… kus kõik läheb ikka nii pekki, kui pekki
Näiteks ärkad selle peale üles, kuidas majakaaslased enne äratust (enne kella 06.00 siis) omavahel räägivad ja imestad, et mida hekki neil nüüd viga on. Ja siis saad teada, et Halloweeni öösel on meie majja jälle sisse murtud. Poole aasta jooksul teine kord, sedakorda mitte asjaarmastaja, vaid ikka asjatundja poolt. Esimesel korrusel on kõik läbi otsitud, tühjas toas (sest majakaaslane nr 1 ööbib enamuse ajast peika juures ja tema tuba on lukustamata, sest elektrimõõdik on seal) asjad läbi lapatud (ent ratast pole võetud). Ja siis tuleb meelde, et sa jätsid üüriraha lauale, et majakaaslane nr 6 saaks selle ära maksta, sest sa oled ikka oma majaomaniku peale vihane ja siis loodan elueest, et seda raha seal elutoas laual ei olnud (õnneks ei olnud, olevat eile ikka üürid ära maksnud, sest muidu oleks vargal olnud esmalt tunne, et mis kari luusereid siin elab, isegi telekat ei ole ja siis et ohoo, aga 400£ käshi on vähemalt laual laiali, ole vaid meheks ja võta omale)
Ja siis vastikustundele lisaks avastad, et käed on sigavalusad (sest mul on artriit, kas ma pole maininud, ahh?) ja päeval kell 10.00 ootab ees oluline vestlus. Ja siis vestlust oodates selgub, et keegi ei teagi midagi ja ootad veel pool tundi, et siis kiirelt vestlus tehtud saaks ja kogu asja põhipoint on, et su 3 nädala pärast algav puhkus võib olla probleemiks võimalikul uuel töökohal. Ja siis lubatakse sulle päeva lõpuks teada anda, mis värk on ja päeva lõpus küsib su mänekas, et “noh, mis toimps?” ja sina küsid, et “ütle ise, mis toimps?” ehk siis midagi pole ikka selge ja siis mänekas küsib su moblanumbrit, et uurida ja lubab helistada ja kella 20ks pole mitte halligi helistanud.
Ja siis jõuad koju ja selgub, et lisaks sellele, et mingi närukael öösel rahumeeli meie kodus ringi asjatas, tüüp lausa läks nii julgeks, et läks teisele korrusele ja avas ühe toa ukse ja siis nähes seal majakaaslast nr 3 (ainus meesisik majas) taganes tuldud teedpidi ja pani jooksu ja siis see majakaaslane unesegasena ei saanud arugi, et kesse või misse ja arvas, et võis mõne teise tuttav olla, kes näiteks vetsu üles ei leinud… Ja siis mõtled, et perssekellad, asi on ikka tõsisem, kui mingi tüüp käib mööda maja ringi ja meie magame, nagu vanemad mehed ja ei kuule midagi ja siis otsustad, et sina oma toa 3ndal korrusel hakkad ka öösel lukustama, võti seespool (sest muidu on väljapool, sest äkki läheb meelest ja öösel vetsus käies lööb uks sneprisse).
Ja siis loed meili, et su Amazoni pakk on viidud ületee naabritele ja nende ukse taga avastad, et seal on 3 korterit ja nr 2 kellanupp teeb isegi ukse lahti ja siis selgub, et nemad ei tea kedagi Davidit, kelle käes su pakk võiks olla. Ja siis kirjutab Curacao hotell, et milla sa siis lõpliku summa ära maksad ja ei oska neile vastatagi, sest noh, sa ju ei tea, kas läheb sõiduks või mitte ja kell 20.00 on juba selline tunne, et kogu selle ärevuse ja pabistamise tulemusel tahaks magama minna, aga ei julge…
One of those days. Tsiteerides üht kolleegi “it sucks to be me”. Jep, nii ongi
