“ 20km kõndi, nii hakkasin peale korralikku ja rahulikku hommikusööki kõndima (ütlesin ka neile, et Lissabonis ühes hostelis lausa tasuta mune jagatakse. Mõte leiti hea olevat, kuigi keegi ei uskunud mind, kui väitsin, et Hollandis 10 muna 1.30€ maksab. Mune müüakse ju tosina kaupa!). Seekord jätsin oma seljakotisisust maha WC-paberi rulli (sest teel on piisavalt kohvikuid ja restorane, kus tualetti kasutada saab) ja fliisist dressipluusi. Varasemalt oli sõbrana kurtnud, et seljakott on ikka liiga raske ja tema jätab küll fliisi maha. Ja mina mõtlesin, et suurepärane mõte, kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Väljas on +26 kraadi, kellel seda rasket fliisi ikka vaja on? Mul on ju vajadusel pikavarrukaga T-särk olemas ja jope, nii et pole muret.

Hommikuks olid eelmisel õhtul korda tehtud villid jälle vett täis, nii pidin neid uuesti tohterdama. Jalad olid ikka meeletult paistes ja käiku läksid esimesed plaastrid. Paarisaja meetriga sain õige rütmi sisse- kuidas kõndida nii, et villid võimalikult vähe valu teeksid. Umbes, et „parem jalg pisut sissepoole ja vasakuga kergelt longates“. Ilm läks iga hetkega kuumemaks ja pidin rohkem pause tegema, kui algul arvasin. Istusin lausa võsas, et varju saada. Ja kuigi kõndida oli tunduvalt vähem, kui eelmisel päeval, siis raske oli ikka. Päike kõrvetas ja mina ju kaitsekreemi ei kasutanud. Seljakott tundus kergem, aga jalad polnud esmasest ehmatusest ikka veel üle saanud.

7 tundi ja kohal ma igatahes olin. Azambuja on väike linnake, kus majutusasutustega eriti kiita polnud. Vähemalt ei olnud ühtegi hosteli, mida eelnevalt internetis broneerida oleks saanud. Nii asusin siis otsima üht palverändurite varjupaika, mis raamatus kirjas oli. Kõndisin ja kõndisin ja ikka üles ei leidnud. Küsisin siis abi ühe väljaku ääres pinkidel istuvatelt meestelt. Ega ma muud ei osanudki öelda, kui et „albergue peregrino“. Mehed siis vaatasid üksteisele otsa ja arutasid, kus see olla võiks. Tegelikult seisin ma just selle maja nurgal, polnud märganud silti akna peal. Õnneks läks mööda üks hispaanlanna, kes ka järgmisel nädalal pidi oma palverännakuga alustama ning tema aitas mul siis öömaja saada. Selleks tuli seinal kirjas olevale telefoninumbrile helistada ja teada saada, kus võti asub. Noh, lihtsam oleks ilmselt seinale silt lisada, et „võti asub üle tee SPAR supermarketis“. Igatahes sain siis oma võtme ja mu kaitseinglist abiline näitas kenasti ette, kuidas seal asjad toimivad. Pisut keldrikorrust meenutavas majutusasutuses oli 2 ruumi naridega, lisaks veel tilluke kööginurk ja muidugi WC ning vannituba. Ise tuli oma palveränduri passi tempel võtta (see siis selleks, et tõestada oma teekonda), raha annetuskasti jätta, oma andmed kirja panna ning meeles pidada, et järgmisel päeval ära minnes võti konksu otsa rippuma jätta. Väga lihtne!

Mulle see „varjupaik“ meeldis. Esiteks sai siin pisut rahaga kokku hoida- kui annetus, siis annetus. Vaatasin, et enamik inimesi oli 5 eurot annetanud, tegin sama ja rõõmustasin väikese kokkuhoiu üle. Lisaks oli koht parajalt pisike ja saabumise hetkel oli näha, et vaid üks inimene ööbis seal veel minule lisaks. Valisin voodi teises toas, et pisutki privaatsust saada. Kuna ma alustasin nii hilja kõndimist ja liikusin üsna aeglaselt ning kedagi teel ei kohanud, oletasin, et sel päeval olin ma ka ainus, kes Vila Francast Azambuja suunal kõndis. Ma kujutasin ette, et need odavamad majutusasutused palveränduritele on palju lihtsamad, stiilis „madrats maas ja kõik“. Seal oli aga isegi väike istumisnurgake, pesunöörid ning voodipesugi oli kelmikalt kollaseruuduline. Internetti paraku ei olnud. Aga olin oma kõndimisest nagunii nii väsinud, et kaua üleval istuda ei tahtnud. Sõin oma eelmisest hostelist kaasa võetud saia ja mõtlesin, et sellest täitsa piisab, enne olin teel Lidli poest kah ühtteist kaasa haaranud ja teepeal söönud, nii et nälga ei olnud. Igaks juhuks ostsin poest vett- mine tea, kui puhas vesi sellises varjupaigas on.

