Hommikul läks enamus kenasti. Takso saabumine võttis pisut kauem aega, kui muidu. Vihma sadas ja linn oli tühi, ei tea siis, kus nad ootasid. Lennujaama sõitis ta ka läbi kesklinna, mis lisas lõpphinnale pea ühe naela juurde. Lennujaamas selgus, et mu sõps oli mu lennupileti bookingusse nimed valepidi pannud, eesnimeks oli Meelike Eenpuu ja perekonnanimeks Villup, seega tuli seda ka ära vahetada. Õnneks oli tasuta, seega sain kiirelt tehtud ja siis üsna pikka turvajärjekorda ootama. Ju suvepuhkuste aeg.

Lennuk kohal õigel ajal, lend õigel ajal, mina juba rõõmus, et 10 minti varem kohal, on aega lennujaamas vetsus käia ja rahulikul sammul rongile minna. Hehh, looda sa! Lennujaamas maandusime eemal, siis tuli bussi minna, bussis oodata ja lõpuks oli mul jälle 20 minti aega, nagu eelmisel korral. Ja jälle nii kiiresti, kui jalad võtsid rongijaama poole. Piletijärjekorras ei pidanudki ootama, sain oma piletid kenasti kätte ja jälle 2 minti enne rongi väljumist. Ja siis selgus, et mu otserong oli tühistatud ja pidin esmalt teisele poole 24 minti sõitma Manchester Picadilly peatusse ja siis see SAMA rong, milles olin, pidi 4 minti hiljem tagasi sõitma. Seisin kohvikus ja kuigi järjekord oli vaid paar inimest, siis vaatasin, et ei jõua ära oodata, et omale mingi võiku haarata, ja siis jälle rongile tagasi. Ja see rong sõitis TUND AEGA Crewesse. Ja minul oli kohvris vaid veepudel, ei snäkke, ei sööki. Sest kui kõik oleks nii läinud, nagu vaja, siis oleks mul olnud pool tundi aega kohvi ja saiakaste jaoks, siis võtta buss ja olla veel oma 20 minti varem kohal. Aga tuli hoopis Crewe rongijaamast takso võtta, 11,60£ selle eest maksta ja 1 minut enne koolituse algust olin kohal. Kiire kohv, küpsis ja puuvili ja algas.

Pärast õhtul sheerisime 4 inimesega taksot ja kummalisel moel oli see vähem, kui 8£. Kaks naist andsid viieka, mina otsisin oma raha ja siis olid teised taksost läinud, taksojuht vahtis mind lolli näoga, et see on vahetusraha ja ma siis võtsin selle endale. Et hommikuse jama kompensatsiooniks. Teised tibid olid läinud ja mul oli teisele poole vaja minna, hotelli otsima.

Ibis Hotel oli kenasti 10 minti jalutamist, seega sain omal samme kirja ja oli ka odavam, kui algul vaadatud Holiday Inn. 59£ siis, teises oleks vist 69£ või isegi rohkem olnud. Mul varasemalt vaid üks Ibise kogemus Pariisis, seega tahtsin näha, kuidas neil siis toad ja mis peamine, HOMMIKUSÖÖK on. Tuba oli kena, 2 pudelit vett ka ootasid, seega esmamulje oli armas. Piirkond oli küll tööstuspark, aga puud ja põõsad, linnud ja jänesed jooksid ringi, mõnus rahulik ja vaikne kant. Kui pärast veel oma puuduolevaid samme kõndima läksin, oli pisut kõhe, sest üks tõmmu mees tuli telefoniga vastu ja korra kaugemal nägin üht koeraga jalutajat. Et ilus ja vaikne ja… hea koht pahadele inimestele? Ma muidu nii paranoiline ei ole, aga pärast viimatisi UK sündmuseid natuke ikka mõjutab. Õnneks läks kõik kenasti, sain veel ühtedele teed juhatada, otsiti poodi või Texaco bensukat, olin neid oma kõnnil näinud. Hotellis vaatasin oma tavapärast hotelli “Dinner Date” maratoni, lootsin et kõrvaltubadest prantslased maha rahunevad, sest need prõmmisid ustega ja koputasid igale poole ja minu toa uksesilm oli selline, et ma ei saanud sealt midagi aru, nagu kõõrdsilmadele mõeldud või mis… ja padjad olid eriti paksud ja kõvad, aga noh, kuna olin hommikul kella 4.45st üleval, siis uni tuli ruttu…

Hommikusöök oli kena, palju parem, kui eelmises Wychwood parki lukshotellis, seega suur plusspunkt minult kohe hotellile. Tagasi lennujaama minek läks lihtsamalt, tuli ühes kohas rongi vahetada, aga järgmine rong tuli peagi ja olin kenasti lennujaamas. Pilet korras, turvakontroll lihtsalt (seekord ei läinudki mu kohver jälle põhjalikule ülevaatamisele, nagu tavaliselt) ja siis läksin korra WHSmith raamatupoodi. Üks mees küsis, et “kas see spordikott on teie oma siin maas?” Raputasin pead ja läksin edasi. Ja mõtlesin, et kurat küll, nii kõrini kogu aeg karta, inimesed ju ikka unustavad oma kotte kuhugi ja siis pärast otsivad ja jamavad. Olin siis nurga taga ja mõtlesin, et kui tõesti MIDAGI, siis vähemalt suren kaetuna kenasti raamatutega :))))) Julmad naljad. Eriti hea on see, et kui ma alles oma check in järjekorras ootasin, tuli mulle ootamatult mõte, et peaks oma testamendi tegema, nii igaks juhuks. Raha ega vara mul suurt ei ole, aga noh, õige natuke ikka. Et paneks kirja, kes ja mis ja kellele. Tervise tõttu nagunii ma oma mehest kauem ei ela. Ja siis on mingi kahtlane, järelvalveta spordikott 10 minutit hiljem ikka raamatupoes. Siis oli juba turvatöötaja seal ja rääkis telefoni kahtlasest kotist. No ilmselgelt miskit ei juhtunud, olen elus ja terve, aga jah… ei meeldi mulle see kahtlev-kõhklev tunne nüüd, kui reisimas käin. Aasta tagasi käisin Gruusias, palju julgem tunne oli.

Lõpuks siis sain Belfasti, bussi saabudes oli üks mustanahaline tibi, kes eksinud olekuga ringi käis ja kui bussi läks, hakkas suure vilinaga nutma… mina sain koju ja tegin 2,5 h uinaku. Vot nii väsinud olin.

*edit: mul ei lase ühte kustutatud pilti eemaldada, sellepärast on mingi image koht ainult postituses 🙂

***********************************

Täna tööl. Üks vanem mees helistab jälle, et “teate UKs ei müüda seda ja seda, ma muidugi ei tea, kus teie asute”
Mina: Belfastis
Mees: ahsoo, aga sul ei ole ju iiri aktsenti
Mina: vabandust? (mõttega, et ma ei saanud aru, mis ta ütles. Mees sai aru, et ma solvunult VABANDAGE? ütlesin ja jäi vait
Mina: halloo, olete seal?
Mees: jah
Mina: ma ei saanud teie viimasest küsimusest aru
Mees: ma ütlesin, et sa ei kõla kui iirlane
Mina: ilmselt sellepärast, et ma pole iirlane
Jälle piinlik vaikus 🙂
No ta ei küsinud ju, et kust ma siis pärit olen 🙂