Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Kas kogu see pulmatrall oli seda kõike väärt?
Nii küsis minult üks sõbranna, kel endalgi pulmad peetud on. Tema pulmapidu oli tunduvalt väiksem ja seegi oli temale üsna närvesööv ning kurnav.
Kas siis need viimased 8 kuud planeerimist, raha kogumist (kokku läks umbes 2000 eurot koos pulmareisi lennupiletite ja hotelliga maksma) ja närveldamist olid kõik seda väärt?
Ütlen siiski „jah“, kõigele vaatamata. Kuigi see „jah“ ei ole stiilis „omg, see oli mu elu parim päev, ma tundsin end kui printsess jne jne“. See on „jah, sest tegelikult oleks asjad võinud palju hullemini minna!“
„See on sinu päev!“
Ei, see on MÜÜT! Kui palju pruudid seda kuulevad ja loodavad, et sel päeval võivad nad tõesti teha ja soovida asju, mis vaid neile meelepärased on. Tühjagi! On küll SINU päev, aga senikaua, kui ikka kutsud kõik inimesed koos kaaslastega ja lubad kõikidel oma pätakad kaasa võtta! Sest nii pole ilus, et mõned inimesed on üksi kutsutud ja mis mõttes lapsed ei ole peole oodatud? Nad on ju nii tublid ja vaiksed ja vagurad!
Külaliste nimekirja kohta… oh, see oli ikka närvesööv. Et ühtpidi on küll nii sinu päev ja naudi seda, kuis jaksad, sest kõik möödub imekiirelt (mis on küll tõsi, seda võin kinnitada). Aga ära sa jumala eest vaevugi mingit Pätsuaegset etiketti ära unustada ja mõnda inimest üksinda kutsuda. Mis siis, et sa tema naist/meest/kallimat/järjekordset kallimat ei tunne ja üldsegi on plaanis väike ja vaikne pulm. Pulma kutsutakse alati kõik paarikaupa ja kui rahakott niipalju külalisi ei võimalda, siis ei tasu neid inimesi üldse kutsudagi. Sain nii mitmelgi korral endamisi ohata ja mõelda, et „küll on hea, et seda inimest ei kutsunud. Palju jama jäi kohe eos olemata!“
Kes samamoodi lapsi oma pulma segama ei taha, siis neile vahva idee. Mina leidsin selle küll siis, kui oma kutsed tellitud-tehtud olid. Et võib täitsa julgelt kutsele kirjutada: oma lastele leidke palun meie pulmade ajaks tore lapsehoidja! Ilusti ja viisakalt öeldud, et kas me võiks oma pidu ka nautida ja mitte muretseda, mida külaliste eluõied samal ajal pulmas teha suvatsevad.
Mina sain veel tagantjärgi päris korralikult Hollandlase vanaisalt (kes kordagi oma arvamust endale ei hoia) noomida, et kuidas siis nii sai otsustatud, et lapsi pulma ei lubata (kuulsin ka hiljem, et veel 2 päeva enne pulmi olevat vanaisa Hollandlast korralikult peedistanud ja ümber veenda püüdnud, et lapsed ikka peole lubataks. Õnneks mu mees sellele ajupesule ei allunud. Nüüd on mul lihtsalt oma uues perekonnas lastevihkaja maine, sest see olevat ju raudselt minu idee olnud. Kallis Hollandlane poleks ilmaski sellise asja peale tulnud). Põhjuseks siis asjaolu, et Hollandlase onu oli seekord Kanadast koos oma varateismeliste poistega külas ja kuna ta ei julenud oma silmaterakesi paariks tunniks üksi jätta, tuli ta vaid abielu registreerimisele. Koos lastega. Lastega, kes kandsid pealaest jalatallani teksamaterjalist rõivaid.
Siit muidugi järgmine tarkus, mille peale kohe kuidagi ei osanud tulla. Nimelt dress code. Kui Eestis ei tule keegi selle pealegi, et mõelda „hmm, ei tea, kas peab pidulikult riidesse panema vä?“, siis Hollandis on see täitsa tavaline. Ei, valetan. Nemad mõtlevad, et „ega see ometi ju mingi pidulik üritus ole?“ Sest selliseid küsimusi sain ma oma tunnistajast sõbrannalt korduvalt. Lõpuks anti lausa mõista, et just MINU nõudmiste pärast pidi tema 30ndates boyfriend omale ülikonna ostma. Sest MINA ütlesin, et tegu on ju väga piduliku pulmaga!
Tegelikkuses nägi meie kõnelus välja umbes selline:
Tema: Kas tegu on piduliku või casual stiilis pulmaga?
Mina: No pigem ikka pidulikum stiil. Meestel võiks ikka ülikond seljas olla. Naistel- mida soovivad. Kleit või kostüüm või pidulik komplekt püste/seelikuga, ise teavad. Peaasi, et end hästi nendes rõivastes tuntakse.
Tema: Oi, no siis me peame mu peikale küll ülikonna kohe ostma.
Mina: Kui soe ilm on, ega siis pintsakut ei pea just kandma. Aga triiksärk ja lips siis sellisel juhul oleks kena.
Uurisin veidi internetist, kuidas neid pisut vähem pidulikumaid riietusstiile nimetatakse, sest tundus- sõbranna vaatab juba uhkeid maani ja kinnastega gaalakleite, mida siis ise oma ülikonnastatud kallima kõrval kanda. Lõpuks leidsin- smart casual. Ehk siis lubatud on ka tumedad teksapüksid, kui selle juurde lipsu ja triiksärki kenasti sobitada. Andsin ka oma avastusest sõpsile teada ja arvasin, et nüüd on rahu majas. Lõpuks osteti siis meespoolele ka ülikond ja kingad ära ning anti mulle ka teada. Pealegi, mina olevat ju ENNE öelnud, et teksad sobivad ka!
Veel sai selgeks, et kui oled otsustanud valgest kullast abielusõrmuste kasuks, siis tasub valmis olla hüüatusteks, nagu: „Oo, kui ilus! Hõbedast, jah?“
Samamoodi pean paraku kinnitama, et kes endale tavalist abielusõrmust ei vali, siis tõepoolest- kriimustused on kerged tulema ja meie kaunid ning kallid sõrmused on üsnagi ära kriibitud juba. Ja seda kõigest paari kuuga. Aga seni ma veel ei kahetse, et sellised sõrmused valitud sai. Lihtsalt teadmiseks neile tulevikus, kes pole kindlad, millist sõrmust valida.
Kokkuvõttes võin öelda, et oli kena päev, aga see on ka kõik. Ja õnneks tagantjärgi tundub ilusam, kui tegelikkuses oli. Kas see oli minu päev? Mitte eriti. Kas ma tundsin end ilusa ja õnnelikuna? Ei, ja seda olen ma juba eelnevalt kirjutanud, mis kõik mind ärritas ja segas. Kas kõik oli seda väärt? Jah, arvan, et oli küll. Võib rahule jääda. Aga kui mu ajamasin töötaks, teeks nii mõndagi ümber… Ja nüüd ei tundu kahekesti hommmikul kell 9.00 tasuta abielu registreerimisele minek nii nõme enam midagi. Hulk jama ja draamat jääks ära.
