Kummaline aasta on olnud. Ja veel minu looma-aasta (jah, 2 nädala pärast saan 36) ja nii sitta aastat ei mäletagi. Eriti seetõttu, et aasta ise algas täitsa mõnusalt. Hakkasin igast huvitavaid asju proovima (meditatsioon, india tants), võitsin tasuta coachingu, kirjutasin suure hooga ühe lasteraamatu valmis ja käisin Caminol. Ja siis hakkas kõik allamäge minema ja läheb endiselt, mürinal…
Seda “aasta pole veel läbi” saatuslikku tähendust on kohe raske uskuda. Ühe sõbranna sõbrannal suri mõni aeg tagasi boyfriend ära, siis kass. Ja kui nendest kurbadest sündmustest jutt oli, vastati, et “aasta pole veel läbi…”. Paar päeva hiljem oli ka see sõbranna surnud. Mis toimub?
Kõigil tuttavatel on rasked ajad, endal kah… Ja siis see Pariisi asi… Õnneks minu tuttavad seal on kombes. Samas, näiteks eile käisime mehega Türgi söögikohas dönerit söömas. Ja istusime seal ja iga kord, kui keegi mustas riietuses mees uksest sisse tuli, tekkis hetkeks mõte, et samamoodi võiks ju siin ka minna. Et lähed rahumeeli oma lemmikkohta sööma ja siis tuleb keegi ja hakkab tulistama. Mina oma kujutluses oleks loomulikult oma abikaasat katma hakanud… Prioriteedid on paigas ikka 🙂
Aastat on veel poolteist kuud jäänud. Hetkel on vaid kaks asja, mida ootan: et see kuramuse remont ometi valmis saaks (plaani kohaselt reedeks, seni pean endiselt suvalistes kohtades ööbima, kiirnuudleid sööma ja netivaba suuremalt jaolt olema) ja ma saaks IGA PÄEV SOOJAS KODUS OLLA. Radikad on juba seintel, nipet-näpet veel tehakse.
Ja teise asjana ootan sünnipäevareisi. Mis siis on Itaalia. Kui Põhja Iirimaale ei saa, siis lähme Põhja Itaaliasse. Et siis paar päeva ohjeldamatus koguses pizzat ja pastat süüa.
Ongi kõik. Jõule sel aastal ei oota. Ei plaani pidada.
