Kui eelmises postituses palusin Sul võtta pisut aega, et meenutada oma lapsepõlve, siis nüüd palun sul uuesti meelde tuletada kooliaega. Vabandan, kui sellega ühtlasi ebameeldivad mälestused taas mälusopist välja tulevad, seega proovi keskenduda sellele, mis võiks olla seotud kirjutamisega. Minul endal on ka üskjagu halvad mälestused kooliajast, seega saan täitsa aru, kui tegu vastiku teemaga juhtub olema.
Aga siis kooliaeg kui selline. Sellest ajajärgust saab jällegi üksjagu õppida või valupunkte leida, mida siis nüüd, uhiuue blogijana jälgida. Näiteks kui oli juba koolis grammatika või õigekirjaga probleeme, siis tead, et ka nüüd võib teksti vigu sisse lipsata. Abi on korduvas kontrollis, vajadusel otsi internetis lehti, kus õigekirja kontrollida saab. Nipp: kui sa ei tea, kuidas mingit sõna kirjutatakse, aga ei viitsi õigekeelsussõnaraamatut netist otsida, kasuta mõnda tõlkimislehte. Kui sinu poolt kirjutatud sõnale tõlget ei tule, järelikult on see valesti kirjutatud!
Õpilasena suures, täiskasvanute maailmas on tihti oht, et sinu võimalikud anded ja oskused kaovad muu müra sisse ära. Või siis sõna otseses mõttes trabitakse need jalge alla ja põrmustatakse vähimgi enesekindluskübe. Mina näiteks olin etteütlustes tubli, grammatikas väga hea, aga seda, et ma ka loovalt kirjutada oskan, ma ei teadnud. Noh, kirjandid läksid hästi ja ladusalt. Kui koduseks tööks oli kodukirjand, siis oli tunne, et „hähh, see on lihtne, selle saab ruttu tehtud, aga kuidas selle vene keele küll tehtud saaks…“. Keskkooli ajal oli minu kirjandikirjutamuse oskus juba selline, et need vorpisin valmis ilma mustandita (hehee, mäletate veel neid „mustandeid“ ja „puhtandeid“, kus vigu ei tohtinud olla ja mahakriipsutusi), kirjutuslaua taga istumisest olin ammu loobunud ja minu õppimiskohaks oli mu armas voodi- istusin seljaga vastu sein, kirjutamisaluseks oli algul üks vanaema kudumisraamat, hiljem margialbum. Ei mingit korralikku sirge seljaga laua taga istumist ega eeskujuliku õpilase kombel kirjutamist. Sai ju lihtsamalt. Millegipärast ei tekkinud mul kunagi seda vau efekti, et „oo, ma oskan päris hästi kirjutada!“ Pigem oli hea meel, et ühe sellise aeganõudva asjaga nii ruttu tehtu saan.
Kuigi olin küll klassi üks parimaid, aga teadlikult hoidsin oma kirjutamise sellisel märkamatul keskpärasel tasemel. Minu emakeele õpetaja arvas samuti, et ma ei oska kohe üldse kirjutada (vaatamata sellele, et õigekiri oli mul suurepärane) ja ta pidi pikali kukkuma, kui sai teada, et riigieksami kirjandi hinde sain 9 punkti 10st. Et mismoodi? Haa, väga lihtsalt- kuna teadsin, et hindajateks on võõrad inimesed, kes vaatavad üle anonüümset tööd, siis võisin ilmselt esimest korda elus vabalt kirjutada just sellest, mida tundsin ja tahtsin.
Veel aastaid hiljem ei arvanud ma, et midagi tõsist kirjutada oskan (minu soov polnud kunagi kirjutajaks saada, minust pidi saama hoopis uhke moedisainer). Mõtted ja soovid olid vaikselt peas juba küll, aga ilmselt endiselt veel keskkoolist pärit ebakindlus ja õpetaja sõnad olid vaikselt kuskil kuklas ikka alles. Kuidagimoodi sain esimesest ebakindlusest üle ja saatsin oma prooviloo portaalile sekretar.ee. Ja ohhoo, neile sobis minu kirjutis ja sain lepingu teha kaastööd. Mingi aeg edasi, ikka veel kõheldes ja kartes pakkusin end Postimehele kaastööd tegema ja boom!, kõlbasin sinna ka. Ma ei tea, kas mu kunagine emakeele õpetaja neid artikleid lugenud on, aga ilmselt ei suuda ta uskuda, et tegu sama inimesega on, kes aastakümneid tagasi väga ilmetuid ja keskpäraseid kirjandeid kirjutas.
Mis ma kogu eelnevaga öelda tahan? Vabane minevikutaagast ja saa üle hirmust, et sa ei oska. Uus modifitseeritud vanasõna ütleb küll, et „harjutamine teeb harjutajaks, meistrik sünnitakse“, aga kuidagi peab end ju järjele saama. Ja kirjutamisega on nii, et kui kuskilt alustad, siis üsna kiiresti tuleb ka edasine. Lisaks saad enesekindlust juurde.
Kas sinul on/oli ka keskkoolist mõni ebameeldiv mälestus, mis sind täiskasvanuna tagasi hoiab?Kuidas sellest lahti saada, mis on sinu nipid?