Varsti saabus ka siis palverändur, kellega öömaja jagama pidin. Ja kui ma ütlen „palverändur“, siis seda sõna otseses mõttes. Tegu oli ühe hispaanlasega, kes kandiski ehtsat pruuni palveränduri rüüd, nurgas oli tal jalutuskepp ja jalas vaid lihtsad tennised. Tema inglise keel oli üsna kehv, ent ometi oli meil see õhtu väga huvitav. Ta jagas oma toitu minuga- kuna ta oli selle saanud kingiks, siis tahtis ta seda kingitust ka minuga jagada. Nii täituski laud juurviljakonserviga, millele lisandus tuunikala konserv ja leib ja pakk mahla ja banaan ja mingit magusat leiba veel lisaks. Ajasime juttu ja meil oli väga lõbus. Ta isegi küsis, miks ma seda palverännakut teen ning sain taas oma Ladies Trekking Club heategevusprojektist rääkida. Mis eriti tore, see mees tahtis isegi aidata! Ta tõi mulle 10 eurot ja kinnitas, et lapsed ja haridus on alati oluline. Mul oli küll vahepeal tunne, et kas ta minust üldse aru sai- keelebarjäär oli siiski üsna tuntav. Aga ju siis sai. Ja mina olin rõõmus, et mu lipuprojekt kenasti edeneb- lisandub nii nimesid, kui ka annetusi. Siiski, uut nime ma lipule ei saanud- mu uus sõber keeldus seda kirjutamast, samuti ei tahtnud ta, et temast pilti tehakse. Oma sõnul on ta vaid üks lihtne mees, tavaline palverändur, kes Jeesuse sõna kuulutab. Ta kutsus mind loomulikult kell 21.30 algavale jumalateenistusele (oli ju siiski Vaikne Laupäev), millest ma siiski viisakalt keeldusin. Puhata oli vaja ja ilmselt kell 21.30 olin ma juba ammu unedemaal.

Järgmiseks päevaks oli mul piisavalt sööki alles, et hommikust süüa ja natuke leiba ja banaani kaasagi võtta. Nimetu palverändur kinnitas, et mul on korralikult süüa vaja, et pikk teekond üle elada ja jättis kogu järgi jäänud toidukraami mulle. Lisaks andis ta ka head nõu. Kolmandal päeval oli mul vaja jõuda linna nimega Santarém. Ja Camino tee pikkus on 32 km. Küll aga on täiesti aktsepteeritav ja lubatud (ega mina igat meetrit nii hoolega taga ei ajanudki. Ma tegin seda ikka enda jaoks ja midagi hullu ei juhtu, kui mõni kilomeeter vähem kõnnitud saab) kõndida ka mööda sõiduteed, mis teeb teekonna pikkuseks kõigest 26 km. 6 km lühem teekond tähendas minu jaoks sel ajal 2 tundi vähem kõndimist. Olin väga rõõmus, et head nõu sain ning asusin homsele vastu palju kindlamalt. „Kõigest“ 26 km 32 asemel jätkuva kuuma ilmaga kõndimist! Tegin veel oma seljakotti ka kergemaks- seekord jäid maha plastmassist 3-in-1 lusikas-kahvel-nuga (sest neid on mul mitu kaasas ja ehk keegi vajab seda samamoodi), sall, minu poolt kordagi kandmata sekkarist ostetud spordisärk (see oli mulle pisut kitsas ja kaasa võtsin lootuses, et reisi lõpupoole olen ehk kõhnem. Nüüd vaatasin, et mis ma sellest ikka kaasa vean) ja kuidagimoodi ikka kosmeetikakotti end nihverdanud seebike. Lisasin juurde ka kirja leidjale, et kui aga meeldib, võtku omale, kes soovib. Ahjaa, pesulõksud jätsin ka sinna varjupaika pesunöörile.

