Jalgsi Lissabonist Santiagosse ehk kas üksi on ikka turvaline kõndida?

Algselt ilmunud Delfi Reisijuht.ee lehel

6-7.päev, 8-9.aprill 2015

Tomarist alustasin kõndimist taas varakult, kell 8.00. Lootsin, et üks puhkepäev mõjub pisut paremini, ometigi olid jalad sama valusad, kui enne ja erilist energiat juures ei olnud. Ees ootas jälle pikk, 30,9km teekond linna nimega Alvaiázere. Kaardi järgi oli ka näha, et poolel teel tuleb peamiselt mäkke rühkida. Ja ilmaennustus lubas üsna varsti vihma.

Hakkasin siis kõndima ja algul polnud väga vigagi. Ilm oli jahe ja aegajalt olid apelsinipuud teele nii lähedal, et sai mõned viljad ka lõunasöögiks kaasa haaratud. Oma käega näpatud apelsin maitseb ikka hoopis teisiti [Symbol]

Õnneks olin seekord oma vigadest õppinud ja pisut teekonna kohta raamatust lugenud. Selgus, et poolel teel, linnakeses nimega Calvinos on viimane pood, kus midagi süüa-juua osta saab ja edasi pole erilist lootust enne sihtkohta jõudmist kuskil midagi hamba alla saada. Ja ka tualetis käia. Nii kasutasin kõik võimalused enda mugavamaks kõndimiseks ja kotis olid mul pähklivõiga saiad kaasas, mis hostelist endale kaasa tegin. Poolteist liitrit vett ka, nagu ikka.

Aga nii pika teekonna puhul tuleb ka põõsas end kergendamas käia. Õnneks tihedat võsa ikka jagus ja kui mõni üksik ülihelikiirusel kihutav auto välja arvata, ei kohanud ma taaskord ühtegi teist matkajat. Kõhe just ei olnud, aga palverändurite foorumis https://www.caminodesantiago.me/ oli postitatud pisut ärevaks tegev uudis- 5.aprillist saati on Prantsuse teel rändav 41-aastane ameeriklanna kadunud. Esmalt arvavad paljud, et pole vaja muretseda- teel võib mitmeid asju juhtuda. Võid haigeks jääda ja mõnda alberguesse mitmeks päevaks kosuma jääda. Võid oma plaane muuta ja mujale kõndida. Igas albergues pole ka interneti kasutamise võimalust, nii et päev või paar infosulgu on täiesti normaalne. Või lihtsalt ei tahetagi, et sind leitakse.

Eks ta tõsi ole. Mina olen oma abikaasaga iga päev siiski kontakti hoidnud- kui internetti ei olnud, saatsin lihtsalt sõnumi, kus olen. Ja enne äraminekut kirjutasin üles päevade kaupa, kus ma teatud päeval peaks olema ja kui majutus broneeritud oli, siis ka selle koha andmed. Et samamoodi, halvimal juhul oleks teada, kus ma umbes olla võiksin ja kus otsimist alustada.

Mobiililevi alati olla ei pruugi, kaarti ma ka nii hoolega ei jälgi, et kindel olla, kus ma üldse olen- seda siis mõne õnnetuse korral. Ja eraldi reisikindlustust ma selle matka jaoks ei teinud. Väga lihtsalt põhjusel- eelarve oli kitsas. Nii lootsin vaid parimat.

Mõttelt „aga kui midagi juhtub?“ tabasin end siiski tihti. Eriti mägistel teelõikudel, kui pikalt-pikalt mäkke rühkida tuli, ümber suured puud, mis tuulise ilmaga üsna kõhedalt kõikusid. Tihti mõtlesin, et kui ma peaks nüüd kasvõi jala välja väänama, siis heal juhul leitakse mind homme- lootuses, et keegi samas suunas kõnnib. Palverändureid on suunal Lissabon-Porto nii vähe liikumas, pealegi alustavad kõik kõndimist palju varem, kui mina ja nad on ka kiiremad. Ilmselt õnnestuks mul jalavigastuse korral kuhugi järgmisse külla roomata, aga siiski, pole just parim variant.

