Aasta on lõppemas ja Petrone Print teeb oma iga-aastast blogikampaaniat. Ja mina jälle rõõmsalt siis arvustamas :). No see arvustus on rohkem mõtisklus. Sest Epp Petrone “Kas süda on ümmargune? 2.osa” on just selline, kus ei saa vaid kirjutada, et “meeldib, meeldib väga”. Ja kellele selline kodumaine “Eat.Pray.Love” stiil meeldib, siis asuge ka loetut arvustama. Raamatu 1 ja 2.osa on kenasti auhindadeks saadaval. Väärt kraam, ausõna 🙂

Seda raamatut ootasin vist samamoodi, kui Harry Potteri 7nda  osa eesti keeles ilmumist. Sest esimene osa oli mul selleks ajaks mitu korda juba läbi loetud. Õnneks käis mul sõbranna külas ja tõi siis mu kauaoodatud raamatu, mis sai läbi loetud rekordkiirusel. Nüüd siis võtsin raamatu uuesti ette, et põhjalikumalt süveneda. Hoiatan ette, et mu mõtted on üsna hüplikud 🙂

*Truuduse teema…. hmm, kui tuttav… Jah, ma olen äsja abiellunud, aga samas, enne Hollandi kolimist oli ju 5 aastat lahedat vallalise elu ja see pani samamoodi elule ja suhetele teistmoodi vaatama. Ja oma vallaliseelu meenutan vägagi hea sõnaga, kohati nostalgiliselt…. olid ajad…

*Mina olen hetkel samamoodi 30ndate keskpaigas nagu Epp, kui ta BangKokis oli… ma ei tea, miks ma seda siin kirjutan :)… võibolla vihje, et võta end kokku ja hakka ka oma märkmeid ja blogisid korrastama ja OMA kirjutatud raamatuni tüürima? Kas jah?

*“Miks ma oleks pidanud ka toona aastaid tagasi just seda ühte reaalsust kannatama?”…. oeh, kui tuttav tunne…. mida aeg edasi, seda rohkem…. kui tihti mõtlen ma, et mis küll minu elust saab, mida ma peaks tegema, mida muutma….. ja mul on mõned mõtted oma võimaliku tuleviku suhtes ja ilmselgelt on praegu just see kõige õigem hetk uuesti südameraamatut üle lugeda. Mina usun märke, peaasi on neid oma elus märgata. Õiged asjad õigel ajal, ilmselgelt. Ühte reaalsust ei pea kannatama

*Toimetaja koha pakkumine, aega reageerida homme-ülehomme…. Nii lahe, kui asjad kohe toimivad. Meenub mu Belfasti kolimise otsus, et tuli väike ideekilluke ja paar vajalikku märki elust ja nädala pärast olin läinud… I miss Belfast :(… kui raha rohkem oleks, siis ma vist oleks kogu aeg lennus, kogu aeg kuskil midagi põnevat tegemas… seega märkus iseendale- leia rahateenimisvis, mis sellist eluviisi võimaldab. Kohe. Nagu kohe-kohe. Päriselt päriselt ka.

*“Me otsime isiksusi”…. mina ka, aga mul on tunne, et Hollandis ei hooli keegi sinu isiksusest. Peamine ja ainus asi, mis loeb, on ülihea keeleoskus või siis vähemalt iga kell ja igas kohas mainimine, et “oi, kuidas ma õpin hollandi keelt, iga päev, elu eest, täiega, sajaga…. miks keegi minu isiksust ei otsi???

*“Sõnast sünnib sõna”…. jällegi, nagu mu igapäevaelu…. kogu aeg räägi, kogu aeg seleta, kogu aeg õigusta oma mõtteid ja valikuid ja tegelikult keegi ei hooli, nad mõtlevad ikka sama, mis enne… sõnad sõnad sõnad, lõputult sõnu, mis tegelikult midagi ei tähenda…. ja mina olen oma energiat raisanud enda õigustamiseks… kuidas sellest küll lahti saada, kuidas ignoreerida neid, kes seletamist ja õigustust ei ootagi?

*Epule ütles keegi, et tal on kirjaniku silmad… ütleks mulle ka keegi niimoodi! Või midagigi sellist…. Jällegi, kogu aeg õigusta ja veena teisi, et päriselt päriselt ka ma kirjutan, ma olen kirjutaja… mul ei ole veel hunnikut raamatuid ette näidata, aga kunagi saab see ka nii olema…. laske mul olla senikaua…. ja väike kiitusekilluke ei teeks paha 🙂

*Liivakärbsed.

*Kas teadsite, mis juhtub mereveega, kui seda keeta? Mina ei teadnud. Sähh sulle matkajat, ma oleks vist samamoodi teinud

*Sõjaväelasest Eesti Robinson oli tookord minu lemmikuid. Vaatasin seda saadet suure põnevusega, ilmselt olen/olin mina just selline sihtgrupp, kellele saade mõeldud oli… Olin äärmiselt nördinud, kui see sõjaväelane välja hääletati, sest minus just tärganud militaarhuvi mõtles: kuidas nad seal saarel küll hakkama saada kavatsevad, ise sellised ullikesed? Ja raamatust selgub, et see mees on nüüd surnud…. nii kahju.

