Käisin mina eelmisel nädalal üle pika aja jälle Haagis.
Tegelikult olin seal vaid korra käinud, aga sellest piisas, et mõista- minu lemmiklinn Hollandis on raudselt Haag (hollandipäraselt siis den Haag). Aga asub see lemmikkoht üsna kaugel ja sinna minekut pean paraku pikalt planeerima. Seekord oli kohe 2-in-1 sõit, sest sain kokku oma parima sõpsiga ja ühtlasi käisin ära Eesti Saatkonnas. Oli sinna vaja nagunii minna ja kuna sõps oli Haagis käimas, siis oligi hea põhjus väike sõit ette võtta.
Aga ei läinud see linnaskäimine nii ladusalt, kui lootsin. Kui õhtupimeduses linnas sain kenasti hakkama ja õigele trammile istuda, siis hommikul päevavalguses asjad enam nii rõõmsalt ei edenenud. Nimelt oli mul 2 tundi aega enne saatkonda minekut. Väga hea, oligi võimalus linna rohkem näha. Nii käisin siis, kaart näpus, ühes pargis, seal olid mitmed Teise Maailmasõja mälestusmonumendid. Siis vaatasin, et aega on ikka hirmus palju üle, et kõnnin siis juba sadamasse ja randa, mida paljud kiidavad. Kõndisingi. Aga vaikselt hakkasid mu suht uued saapad märku andma, et nemad pole ikka eriti “made for walking” ja tegelikult oleks hea meelega vetsu ka tahtnud minna. Aga olin peaaegu juba randa jõudmas, seega jätkasin kõndimist. Rand ise oli muidugi ilus, isegi sügisese udu ja tuulega (pilte siia ikka panna ei saa, sorry, endiselt otsin abi). Kõndisin siis edasi mööda rannapromenaadi, ikka vaatasin, et ega kuskil mõnd kohvikut ole, kus kiirelt käia saaks… teadagi miks. Aga ei olnud. Lõpuks vaatasin, et isver, ainult 35 minutit on kella 11ni jäänud, seega hakkasin hoolikamalt silte vaatama, mis trammipeatuse suunas juhatasid. Leidsingi lõpuks, veel nii kümmekond minutit kõndimist, tramm tuli ka üsna ruttu. Paraku ei saanud ma selle trammiga saatkonna juurde ja pidin paari peatuse pärast ümber istuma. Muidugi magasin ma oma peatuse maha, nii siis sain kiirelt järgmises maha ja kaardi järgi teise trammiliini suunas jooksma. Jah, ma tegin lausa paar jooksusammu, endal jalad valust juba huugamas. Sain siis ka teise trammi peale, kaart ikka kenasti ees, et näpuga järge pidada ja…. ja siis selgus, et tramm ei lähegi selles suunas, nagu minul kaardil kirjas. Ehk siis ma ei saagi sisuliselt saatkonna kõrvaltänavasse, vaid saan… kuhugi mujale ja seda “mujale” mina enam kaardilt üles ei leidnud. Ekslesin kuskil pikalt, trammipeatustes polnud ka täpsemaid kaarte, kui üks suur Haagi kaart ja kuigi ma olin vist üsna lähedal tänavale, kus saatkondki asub, ei leidnud ma seda üles. Täpsustuseks- mu telefonis ei ole 24h internetti, seega ei saanud ma peale kaardi midagi kasutada ja kuidagimoodi olin ma sellises kohas, et neid tänavaid ei olnud kaardil üldse kirjaski.
Nii otsustasin, et võtan ühe suvalise trammi, mis kesklinna viib ja sõidan siis uuesti tagasi trammiga, mida tean. Kõige selle jamamisega olin ma muidugi tund aega saatkonda hiljaks jäänud. Õnneks sain uue aja, kell 13. Liipasin siis lähimasse kohvikusse, Lola Rattakohvik, kuhu saab isegi oma kalli ratta kaasa võtta. Lugesin pisut raamatut, mille olin just saanud ning kella 13ks liipasin jälle saatkonna juurde.
Nüüd selgus, et oluline isik oli olulist telefonikõnet pidamas ja mul paluti kell 13.30 tagasi tulla. Oeh…. kuhugi kohvikusse polnud enam mõtet minna, nii siis vaikselt, vääääga vaikselt liikusin ringi. Külm oli. Ja istuda polnud kuskile. Jalad valutasid varbaotstest kuni täispikkuseni välja. Ja mõtlesin, et niimoodi siis saab ka Camino tripil olema, kus end vaikselt ja tahtejõu abil liikuma tuleb sundida. Nagu Nemo filmiski, et “just keep swimming, just keep swimming”…
Lõpuks sain siis saatkonnas oma asjad aetud ja nüüd leidsin, et teeks kiire kehakinnituse McDonaldsis ja siis koju. Kõndimine oli nüüdseks juba nii vaevaline, et kole kohe… ühe jala puhul oli tunne, et sokk on mu talla alla kinni sulanud. Lihasvalu kadus aegajalt ära, aga ühe saapa kand hõõrus hirmsasti (märkus endale- uurida korralikke villiplaastreid), sellegipoolest ei tahtnud ma enam trammipiletile raha kulutada ja vaikselt läbi valu kulgedes kõndisin siis kesklinna. Kiire eine, vaatasin oma rongiaja valmis ja hakkasin siis rongile minema.
Sellega aga seiklused veel läbi ei saanud. Nimelt selgus, et mingi hämming on just sellel liinil, mis mulgi vaja. Ja millegipärast ei olnud seda infot siis, kui ma rongile ronisin. Ma ju lootsin, et olen otserongil ja nii 1 h 40 minuti pärast kodus. Siis aga selgus, et rong Amsterdamist eriti kaugele ei sõida ja pidin 2 korda rongi vahetama. Õnneks sain iga kord jälle istuma, kuigi rahvast oli ilmatu palju. Nende jalgadega ma poleks püsti seista enam suutnud… Lõpuks siis kell 18 olin kodus. Esialgne plaan oli pärastlõunaks koju saada 🙂
Jalad… oeh…. nüüd ma juba tean, mis mind 4 ja poole kuu pärast ees ootab. IGA PÄEV! 🙂
