Eelmine nädal oli ikka elukreisi, ma lihtsalt ei või… tundus, et tööga sai asi korda, aga puhkus? Mu kullakallis puhkus? Lõpuks selgus, et sai sellega ka asi korda ja olemas on nii uus töökoht kui ka puhkusele minek õigel, planeeritud ajal. Reedel sain veel omale lemmikust haiglaõe, sest tema torkis mind niivõrd valusalt, et ma lõpuks stressist ja paanikast ja valust nutma hakkasin, nii sain suure kallistuse hoopis ja sinika käele ja kirusin seda eelmist “must-have-flu-vaccine-or-you-die” õde ja lubasin edaspidi just seda kallistajat nimeliselt küsida, kui aega kirja panen. Ühtlasi oli meil ka vestlus:

Mina: kuidas su nimi oligi?

Tema: Julie. Aga sa võid mind kuidas iganes kutsuda, eriti, kuna ma sind eelmine kord Miilaikiks nimetasin

Mina: selge, siis ma järgmine kord tean, mulle see eelmine õde ei meeldinud

Tema: oi, kas ta oli ebaviisakas sinu vastu?

Mina: eem, ma ei tea, natukene. Jube pealetükkiv oli oma gripivaktsiiniga

Tema: mina ka ei lase end vaktsineerida ja oma lapsi ka mitte

Mina: kas tõesti?

Tema: jah, ma ka ei pea seda vajalikuks. Aga ära seda teistele ütle!!!!!!!

*************************************

Vahepeal käisid 2 majakaaslast Taimaal reisimas. Ja kolmas mjakaaslane Shaun sai majja sissemurdmisest hoopis inspiratsiooni, äravarastatud jope asemel on nüüd uus laul olemas 😛

Ja Mariale, neljandale majakaaslasele tundus, et varas pani osa tema viskit kah köögist piistu

Ja korra on keegi veel meie maja piilumas käinud, sest aiauks oli jälle lahti ja uksele on midagi soditud, ilmselt kood tähendusega “siin elavad mingid luuserid, isegi telekat ei ole neil”… no mida pekki küll, kaua võib?

Nii me siis elame.

Ühtlasi on esimene nädal UUES töökohas üle elatud, uued kolleegid olemas, uued tutvused, uued pabistamised, sest töö hakkab olema ka kõnede vastuvõtmine…. õõõõhhhhh… pabin-võdin-värin-mure

Ja üldsegi, mu töökoha intervjueerija nägi mind õues mu Hello Kitty mütsiga ja ütles, et OU, LAHE MÜTS!!!!!! Sähh sulle Eleni, et selle mütsiga ei tohi tööintervjuule minna. Näkku sulle!!!!!

Ja avastasin, et McDonaldsis on hullult hea cappuchino, odavam kah lisaks.

Ja siis käis Shaunil sõber külas, 2 aastase titega, mängisid kitarri koos. Ja  peale väikest jutuajamist ma sain aru, et tean seda tüüpi 5 aastat tagasi ajast. Ja tema ei tundun mind üldse ära… Ma näen ju samasugune isegi välja, lihtsalt see 30 kg on ilmselgelt näkku tulnud, ega siis sellepärast pea kohe mitte äratundma…. ja ta laps ahistas mu 1 naela eest ostetud küünalt, ma kohe ei saanud vaadata, kuidas ta seda plastkahvliga tagus ja läksin oma tuppa… too much, too much

Ja siis olen endale hunniku raamatuid lühikese ajaga ostnud, loen nüüd iga õhtu elu eest, sest väss tuleb peale (kuigi koolitus algab kell 9 ja nii on mul 2 unetundi rohkem, aga seda väsinum ma olen millegipärast) ja siis on natuke lisatööd-toimetamist-kirjutamist ka tekkinud (yess-yess). Räägin siis, kui asjad juba edenevad, ei saa ilma teiste osapoolte loata ju miskit seletada. Aga ise olen rahul, hakkab looma, hakkab looma…. 🙂

Ja MERRY CHRISTMAS BELFAST dekoratsioonid on juba üleval, mitu päeva juba!!!!! Finally!!! Ma pidin 10 kuud ootama!!!!! Majakaaslased ei saa siiamaani aru… Ma räägin neile, et ma pole Christmas person, ma olen jõulutulede ja kaunistuste ja küünlate person.