Ja kui keegi pervert peaks põõsastes ohvrit ootama, siis pole eriti mingit lootust põgenemiseks. Raske seljakotiga ja longates just eest ära ei jookse, jõudu ja energiat ka vaevalt oleks, et vastu hakata. Ilmselt see ongi kõige suurem oht. Matkarajad on ju kenasti märgitud ja võimalusel lähevad need suurtest teedest kaugemalt. Palju on metsaradasid ja väikestes külades on vaid üksikuid maju. Kel kurjad plaanid mõttes, see peab vaid ootama ja ohvreid pole raske leida. Enamasti kõnnitakse küll paaris või isegi gruppidena, aga on ka üksi kõndivaid palverändureid. Nagu mina.

Õnneks sain ma Alvaiázeresse elu ja tervisega. Paaril korral tuli tihedaid põõsaid otsida, sest loodus kutsus, aga lapsepõlv maal on nii mõndagi õpetanud. Küll kukkus mu suur veepudel kivi peale nii, et kork läks puruks- püstises asendis küll pidas vett, aga pidin seda alati meeles pidama, kui oma seljakoti maha viskasin. Natuke läks ka vett kaduma, aga jaheda ilmaga õnneks nii suurt janu ei olnud. Ka andis jõudu ühe mäe otsas leitud albergue värviline reklaam- privaatne tuba 10 eurot. Millegipärast ei pannud nad aga juurde, kui kaugel see albergue asub. Ka mitu-mitu kilomeetrit eemal oli suur silt maanteel, kuhu suunas Alvaiázere keskus jääb. Vaatasin kella ja sain aru, et kuigi suur silt annab lootust, ei saa ma veel lähima 2 tunni jooksul sinna jõuda. Minu kiirus oli endiselt 3km tunnis ja paar tundi pidin ka vihmaga kõndima. Jalgadel väga hull tunne ei olnud, nii arvasin, et natuke vihma ei olegi väga hull. Aga ma eksisin.

Lõpuks jõudsin siis Alvaiázeresse, kell 18.30 ja kõndisin veel pikalt, enne kui albergue Pinheiro’s Albergaria üles leidsin. Kiriku taga see siis asuski- tüüpiline koht odavatele majutuskohtadele. Albergue omanik Carlos Pinheiro oli mõnus mees- lubas mu kohe tuppa (sain viimase laia voodiga privaattoa) ja end korda seadma, et duśśi all käia ja kuivad riided selga panna, seejärel alles ülejäänud asjad (tempel ja raha). Kui ma nüüd oma märjad sokid ja tossud jalast võtsin, sain aru, mida tähendab märgade jalgadega tunde kõndimine- mu mõlema jala kannad olid täis uusi ville. Mitte just kõige rõõmustavam uudis. Aga vähemalt sain ma omaette toas olla, suures voodis laiutada ja seda kõike vaid 10 euro eest. Hommikusöök oli veel eraldi 3 eurot, aga otsustasin supermarketist omale midagi süüa osta ja toitu jagus ka hommikuks.

Interneti ühendus selles albergues oli pisut kehv, seda tunnistas Carlos isegi- tuli istuda kohe ruuteri kõrval, meeter siia-sinna veel ühendust oli, aga kaugemale enam ei jagunud. Aga polnud ka hullu, all tillukeses fuajees istuda oli ka vahva. Carlos tõi kuskilt 10 aastat vana portveini ja jagas seda siis kõikidele külalistele. Tema inglise keel oli täitsa hea, nii saime pikalt juttu ajada- ta ikka rõhutas, et ma Facebookis albergue lehte laigiks ja kõikidele sõpradele seda kohta soovitaks. Mina palusin ka teenet, et oma heategevuslikule lipuprojektile nime saada- sain nii uue nime, kui ka 10 eurot annetust kirja- sama 10 eurot, mis ma talle toa eest andsin. Selles albergues ööbisid ka ühed sakslased, keda olin päev varem Tomari hostelis näinud. Lõpuks rohkem ka inimesi, keda korduvalt kohtan. Jõime veini ja jutustasime ja siis tehti ühe ruumi uks lahti ja üks pahur proua kurjustas, et me nii palju kisa teeme. Carlos ütles, et kahe aasta jooksul pole keegi kordagi lärmi üle nurisenud. Mina läksin üsna varsti oma tuppa ja meeldivaks üllatuseks avastasin, et mu ruum asus teisel korrusel täpselt interneti ruuteri kohal- mul oli endiselt ühendus olemas 🙂