“Aga mida see mees siis tegema pidi, kui tal oli igav ja ta entusiasmi tiivad lühikeseks kärbiti?”…. vaheta sõna “mees” ära “minuga” ja voilaa, täitsa nagu mu igapäevaelu… igav, igav, kuramuse igav…. mida küll teha, et sellest lahti saada? Kuidas oma entusiasmi tiivad tagasi pikaks kasvatada? Paljude arvates elan ma siin Hollandis kah nagu paradiisisaarel, aga tegelikult…. oeh

*Kuidas ma küll igatsen reisimist ja suhtlemist, nii nagu Epu suhtlejast tütar seda tegi. Et aga lähed ja räägid igaühega, kes lahe ja huvitav tundub. Otse ja siiralt. Millal ma viimati seda teha sain? Bosnias vist, hetkeks, ühel hommikul söömas, kui üle laua istus lõpuks ometi KEEGI, kes oskas inglise keelt ja kellega sai rääkida ja kes vaimustus igast asjast, mis ma ütlesin. Maria Londonist. “Oi, te olete Hollandist!”… “Issand, te olete pulmareisil, nii lahe, omg palju õnne!” … “Mis teid siia toob, miks just Bosnia?”…. Kui pidevalt reisida, siis kohati hakkavad need “kes-sa-oled-ja-kust-sa-tuled?” küsimused pisut tüütama, aga minu 2 aastat kestnud igavelu on selle kenasti ära unustanud. Tahan uuesti, tahan veel, TÜÜDAKE mind!

“Arvatakse vist, et kirjanikud ja kunstnikud peaksid vahel oma sahtleid avama ja kerra tõmbunud vana valu uuesti üles äratama, tema unisesse näkku valgust laskma. Ma ei tea, kas see teguviis on õige, aga küllap on nõnda maailma sündinud tuhandeid raamatuid”… Aamen selle peale, mõtlen viimasel ajal pidevalt oma “sahtlite” avamisele… kuigi jah, tean juba, mis sealt tuleb… avastused, et “ossa, ma ei mäletanudki, et minuga SEE juhtus!”… ja see viib jälle ajas tagasi ja toob tagasi vastikud tunded… olen vahel õrnalt piilunud oma sahtlisse ja vanu kirjutisi ning blogisid kärrmelt  lugenud…. a see vaikne piilumine ongi vist kõige hullem, parem juba korraga ja kärtsti ära teha. Nagu plaastri tõmbamine, eks? Küll see raamat siis ka tuleb, eks? 🙂

*Kui saaks, siis põgeneks ise ka sellisele Robinsonisaarele… sest ma nii jälestan külma ilma ja tõsiselt kaalun varianti pool aastat kuskil soojas elada. Sest see külm on nii väkk… Te ei kujuta ette, teie elate küttega elamises. Minul on vaid radikas, et ÜHT peamist tuba, kus viibin, soojana hoida 🙁

*Igatsen kõiki neid kohti, kuhu ma olen maha jätnud osa oma südamest”…. ega muudmoodi vist ei saagi, kui tükike hingest ja südamest kuhugi jäänud on…. mul ikka mu kallid Belfast ja Peking…. kas kannatada või siiski kõigele vaatamata tagasi minna? Et saaks oma südamevalust lahti? Kasvõi natukene?

*”Nende kohtadega, kuhu me füüsiliselt enam ei jõua, tuleb rahu teha”…. Palun, kas keegi õpetaks mind, KUIDAS seda teha? Sest ma ei saa kuidagi rahu tehtud oma minevikuga. Jah, ma tean, et Belfast pole ju üldse nii kaugel, et aegajalt sinna minna polegi probleem. Üksikud sõbrad on veel alles, ülejäänud on minema libisenud… Aga Peking? Ja kohad, kuhu veel vaja minna, aga kas jõuan? Miks mul on kogu aeg tunne, et aeg saab otsa?

*Rändamine, maailma nägemine! Õnneks mu abikaasa saab aru, et mul lihtsalt on nii meeletu vajadus pidevalt kuskil käia ja uusi kohti näha ja siis veel vanu kohti uuesti näha jne jne. Eks tal ole raske seda muidugi aru saada, sest iga kord, kui reisilt tagasi olen/oleme, küsib ta, kas on hea kodus tagasi olla… Ja minu vastus on alati umbes selline “eeeehhhhh…. phhhhhh…. öööööö”…. ehk siis mitte. Aga miks mu sõbrad (va üksikud erandid, teid ma kallistan kohe selle eest) ei saa aru? Miks nad nüüd arvavad, et abielus koduperenaisena ei taha ma muud, kui nõusid pesta ja kooki küpsetada? Ahh?

*Taro kaardid, nõiad, pendlid… Taro kaardid on mul omalgi, kas ehk taas märk, et otsi välja  ja anna endale võimalus? Isegi ühe täiesti juhuslikult Skype teel tehtud kaartide panekul rääkis keegi võõras mulle rahumeeli, et “sinul pole muud muret, kui et aga käi ringi ja ole ja mölla”…. No mida ma siis vastu vaidlen 🙂

*Ma loodan, et kedagi ei solva sellega, aga esimese raamatu illustratsioonid meeldisid mulle natuke rohkem. Õige natukene

*Ja nüüd hakkan “Kas süda on ümmargune? 1.osa” lugema, tunnen, et ei mäleta seda enam nii hästi. Ja ILMSELGELT on mul praegu just neid raamatuid vaja lugeda, et oma sassis elu ja veel rohkem sassis mõttemaailm korda saada… Aitähh Epp!

P.S. Kirjuta palun ruttu-ruttu 3.osa ka valmis 🙂