Töiselt läheb nii, et nati jama lugu on. Koondamise kirves hõljub õhus

***************************

Eleni (majakaaslane siis): kui töövestlusele lähed, anna teada, mul on viisakaid, just selleks mõeldud riideid olemas

Mina: ma oma lõhkiste traksipüks-teksadega ilmselt ei saa minna

Eleni: Nononononononononoooo

Mina: kas ma oma kleiti võin kanda?

Eleni: no ma ei tea, see pole päris minu maitse ja stiil, aga käib kah. Ja üks oluline asi veel: vaata et sa siis seda tobedat mütsi ei kanna

Mina: mida, whaaaat? See müts (my aegumatu klassika Hello Kitty) on awesome. Täna just apteeker ütles, et lahe müts

***************************************

Ühesõnaga, võtke kõik rahulikult ja ärge hakake mulle mingeid tööpakkumisi otsima. Jah, ma tean, et Booking.com otsib eestlast Londoni. Juba kandideerisin.

Kujutasin juba ette, kuidas me mehega tillukeses, ilmselt ühetoalises (sest suuremat ei jaksa üürida) stuudiokorteris elame, mis asub Londonist nii kaugel, et kummaline oleks seda kanti üldse Londoniks nimetadagi. Ja selles tibatillukeses elamises nii 900£ üüri maksame (sest odavamad on juba vaid toad teistega koos maja jagades) ja mina sõidan igal hommikul vähemalt tunnikese (kui mitte rohkem) metrooga tööle, samal ajal rongis meiki tehes, võikut süües ja raamatut lugedes (sest hommikul pole aega süüa ega meiki teha ja lugemiseks jääb sellise eluviisi juures veelgi vähem aega ja energiat üle). Ja teate mis? Ma ei saanudki seda töökohta. Järjekordselt Booking.com ei tahtnud mind. Visualiseerimine my ass!!!!!!!