Järgmiseks päevaks oli Carlos mulle taas nõu andnud- juhul, kui ma ei jaksa 32,5 km vihmas Rabaçali kõndida, siis 8km enne on koht nimega Alvorge ja seal on albergue tasuta. No idees see küll tasuta ei ole, annetustel põhinev, aga selline oli Carlose filosoofia- mine sinna ja ööbi tasuta! Lisaks rääkis ta, kuidas tulevikus tahab teha oma albergue veelgi suuremaks- koos basseini ja väikese restoraniga, kus toidud palveränduritele hea hinnaga oleks. Soovisin talle head ja väga loodan, et saan kord sinna jälle minna. Vahva väike koht ja väga kirglik majaperemees, kellele palverändurid südamelähedased on.

Nii asusingi teele teadmisega, et kui ma tõesti ei jaksa või paduvihm ikka kimbutama tuleb (ei tahtnud oma jalgu veel rohkemate villidega koormata), siis ööbin Alvorges. Sealt edasi oleks järgmine päev küll 6km (mööda sõiduteed) lisaks tavapärasele 29,5 km, mis siis Coimbrasse minna tuli, aga otsustasin, et tegelen sellega siis, kui vaja. Seni tuli kuidagi Alvorgesse kõndida, mis omakorda 26 km oli.

Vihmakeep oli ikka kogu aeg käepärast, kord sadas pisut, siis oli ilus. Mägisem maastik sai ka peale Alvaiázeret otsa ning edasi sai juba vaikselt mäest allapoole kõndida. Valusate jalgadega pole see küll eriti lihtne, aga vähemalt ei võta nii võhmale, kui mäest üles rühkimine. Ja kuna vihma ikka hooti tuli, otsustasin kuidagimoodi Alvorgesse vastu pidada ja siis seal selle „tasuta“ öömaja leida. Vahepeal tuli kohe selline vihm, et istusin kivi peal ja ootasin keebi all, kuniks jälle edasi liikuma hakata saab. Oleks ma oma kaarti hoolimakalt jälginud, oleks ka pisut edasi kõndinud. Sest tegelikult olin paarisaja meetri kaugusel Alvorge keskusest. Väike koht ja vihma tõttu rahvast väljas ei olnud, nii hakkasin siis umbes seda alberguet otsima- ainsaks juhiseks oli „kiriku taga“, seda oli Carlos mulle enne öelnud. Õnneks ei saanud ma eriti kaugele oma otsimisega minna- üks mees astus mulle kohe teel ette ja rääkis midagi portugali keeles. Seletasin talle, et otsin alberguet ja tema ikka vankuva järjekindlusega kutsus mind ühte söögikohta, et templit palveränduri passi panna. Ma küll ei saanud aru, miks ma peaks tema templit tahtma, aga läksin siiski. Selgus, et Vitor oligi selle ainsa albergue omanik ja ühtlasi peab ta ka väikest söögikohta, kus siis taas palveränduri eine 5 euroga saadaval oli. Lisaks oli selles kohas interneti ühendus. Käte ja jalgadega selgitades sain ma siis aru, et pean paarsada meetrit edasi kõndima, kiriku taga on üks maja, mis on siis albergue- osa inimesi on juba seal, seega saan võtme nende käest. Vaja on vaid uksele koputada.

Asusin teele ja juba tuttavad sakslased olid seal ja riputasid pesu kuivama. Albergue oli küll väga lihtne- vaheseintega oli eraldatud 4 ruumi, kus siis narid olid. Õnneks olid ka tekid olemas ja üksikud padjad, haarasin neist ühe kohe omale. Küll aga unustasin ära oma katkise veepudeli ja viskasin raske seljakoti narile. Mitu sekundit hiljem oli mul pool madratsit juba korralikult märjaks saanud. Kuna öö tundus nagunii jahe olevat, siis lootsin, et magamiskott on piisav, et märga küljealust vältida. Vannituba oli suur ja mitme boxiga, sellise odavamat sorti koha kohta üsna muljetavaldav.

Kõht oli tühi ja internetti oli ka vaja kasutada, nii seadsin sammud peale duśśi all käiku jälle söögikohta. 5 euro eest sain suure-suure prae+Fanta. Kell 20.30 leidsin, et on paras aeg tagasi minna ja kui ma alberguesse jõudsin, siis kõik teised rändurid juba magasid. Õiged palverändurid lähevad ikka vara magama.