Leidsid Daki blogist üleskutse oma päeva kirjeldada ja mõtlesin siis, et miks ka mitte. Ehk näen siis ise ka, kui mõttetud mu päevad on ja saab ehk ka mõni tuttav aru, et pole mu juustulõhnaline elu siin Hollandis nii otsatu glämm midagi. Kes esimest korda siia lugema satuvad, siis neile teadmiseks: olen meeleheitel, igavlev koduperenaine, kes ei armasta söögitegemist ega koristamist (seega on mul kohati igav ning ei, ma ei hakka tolmu pühkima, kui mul igav on).
Ehk siis minu päev, 5. veebruar 2015
Kui 3 päeva nädalas algab mu päev kell 9.15 äratusega (ehk siis abikaasa äratus, mida ta siis mitu korda snoozib ja nii 9.30 ajal lõpuks üles kobib ja mina seejärel ajan vahepeal tuppa hiilinud kassid jälle minema ja magan rahus edasi, nii 12ni keskmiselt, vahel pool tundi vähem, vahel tunnike rohkem, oleneb palju und jagub), ja ülejäänud päevadel magame koos umbes 12ni, vahel kauemgi, siis täna oli minul äratus kell 9.45. Põhjuseks kell 10.00 üks töine Skype kõne (ja ilmselt põhjustasin üsna pika naerupahvaku asjaosalisele, kui ütlesin, et Eesti aja järgi kell 11 on sobiv küll skaipida, ma lihtsalt panen omale äratuse). Enne tegin veel omale suure tassi ingveriteed ja oletasin mind ahistavatest kassidest, kes ka WCsse järgi jooksevad ja mul jalus tuterdavad, et nende suur jumal, mu abikaasa, polegi neile süüa andnud. Kell 11.30 vaatasin eilse “Vaprate ja ilusate” kordust, sest eile õhtul oli mul meditatsiooni kohtumine oma mentoriga ja nii jäi mul mu seep vaatamata. (Ühtlasi annab lause “alustasin mediteerimise praktiseerimisega” mulle mõista, et tegelikult peaks ma IGAL hommikul tund aega mediteerima, soovitavalt enne päikesetõusu, aga ma olen praegu proovinud paar hommikut (loe: 10-11 ajal, kui olen veel peale abikaasa äraminekut tunnikese voodis vedelenud) ja pool tundi. Kui tervet meditatsiooni ei jõua, tee pool!).
Kell 13.00 läksin rattaga linna, et postkontorist üks kiri saata ja siis poest rongi päevapileteid osta ja siis mu kauaoodatud-kauaplaneeritud ESIMENE. Esimene kord kohvikus kirjutamist proovida. Paljud kirjanikud kasutavad seda nippi. Lisa Genova (“Still Alice” autor, issand, kui hea raamat. Film on varsti kinodes, vaadake kindlasti) kirjeldas isegi oma töörutiini, kuidas ootas, et saaks lapse lasteaeda visata ja siis Starbucksi chai latte toetusel kirjutama minna. Minu üks suur eeskuju J.K.Rowling olevat samuti Edinburghis kuskil kohvikus Harry Potterit kirjutanud (seda ütles mu üks sõps, peaks uurima). Zwolles on suure saladuskatte all ka mingi aeg Starbucks üllatuslikult avatud, aga see koht on minu jaoks liiga kallis. Ja nagu keegi kuskil internetis ütles, et “sama hästi võin ma kodus omale kohvi teha, oma nime valjult ja VALESTI hüüda ning siis 5 dollarit puruks rebida, rõõm on sama.” Mina siis läksin ikka oma lemmikkohvikusse Doppiosse (üldse olen vist lisaks sellele kohale 4 teises kohvikus Zwolles käind. A ma olen juba selline lojaalne klient- kohtle mind hästi ja anna mulle linna parim cappuchino ja ma mujale ei lähe). Tass cappuchinot, poolteist tundi ja voilaa, 1770 sõna kirjas. Kas pole imeline? Töökeskkonna vaahetu sikka mõjub. Kodus võin ma päev otsa ringi töllerdada ja ei saa pooltki niipalju kirjutatud. Hakkan nüüd edaspidi ka sama tegema, hea põhjus endal küüned ära lakkida ja ripsmed värvida ja välja linna minna. Tööle 🙂
Pärast käisin veel kiirelt ühes odava träni poes (kus ühtlasi müüdi 2.99€ eest Steve Job´i elulooraamatut. Hollandi keeles küll, aga selle raha eest tasuks vist osta ja kasvõi poole lehe kaupa lugeda pusida), et nööpe ja liimi osta. Pühapäeval Goudasse minek ja Eesti Kooli lapsed saavad nööpe liimida, voh! Milline rõõm, mina veel juhendan!!!!