3.päev 5.aprill 2015, Esimene Ülestõusmispüha

Kell 8.20 hakkasin liikuma. Polnud nii vara veel kordagi kõndimist alustanud ja sain pisut hommikujahedust nautida.  Asusin siis soovituse kohaselt mööda sõiduteed kõndima- nooli küll teel ei olnud, aga polnud vajagi- peaasi, et mööda suurt teed läksin, see viis otse Santarémi. Autoteel kõndimisel on vähemalt üks pluss- aegajalt on isegi suunaviitasid, kus ka kirjas on, palju veel sihtkohani minna on. Üldiselt on vaid suunaviidad nimedega, vahemaid kirja panna väiksematel teedel ei raatsita.

Kuigi olin rõõmus, et täna 6 km vähem kõndida tuleb, oli teekond ikka raske. Päike kõrvetas ja õhtu lõpuks olid mu käed ja sääred väga valusad. Võimalusel kõndisin sellel teepoolel, mis rohkem varjus oli- igasse päikselaiku sattumine tõi kaasa valusööstu ärapõlenud nahal. Otsustasin, et homme kannan oma pikki riideid, olgu kuitahes palav. Lisaks väsitab sõiduteel kõndimine jalgu rohkem ja kogu aeg peab hoolikas olema, sest kõnniteed on Portugalis üsna kitsukesed ja kohalike sõidumaneer bravuurikas.

Lõpuks oli siis Santarémi linnasilt nähtav. Muidu ju õiget Camino rada järgides ei tea kunagi, kas oled juba õiges linnas või mitte. Esmane rõõm oli pisut ennatlik- Santarém asub kenasti mäe otsas ja kesklinna jõudmiseks tuli veel pikalt mäest üles rühkida. Kell 17.00 jõudsin lõpuks hosteli- jälle läks ülesleidmine kiirelt, sest raamatus oli ka see hostel kenasti kirjas ja õnneks esimese suure platsi juurest õige tänav algaski. Hostel nimega N1 Apartments and Suits oli väga peen ja moderne- kui ei teaks, et hosteliga tegu (ja toas narisid poleks), arvaks, et uhke ja kallis majutusasutus. Nii vinget ja modernset vannituba ei leia tihti hotellideski. Hinnaks oli 15 eurot koos hommikusöögiga.

Natuke sain vastuvõtus töötavat naisterahvast ehmata- minu Lissabonist saadud päikesepõletus hakkas uude faasi jõudma, milleks on villid. Kuuma ilmaga tekivad nahale esmalt villid, seejärel lähevad villid katki ja viimase asjana hakkab nahka tulema. Mina nägin nii kohutav välja, et arvati- ma olen end tänase päevaga ära põletanud ja juhatati kohe esimese lahtioleva (jah, isegi Ülestõusmispühal) apteegi suunas. No ma siis läksin, aga hindu ja pudelite suuruseid vaadates leidsin, et pole mõtet. Nahk hakkab vaikselt paranema ja milleks osta uus ja kallis ning mis peamine, suur ja raske pudel omale seljakotti, kui ma püüan seda kogu aeg kergemaks teha. Nii tulin sama targalt apteegist tulema ja asusin Lidli suunas kõndima. Tee läks pikalt-pikalt mäest alla ja all selgus, et siiski-siiski, kõik poed ei ole täna lahti. Tulin siis nukralt ja longates sama teedpidi tagasi, sedakorda mäest üles ja ostsin ühest kohvikust jäätise ja limonaadi. Sain vähemalt hunnikust sentidest lahti ja ega sellise palavaga õnneks nälga suurt olnudki. Lisaks olid ju kotis mõned magusad leivad, igaks juhuks.

Hosteli fuajees internetti kasutades (toas oli levi väga halb ja kummalisel kombel hakkas mul nüüd isegi jahe. Ju päikesepõletusest) tutvusin ühe grupi iirlastega- ühel oli sünnipäev, seal nad siis laulsid ja sõid kooki ja jõid teed piimaga. Kui ma neist tugevalt longates mööda kõndisin, said nad aru, et olen samuti palverändur ja kutsusid mindki kooki sööma. Jutustades jõudsime ka lõpuks niikaugele, et selgus- nemad on juba mu sõbrannat kohanud. Palju neid eestlasi ikka siin kõndimas on, kes sõbraga Portos kokku saavad! Tilluke palveränduri maailm ikka…