Ma poleks iial arvanud, et seda ütlen, aga… ma käisin eile esimest korda elus joogas. Päriselt-päriselt kohe.
Ma kunagi ei kujutanud ette, et jooga on mulle, sest noh, ma olen selline aktiivsema trenni pooldaja. Kus ikka liikumine toimub jne. Paar korda olen Pilatest teinud, see oli seljale hea, aga ikkagi mitte väga minu teema. Ja pealegi olen ma äärmiselt mittepaindlik, seega ei arvanud, et minusugune Buratino joogaklassi üldse sobib.
Aga paar nädalat tagasi tuli mõte, et prooviks. Lisaks hakkavad kõik liigesed ja lihased kangeks jääma, sest istun ju päevade viisi kohutaval toolil mittesobiva kõrgusega töölaua taga. Jah, meil tööl on sellised tingimused. Ja ega artriit kah asja paremaks tee. Üldsegi tundub mulle, et peale diagnoosi saamist jäin ma kohe eriti märgatavalt kangemaks. Painduvust pole mul kunagi olnud. Lapsena maast silda ikka surusin ja spagaati pidin ka tegema (käisin tantsimas), aga selleks pidin end ikka nädalate viisi venitama ja harjutama. Praegu selle spagaadijalaga veidi nagu saaksin isegi muljet avaldada, aga see on ka kõik. Buratino mis Buratino.
Nii oligi aeg end jälle korralikult käsile võtta ja trenni minna. Kodunt 15 minti kõndi on Namaste Yoga Centre, kus siis eilsest algasid totaalsetele algajatele uued tunnid. 8 korda 62£. Kolleeg küsis, et kas see on odav? Eriti ei ole, saaks ka mujal 3-4£ eest, aga need pole kas täiesti algajatele või on kellaajad, mis mulle ei sobi. Ja see 62£, mis on siis 7,75£ kord on just selline, mida veel maksta raatsin, ja piisavalt palju, et alati kohale minna. Niigi 1 kord jääb puhkuse tõttu vahele, eks ma uurin, kas saan raha tagasi või mitte. Aga piisavaks motivatsiooniks on küll, sest kuigi idee oli jube lahe, siis esmaspäeva saabudes oli kohe peas, et “eeem…. üüüüü…. äkki ma ikka ei lähe”. Ma hakkan alati põdema, kui midagi uut proovin 🙂
Aga tegelikult oli täitsa tore. Treener küsis, ega mul mingeid eelnevaid vigastusi ole ja siis vajadusel aitas mind, kui teised ise hakkama said. Ja täna ärgates sain jalad alla, pole hullu üldsegi. Selg annab ühest kohast tunda, aga eks ma pea end siis korralikult hoidma ja sirge seljaga istuma.
Mõnus rahulik trenn oli, võttis kenasti higistama ja kui koju kõndisin, siis tempo oli kohe aeglasem, ei jaksanud kiiremini. Esimene kord üle elatud, sain hakkama!
Nende reeglite kohaselt on 6 kuud “maailma kõige algajamate kursus”, edasi võib end “algajate” klassi sebida. No ma vaatan, kuidas need esimesed 8 nädalat lähevad. Kas on siis minu teema või mitte. Kurt sõps tahaks ka proovida, aga ma ei tea, seal on üsna palju rääkimist ja selle järgi tegemist, kas ta saaks hakkama. Eriti lõpus oli oma 5 min relaxi, põrandal pikali ja mõtted peast. Eks ma seleta talle ja vaata, mis ta arvab.
**miks just Namaste Yoga? Sest see nimi kõlab nii lahedalt ja mul on mingi India märkida asi jälle, ei tea, mida see tähendab? Tahaks küll Indiasse minna…
