Ilmunud algselt Delfi Reisijuht.ee lehel
1.päev palverännakut ehk „Äkki ma ikka lähen rongiga?“
3.aprill 2015, Suur Reede.
Plaanisin alustada kõndimisega kell 8.30. Hommikusöögi pakkumist hostelis alustati kell 8.00 ja ma oma suures naiivsuses lootsin, et saan poole tunniga nii söödud kui ka omale vajaliku toidukraami kaasa tehtud. Loomulikult läks aega rohkem. Lisaks ootasin järjekorras, et omale paar praemuna teha, et siis pisut toekam hommikusöök valmistada. Suurest ärevusest ma eriti süüa ei suutnud, seega pakkisin kõik toidukraami, lisaks veel paar puuvilja omale seljakotti.
Enne äraminekut vaatasin veel kiiruga oma e-maile ja avastasin, et samaks päevaks broneeritud hostelist olin ma kirja saanud sisuga a´la „palun tõestage, et olete raha maksnud“. See hostel käitus algusest peale kummaliselt. Hostel DP Vila Francas oli kenasti olemas booking.com lehel ja sealt ma selle siis 15 euro eest broneerisin, eelmise aasta oktoobris. Üsna ruttu tuli neilt kiri, et kui ma kohe oma broneeringu eest ei tasu, siis nad tühistavad selle. Jätsin kirja mõneks ajaks tähelepanuta ja hiljem uurisin, kas mu broneering ikka kehtiv on. Oli, aga soovitati ruttu ära maksta. Tegin siis ülekande ära ja saatsin kirja, et makstud. Vastuseks tuli umbes, et „küll meie ütleme, kui raha üle tulnud on.“
Ja nüüd, pean ma taas tõestama, et ma ikka tõepoolest maksnud olen. Kas nad siis seal ise ei saa kuidagi oma konto väljavõtet vaadata? Kiirelt siis jälle hosteli arvutisse, eelmise aasta oktoobrist väljavõte, sellest telefoniga pilt, pilt hosteli ja kiirelt tuli vastus, et kõik on korras, kohtume hiljem. Lisasin igaks juhuks, et hakkan Lissabonist kõndima, seega jõuan üsna hilja. Aga vähemalt oli hea teada, et mind oodatakse. Ja kui peaksin vahepeal ära nõrkema, siis äkki saadetakse keegi ehk mind otsimagi?
Nii sain siis alles kell 9.15 liikuma. Esimese asjana oli vaja katedraali juurde jõuda, kus siis kuulus Portugali tee pihta hakkab. Sinna oli omakorda pool tundi kõndida. Kiirelt paar pilti katedraalist ja algas noolemäng. Algul oli nooli ikka üsna usinasti- millegipärast oli meeles, et erinevates foorumites kiruti, et Portugali teel on nooli üsna juhuslikult ja kerge on ära eksida. Algul tundus kõik kenasti olevat- korraga nii kollased kui sinised nooled. Sinised siis näitasid teed Fatima poole, mis on Portugalis sama populaarne, kui Santiago de Compostela Hispaanias. Ja algul on tee ühine.
Minu naiivne plaan oli, et kõnnin tund aega ja siis puhkan 10 minutit. Esimese tunni pidasin kenasti vastu, ilm polnud veel kuumaks jõudnud minna ja puhanud jalad pidasid kenasti vastu. Seljakott oli küll üliraske ja eelmisest päevast saadud päikesepõletus kaelal ja õlgadel tegi hirmsasti valu, aga kuidagi sai hakkama. Vahepeal kadusid nooled tõepoolest ära, aga eelnevalt olin kaardilt vaadanud- tuleb minna mööda randa. Mingi hetk ka üle jõe, aga senikaua oli sihti lihtne seada, vesi jäi paremale. Nii kõndisingi vahepeal omapead ja mingi hetk olin jälle õigel teel. Kui korralik laudteega matkarada algas, oli lausa lust kõndida. Hea rütm oli sees ja tempo oli just mõnusalt paras. Nii ma endale korrutasingi: „Vä-ga hea, rütm on sees! Vä-ga hea, rütm on sees! Vä-ga hea, rütm on sees!“
Kui see enam ei aidanud, siis tuletasin meelde, et ma ei tee seda rännakut vaid endale. Mul on ka mu LTC heategevusprojekt kaasas ja kui ma nüüd pooleli jätan, siis ei kaota mitte ainult mina, vaid ka teised. Kuskil Tansaanias Kilimanjaro nõlval on kool, kus lapsed vajavad kooliõpikuid ja kui mina nüüd pooleli jätan, siis jäävad nad endiselt ootama. Mis siis, kui oma teel on mul ette nähtud kohata näiteks miljonäri, kes saab mu projekti heldelt toetada? Kui ma nüüd pooleli jätan, siis ma ju kunagi ei kohta seda võimalikku miljonäri! Seega pea vastu ja korda oma mantraid. Ma teen seda endale! Ma teen seda Aafrika laste jaoks! Samm sammu haaval. Pea lihtsalt vastu ja ära alla anna!
