Mul on täna teine tööpäev uues kontoris ja teine päev peale puhkust. Ja no oktoobrilapse ausõna, ma pole kunagi varem peale puhkust end NII HALVASTI tundnud. Ja ma olin ära vaid napp 1,5 nädalat, millest paar päeva oli veel UKs seiklemine ja coachingu koolitus. Ma eelmine aasta olin 2 nädalat ära, kui Curacaol käisime. Isegi siis polnud nii vastik tööle tagasi minna, aga nüüd….. Siit siis õppetund, et töö peaks ikka n-a-t-u-k-e-n-e-g-i meeldima, et peale puhkust masendus peale ei tuleks. Ma isegi loen praegu Eckhart Tolle “The Power of Now” ja kavatsesin ikka korralikult seda hetkes olemist ja elamist nautima hakata. Ja siis oli vastikusmõte tööle tagasi minekust palju võimsam ja…. eks päev haaval tuleb siis hakkama saada. Kord koidab ka päev, kus teen kogu aeg asju, mis meeldivad 🙂

Mu viimasel tööpäeval enne puhkust, 18.augustil käisime siis uut kontorit vaatamas ja arvuteid kontrollimas, et kas kõik funkab jne. Uut kontorit on oodatud pea 2 aastat, seega rahvas üldiselt oli rõõmus. Mina ei olnud: kesklinnast kaugemal, nüüd kui poodi vaja, siis 15 minti teises suunas kõndida. Tööle minek on 5 minti kauem (arvasin, et rohkem, seega tavapärase 06.18 asemel ärkasin 06.08 eile ja selgus, et olin õigel ajal kohal, jäi aega ülegi. Täna ärkasin 06.10 ja ikka oli aega, homme proovin kell 06.12 äratust) ja sammud saab küll tehtud kiiremini, aga siiski. Kui reedel siin 2 tundi olime, sain peavalu- kas siis konditsioneer või värvilõhn või kurat-teab-mis. Õnneks õhtupoole läks üle, sest mul oli ju Birminghami lend ees. Sellest siis järgmine kord pikemalt.

Eile tööl, no kohutavalt masendav olla. Ei tahtnud kellegagi rääkida, lisaks oli vaja kauem olla ja pärast veel ühel kvaliteedimonitori koosolekul…. Kannatuste rada, tõesõna. Ja lõunast jälle peavalu. Me oleme kontoris, kus algselt pidi olema 2 korrust, tehti aga 3, seega laed on oodatust madalamad, aknad väiksemad, uksi mida korduvalt lükata ja tõmmata, miljon kordi rohkem. Tõsiselt, eile kuulsin, kuidas paljud kurtsid, et oleme kui labürindis, uksed ja uksed igal pool, seinad sama värvi, aru ei saa, kus oled. Ma nüüd vähemalt tean, kuidas vetsu minna ja kus lõunatamise koht on. Ja mis korruse millises külmikus piima leidub kohvile.

Ei ole rahul, no ei ole kohe üldse. Uus ei ole alati parem, eriti kui see uus on vaevu suurem, kui loodetud. Ja tundub, et siin tuleb olla veel 3-4 kuud vähemalt, sest mu coachingu väikesed vaheeksamid on nõmeda graafikuga. Sain eile alles oktoobriks ühe aja broneeritud ja viimane saab olla alles pärast seda, ette broneerida ei saa. Nii et saab raske olema.

Kõrvaltiimist üks poiss loeb Orwelli “Loomade farmi”. No tööga mitteseotud veebilehti ei tohi kasutada, khm-khm, raamatute kohta pole midagi öeldud 🙂

Istun ka eraldi oma tavapärasest sõpsist- tema ei tahtnud ühe valju türklase kõrval istuda (kes enne oli otse minu selja taga ja polnud hullu midagi) ja mina ei taha venekeelse tiimi keskel istuda, seega olen omas nurgas ja püüan siis aega maksimaalselt kasutada, mis ma siin ära istuma pean.

Järgmise puhkuseni on 87 päeva ehk 12 nädalat. Ja seda on PALJU!!!!!! Mul on tunne, et ma loen isegi tööpäevad ära ja kirjutan seinale ja hakkan neid siis maha kriipsutama, sest mul on nii kopp ees sellest kohutavast töökohast. Ja midagi paremat silmapiiril pole, eitavaid vastuseid tuleb robinal, saadan kogu aeg CVsid.

Ja uus tüüp kolis meie majja, nüüd on juba 4 kutti+mina. Majaomaniku sõnul “hästi vaikne ja viisakas”, vanem mees, natuke naljakas. Õppis karmimal viisil, kuidas meil köögis 2 ahju töötavad: lasi kohe esimesel õhtul elektri minema ega teadnud, mida teha. Majaomanik kenasti EI MAINI kunagi uutele inimestele, et üks ahi on söögitegemiseks ja teisel ahju kasutamiseks ja kui valesti kasutad, siis lööb elektri välja. Sisse saab lülitada toas nr 1 ja kui selle toa inimest kodus pole, siis on uks lukus 🙂

Hea, et juhtusin selle uue tüübiga põgusalt rääkima, sest selgus: tema alustab ka vara ka nii 6 ajal ärkab. Minul kohe küsimus, et kuidas me vannitoas ummikut väldime, sest mul on hommikul iga minut arvel. Ta siis nõustus varem ärkama, et olukorda lahendada. Mulle sobis 🙂

Vähemalt 1.september ei too koolipaanikat, asi seegi 🙂 Kui ma veel ülikoolis käisin, isegi siis oli 1.september vastik tähtaeg, mis alati segas. Nüüd on õppimine oma graafiku alusel ja 1.september tähendab seda, et üüri tuleb maksta. Ei muud. Ja et uue kuu kulud on ootamas…