Siis koju, siis kiirelt makaronid (ilma soolata, sest sool on otsas ja mul läks meelest osta, panin siis liha üldmaitseainet keemisvette :)) ja arvutis veel kerge kirjutamine ja paberite sorteerimine. Ka “keskmistel” päevadel kuulub üldiselt tegevusse poes käimine ja siis pikalt-pikalt Facebookis istumine ja tööülesannete edasiseks lükkamine, kui võimalik.
Kell 18-19.00 minu püha kolmainus “Vaprad ja ilusad”, seejärel veel niisama teleka klõpsimine, sest sellest nädalast on uued programmid ja mulle need ei meeldi (krimisarjad, võeh… boooooooring). Siis tuli abikaasa, käed taskus koju ja selline näoga, nagu oleks ära unustanud, et ta pidi hiinakat tooma. Ise veel tahtis seda. Nii pidin siis Simpsoneid vaadates meelde tuletama, et khm, kell on 20.00 ja mul on kõht tühi. Tavaliselt sööme 18.30-19.00 ajal, süüa teen enamasti mina, aga ikka samu asju, mis ruttu valmis saavad (kiirpizza, makaronid eri viisil, lasanje) ja võimalusel mitmeks päevaks jagub (kartulipuder, supp). Kui mina ei viitsi, siis teeb abikaasa midagi (loe: toob pizzat, friikaid, McDonaldsit, dönerit, hiinakat või teeb siis oma firmarooga, milleks on juba valmisostetud külmutatud kartulite ülepraadimine salati ja kotletiga). Või kui me kumbki ei viitsi midagi teha, siis ütleme abikaasa vennale, et tema kord on midagi sebida (elab kõrvalkorteris, kes veel ei tea). Ja kui tal juhtub üks rumal hetk olema ja minult küsima, et mida ma tahan, siis on tal rahakotis kohe suurem auk sees- mida mina tahan? PIZZAT loomulikult!!!!!! PÄRIS pizzat, ahjusooja ja värskelt tehtud.
Siis kell 20.30 on alati mingi film telekas, seega vaatasin juba nähtud poolromantilist filmi. Pärast seda siis, nii 23.00 ajal veel asjatasin arvutis, käsil on üks lahe “21 päevane unistuste täitumise projekt”, mida siis hoolega jälgin ja end motiveerin (korraldaja kodulehe link on siin), kirjutasin oma sellenädalase Delfi kolumni valmis. Siis hakkasin seda postitust kirjutama, mis valmis u 01.00. Seejärel lähen magamistuppa, loen oma e-raamatut, hetkel Jojo Moyes “The Girl You Left Behind” ja umbes 02.00 ajal mõtlen (ja nii iga päev), et võiks vist end vaikselt magama sättida. Dushi alla, siis veel ühe peatüki lugemine teki all ja nii 02.30 ajal tavaliselt kustutan tule. Abikaasa elab samas rütmis üldiselt uneaja suhtes.
Vot, selline elu. Vahel käin sõbrannal külas, vahel paitan kasse. Ei muud glämmi ega põnevust.