Kui 13 km käidud oli, tuligi üle jõe minna ning siis näitasid Camino nooled, et tuleb hoopiski tagasi keerata ja üks suur-suur ring looduses teha. Mina aga kartsin, et tänase päevaga ma 42 km küll kõnnitud ei saa ja asusin otse edasi astuma. Nooli küll suunanäitajaks polnud, aga kaardi alusel oli näha, et mingi hetk ristub minu tee jälle selle õige Camino rajaga. Vahepeal oli küll mure, et kas ikka õigel teel olen. Teekond läks suures osas raudtee kõrvalt ja kange tahtmine oli oma jalavaeva vähendada ning natukenegi rongiga sõita. „Ma järgmises linnas võtan rongi, kui kuidagi ei jaksa! No ülejärgmises siis! Ja kui pimedaks läheb, siis saan ju alati hääletada see paar kilomeetrit!“
Kui olin asulas nimega Alhandra üle raudtee läinud ja kella vaadanud, siis mõtlesin, et äkki ikka jaksangi lõpuni kõndida. Paar tundi oli aega enne pimedaks minekut ja nii 4-5 km veel minna. Tempo oli selleks ajaks küll väga aeglane ja jalad tulitasid. Sõbrannagi saatis sõnumi ja uuris, kaugel olen. Sain natuke jõudu juurde, et palju pole enam minna. Muidugi selleks ajaks oli seljakott mu kaela tulivalusaks hõõrunud, mu üsna vähe sissekantud matkajalanõud sisekannast hõõruma hakanud ja paar kilomeetrit enne lõppu, kui viimase puhkepausi tegin, oli ka varvaste alt kuidagi valus. Aga üllatavalt hästi olid jalad siiski sellele koormusele vastu pidanud. Arvan, et sel päeval oli mu seljakott koos veevaruga kindlasti 11kg.
Kell 20.00 jõudsin Vila Francasse. Aga mida mul ei olnud, olid juhised hostelini. Olin hommikul unustanud Google Mapist selle asukoha juhised välja võtta ja internetti mu telefonil polnud. Aga umbes mäletasin, et üle raudtee ja paar tänavahet kuhugi. Väljas hakkas juba hämaraks minema. Õnneks kõndis mööda üks kohalik tüüp, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Ma siis näitasin talle hosteli aadressi ja kuigi minu portugali keele oskus piirdus väljenditega „tere, tänan, palun, hull tüdruk, õlu, jäätis“, siis jäi mulle millegipärast mulje, et tüüp andis mõista- ta kõnnib samas suunas ja kõndigu ma temaga kaasa. Nii ma siis tegin ja paari minuti pärast oligi õige tänav leitud. Hosteli kollase hoone tundsin ma pildi järgi ära ja esimene päev oli edukalt üle elatud. Kell oli 20.15, ma olin 11 tundi kõndinud!!! Kilomeetreid täpselt ei tea, aga ise arvan, et nii umbes 37km.
Hostel ise oli kena- jagasin tuba ühe hosteli töötajaga, kellega siis natuke õhtul jutustasime ja kella 22 ajal läksin mina juba magama. Ta käis mitu korda toas, aga oma 11 tunnise kõnniga olin ma parajalt väsinud, seega see mind üldse ei seganud. Vaid korra, öösel, oli mul tunne, et see tüüp seisis mingi aeg minu voodi ees. Aga võibolla nägin ma seda unes… Ja siis nägin ma unes, et kurtsin teistele, et keegi seisis mu voodi ees ja arutasin seda teiste unenäo tegelastega 🙂
Küsimusele „mis kell hommikusöök ja check out on?“, vastati, et „millal aga soovid!“ Et päeval nr 2 ootas tunduvalt lühem kõnd ees, nii 20km, siis ma väga vara minema ei pidanud. Nii valisin hommikusöögi ajaks kell 9.00. Hommikusöök ise oli väga uhke ja täiesti hotelli standarditele vastav. Nii, et kes kunagi linna nimega Vila Franca de Xira satub, siis mina julgen küll ööbimiseks Hostel DP majutusasutust soovitada. Hea wifi ühendus, suurepärane hommikusöök ja sõbralikud töötajad, kes suurepäraselt inglise keelt räägivad.
